19 aprill, 2013

Charles Stross – Vürstkaupmehed. Pereäri (2013)

Huvitaval kombel on Fantaasia kirjastuse töö Strossi tutvustamisel eesti lugejatele vilja kandnud ning Varrak alustanud Strossi selle Vürstkaupmeeste sarja tõlkimisega, kus siis ulmebaasi järgi on ilmunud kokku 6 romaani (no loodetavasti ei lähe nii nagu Robillardiga, ja loodetavasti ei tule mingit poolitamist!). Algselt tegi mind ettevaatlikuks võrdlus Zelazny Amberi sarjaga, sest need visandlikud hämaromaanid ei suutnud kuidagi lõpuni köita (kui järele mõelda, pole ükski Zelazny eestindus erilist muljet jätnud – lihtsalt ei mõista, mis on neis tekstides kirjanduslikult erilist). Ent Stross on siiski 21. sajandi autor ning tekst on tummine – ja mingil juhul ei saa öelda, et avaromaani saab võtta iseseisva teosena, ikka väga palju segadust ja niidijuppe jäi laiali. Ehk mis siis edasi saab?

Loostki kaks lauset. On kolmekümnendates iseseisev naine, kes ajakirjanikuna töötades sattus üht õige tumedat rahapesuskeemi uurima, ja kes tulemuste tutvustamise peale minutipealt vallandati Majanduse Ilmajaamast (nati napakas nimi). Viha ja segadus missugune, asja ei tee paremaks anonüümsed ähvardused, et ta edasi ei uuriks. Miriam pöördub oma kasuema poole, kes lohutab... ja annab talle karbi väljalõigetega naise tõelise ema surma kohta. Kodus üksinda karpi uurides tuleb sealt välja vanamoodne medaljon, mida silmitsedes satub-imendub Miriam paralleelmaailma (okei, sellist võimalust tuleb pimesi uskuda). Naine loodab ajutisele meeltesegadusele, aga ei, edasistel katsetustel selgub, et ta suudab ikka ja jälle sellesse vanamoodsasse paralleelmaailma sattuda. Kuni pill tuleb pika ilu peale ehk Miriam röövitakse rapsti une pealt. Sinna keskaegsesse maailma, mis tegelikult ei olegi nii keskaegne... ja naine osutub surnuks peetud printsessiks! (Jajah, kõlab napakalt, aga kui tegemist kolmekümnendates teravmeelse naisega, siis see pole nii lapsik.)

“Armas päevaraamat. Nelikümmend kaheksa tundi tagasi lonkisin ma metsas ja olin õudselt õnnelik fotode üle, mis ma olin teinud rustikaalsest, keskajast pärinevana tunduvast külast. Ma uurisin, avastasin midagi uut ja see oli suurepärane, minu ees oli mõistatuslik maailm, terve uus lugu. Nüüd saan ma teada, et see küla kuulub mulle, nagu ka veel sada samasugust, ning mul on sõna tõsises mõttes võim nende elanike elu ja surma üle. Ma võin anda sõduritele käsu minna ja seal kõik maha tappa, kui mul selline tuju peaks tulema. Tähendab, kui Klann mu iga-aastasel kogunemisel ametlikult omaks tunnistab. Ja oletades – nagu Roland ütleb –, et keegi mind ei tapa. Siin printsess Beckstein, Majanduse Ilmajaama või võib-olla Business 2.0 erikorrespondent. Jeesus, kes oleks osanud arvata, et ma saan peaosa mingis “Tuhkatriinu” väärastunud uusversioonis? Või et see kõik nii veidraks pöörab?” (lk 103)

Miriam osutub niisiis Klanni kuuluvaks – ja seal kas pead osalema või tõepoolest, konkurendid-sugulased-vihavaenlased (kellest Miriamil pole muidugi aimugi) võtavad su maha. Ja naisel on vihaseid uusi sugulasi palju... ning kohalik ristiisa soovib Miriami naita nii, et tema osa Klannist saaks veel mõjuvõimsamaks (asi on paljugi Miriami originaalvanemate päranduses, mis on sealse maailma kontekstis ootamatult rikkalik). Mis on Klannis omapärast? Selle privilegeeritud (õigemini vastava geenikombinatsiooniga – ikkagi sihikindel aretusprogramm) liikmed saavad liikuda oma maailma ja meile tuntud maailma vahel. Ühesõnaga, Klann tegeleb vahendamisega – toovad oma keskaegsesse maailma vajalikku (ülikutele nt ravimeid ja automaatrelvi) või siis vahendavad meie maailmas kaupu, mida pole mõtet tollis deklareerida. Ehk siis uimasteid.

Krapsakas nüüdisnaine pole just ülemäära rõõmus oma tuleviku väljavaadete pärast – elada keset aristokraatide totakaid (ja surmavaid) võimumänge, olla naiseks mõnele kaugemale sugulasele, toota erilisi lapsi ja tunda rõõmu narkootikumide vahendamisest. Ja noh, üleüldse on kahtlane veel see, et mingid tundmatud jõud püüavad Miriami elunatukest lõpetada – naine jõuab järeldusele, et sel on mingi seos ta ema tapmisega. Nagu eespool öeldud, on raamatus küllaga kõiksugu lahtisi otsi ja Klannist kellegi usaldamine on pigem ilmalikku lõppu kiirendav tegur. Ent naine peab riskima, mõistes, et tal pole enam Klannist pääsu – kas sure, muutu nende sarnaseks või... püüa Klanni muuta. Ja loogiliselt võttes hakkab Miriam tegema seda, millest ehk järgmistes raamatutes rohkem aimu saab.

Nojah, väga skemaatiline kokkuvõte teosest, pole siin juttu Paulette'st, Rolandist ega Brillist. Või kuidas see maailmade vahetamine toimub. Või milline see paralleelmaailma ühiskond on, mis suguvõsad seal intrigeerivad. Ja paljust muuski. Raamat on päris põnev, esmapilgul pole küll tegemist jalustnõrgaksvõtva ulmega (aitäh, Amber!), aga üle keskmise eskapismiga kindlasti.

Kommentaare ei ole: