13 aprill, 2013

Anne McCaffrey – Lohelend (2000)


Nagu teada, on planeetide asustamine inimkonna üks progressiivsemaid unistusi. See raamat on Perni nimelisest planeedist, mis peale Maalt saabunud kolonistidega asustamist unustusehõlma vajus, ja mis aegade jooksul arenguga keskaega liikus. Ehk siis lugu lohedest ja nende paaritumistavadest: vana emalohe asemel on uus naislohe, kes siis peaks uusi väikseid lohekesi välja munema, ja kõik loheratsanikud on nii erutunud – kelle lohe saab naislohega paarituma, selle juht saab ühtlasi loheratsanike kui planeedi tugevaima-autoriteetseima jõu liidriks. Ja peale selle saad magada uue emalohe hoidjaga (kes aga ei pruugi nii ihaldusväärne olla).

Nojah, milleks tegelikult on neid lohesid seal planeedil vaja – nimelt tiirleb Perni ümber Punane Täht, mis püüab oma eluvorme planeedile ümber asustada. On sellised eosed, mis langevad taevast ja nende vastu on parimaks puhastusvahendiks lohe hingeõhk, mis leegitseb tänu tulikivi mälumisele (munejalohed samas ei saa tulikivi tarvitada). Eosed saabuvad siis, kui taevakehad on teineteisele kõige lähemal. Nüüd on aga käes pingelised ajad – juba 400 aastat pole Punaselt Tähelt eoseid langenud, lohede ja ratsanike arv on vaid kuuendik viimase eosesõjaga võrreldes, ning maa-aadel tahab feodaalsest korrast edasi liikuda – miks toita priileivasööjaid, kes vaid patravad mingist ammusest ohust, mis on tõenäoliselt oma loomuliku otsa leidnud. Ja märgid viitavad sellele, et nüüd peaks lähenema Punane Täht ja selle eosemissioon...

Võrdlemisi lihtne fantasy – lohedega on võimalik ruumis liikuda, kasutades selleks miskisugust vaheolekut (lohed on suisa aretatud selliseks?). Ja kui äkitselt avastatakse, et lohedega saab ka ajas liikuda, lähevad asjad veelgi lihtsamaks; ja selguvad nii mõnedki ammused saladused. Peategelaste vahel on pinget, kuid see jääb kuidagi pinnapealseks – miks nad omavahel sellised puupead on, noh, see pigem viitab normaalse lapsepõlve puudumisele, mis siis tekitab asjatuid pingeid inimsuhetes. Ja need lauluread! Et siis selline retroromaan.

Kommentaare ei ole: