Visioon lähituleviku maailmast, kus
ühiselt võetakse ette Põhja-Korea neutraliseerimine – ja seda
rahuvalvajatega, kes ei tohi mingil moel vägivalda põhjustada või
veel hullem, ühtki põhjakorealast tappa. Kuidas on see võimalik
sellise ülimilitariseeritud riigi puhul, kus armees tervelt üheksa
miljonit inimest? Ikka ülimusliku tehnika abil. Tehakse kavalaid
petteoperatsioone ja ja selle varjus lennutatakse Põhja-Koreasse
suur üksus, kes loob tõelise turvaala, kuhu ülikiirelt ehitatakse
asuala, mida katab energiakilp (energiat saadakse väiksemast
tuumajaamast, mis kohapeal kokku monteeritakse) – tõrjumaks
põlismaalaste kahurituld jne. (Turvaalasid rajatakse mitu
erinevatesse kohtadesse.)
Mõte siis selles, et põhjakorealased
saavad põgeneda sellesse turvaalasse (infot saaksid näljahädas
kohalikud mobiiltelefonidest, mida aasta varem miljonite kaupa riigi
kohal alla lennutati; karistustest hoolimata jäi mingi osa rahva
kätte) ning ajapikku need turvaalad laieneksid ja laieneksid kuni
põlismaalastel poleks enam jõudu ega mõtet nende vastu võidelda.
Parem on teha tööd ja osta tooteid, mida pakuvad rahuoperatsiooni
sponsorid ehk erinevad suurkorporatsioonid.
“Mai shakes that away and looks around. The fleet of recycling trucks is covered in advertising logos. “Does everything have advertising built into it?” she asks the engineer, looking to change the subject.He shrugs. “Why not? If all goes well, what will the refugees see every day? Logos for Ford and Nissan, McDonald's and Dannon, Apple and Samsung. What better advertisement than being the ones who brought them peace and prosperity?”” (lk 417)
Ahjaa, rahuvalvajad on nö Kolmandast
Maailmast (Aasia, Aafrika, Ida-Euroopa), sest muul maailmal on
ameeriklaste senistest operatsioonidest halb maik suus. Nii on selle
operatsiooni juht Vietnamist (hiinlased on muidu igati esil) ja lugu
jutustatakse ühe vapra vietnamlanna Mai silme läbi. Põlismaalased
pommitavad eemalt turvaala, rahuvalvajad katavad end erilise
turvasoomusega (mis tõrjub kuule jne) ning lähevad käed avali
(nemad ei ole relvastatud, nemad ei ole agressorid!) tulepositsioone
üle võtma – ja kohalikud sõdurid põgenevad sellise rahumeelse
aktsiooni eest, kuidas võidelda, kui relvadest pole mingit kasu.
Kõik on ilus ja kena, kuni meesse
kolksatab esimene tõrvapiisk – turvaala lähedalt avastatakse
hukatud tsiviilisikud, kes arvatavalt püüdsid rahuvalvajate kaitsva
ja toitva tiiva alla jõuda. Ja järgmiseks tulevad põhjakorealased
välja kavala plaaniga ja tõmbavad turvaala energiakilbi maha...
ning püüavad sinna sokutada hiiglasliku pommi. Peategelane Mai
läheb endast välja ja eirab otsest käsku, sööstes seda pommi
kahjutuks tegema – mille käigus paar militaarset põlismaalast
hukkub. Rahuvalveoperatsiooni juhid on marus ja nõuavad avalikkuse
pahameelt kartes kangelanna pead – no mis teha kui kogu
operatsiooni striimitakse avalikult vabas maailmas. Ja naise
sõjaväekarjääril on kriips peal.
Et siis... päris ulmeline lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar