Andrus Kivirähk - Päkapikk ja merisiga (Kaka ja kevad, 2009)

Öösel ilmus aknalauale päkapikk. Õlal kandis ta pulgakommi, justkui hiiglasuurt kirvest. Ta tassis pulgakommi ähkides Triinu sussi juurde ja upitas selle sinna sisse.

“Korras!” pomises ta endale nina alla. “Uhh, küll väsitas ära!”

“Äkki soovite natuke puhata?” küsis keegi.

Päkapikk ehmus. Kas keegi on teda märganud? Päkapikud peavad ju sussi sisse kingitusi panema päris salaja, nii et ükski laps seda ei näeks.

“Tulge siia, ma pakun teile õuna ja porgandit,” jätkas hääl. Päkapikk küünitas aknalaualt alla vaatama. Oh õnne, see polnudki inimene, kes kõneles. See oli hoopis merisiga. Ta viipas päkapikule oma kastist ja lehvitas salatilehega.

Päkapikk ronis mööda kardinat alla ja hüppas merisea majakesse.

“Hea meelega kinnitaksin natuke keha,” ütles ta. “See kommide tassimine on jube väsitav.”

“Aga palun!” rääkis merisiga lahkelt. “Tõstke ette! Mul on siin palju toitu. Ja vett võib ka lakkuda.”

“Oh kui hea!” tänas päkapikk ja limpsis natuke. “Mul oligi janu.”

Siis sõi ta porgandit ja hammustas õuna peale. Seejärel tänas kenasti, pühkis heinaga suud ja sättis ennast minekule.

“Kas te homme ka tulete?” küsis merisiga.

“Ikka tulen,” vastas päkapikk. “Igal öösel peab ju midagi sussi sisse panema. Niikaua kuni jõulud käes.”

“Aga astuge siis homme ka minu juurest läbi,” palus merisiga. “Ma teen teile kapsatorti.”

“Tulen rõõmuga!” lubas päkapikk. Ja seda ta ka tegi. Ta hakkas meriseal külas käima igal öösel. Päkapikust ja meriseast said suured sõbrad. Vahel viskas päkapikk pärast porgandi söömist heintele sirakile ja tukkus natuke, aga merisiga piiksus talle unelaulu.

“Küll on teie juures mõnus!” kiitis päkapikk. “Saab nii hästi süüa ja puhata.”

“Aga tulge minu juurde elama!” pakkus merisiga. “Mul on ruumi küll!”

“Ei saa, ma pean tööl käima,” vastas päkapikk.

Aga siis saabus jõululaupäev ja päkapikk tõi Triinule viimase kommi. Ja kui ta pärast selle sussi sisse toppimist merisea kasti ronis, oli tal kaasas kohver ja üle õla kitarr.

“Mul algas puhkus!” ütles ta. “Enne järgmist detsembrit pole mul vaja kuhugi minna. Kas ma tohin seni teie juures elada?”

“Muidugi! Kui tore!” rõõmustas merisiga.

Hommikul kui Triinu merisea eluaset puhastama tuli, avastas ta oma üllatuseks, et heinasõimes istub hommikumantlis mehike ja mängib kitarri. Merisiga aga oli ühe heinakõrre üle kasti vedanud ja riputas sinna kuivama kellegi pükse, kampsunit ja tutimütsi.

“Tere hommikust, Triinu!” ütles ta tüdrukut nähes. “Saa tuttavaks – päkapikk. Ta tuli minu juurde suvitama. Lakkusin tal riided puhtaks, nüüd panen kuivama. Saad sa meile edaspidi veidi rohkem porgandit anda? Ja hiina kapsast ka.”

“Muidugi saan!” lubas Triinu. “Väga vahva, et sul selline külaline on! Tere, päkapikk!” Ta võttis merisea kastist välja, et teda kõrva tagant sügada. “Päkapikk, kas sind tohib ka sügada?”

“Jaa, habeme alt,” õpetas päkapikk. Triinu sügaski ja päkapikk lõi nurru.