Geoffrey Roberts – Stalini väejuht. Georgi Žukovi elu (2012)

Raamat siis Teise maailmasõja kõige edukamast väejuhist – kes aga sai olla selline edukaim vaid nõukogude armee ja sellise sõja tingimustes (hmm, aga Esimese maailmasõja Verdun jms?).

“Nõukogude väejuhina käsutas Žukov erilist armeed, mis koosnes napi haridusega ja ainult kõige üldisema sõjalise väljaõppe saanud sundvärvatud talumeestest. Paljud neist mundris talupoegadest olid koos oma vanemate ja vanavanematega üle elanud sundkollektiviseerimise traumad. Mõni oli küll kommunismiürituse siiras ja pühendunud toetaja, kuid paljud oli vaenulikud, hoolimatud või ükskõiksed. On raske mõista, kuidas niisugune sõjavägi võinuks taluda hirmsa Nõukogude-Saksa sõja kohutavaid võitlusi ilma karmi distsipliini ja näidishukkamisteta. Karm ja halastamatu see igatahes oli. Nõukogulased hukkasid sõja ajal jahmatavalt palju oma sõdureid, 158 000 meest. Kümneid tuhandeid saadeti niinimetatud karistuspataljonidesse, kus neil oli võimalik heastada oma kuriteod ja üleastumised, kui neil õnnestus hinge jääda kahurilihaüksustes, mille koosseisust hukkus 50 protsenti. Pole ainsatki vihjet, et Žukov olekus kunagi kahetsenud karme karistusi, mida ta määras, või neid langetades kõhelnud.” (lk 332)

Autor muidugi ütleb, et sellistes tingimustes oli halastamatu lähenemine paratamatu ja äärmiselt vajalik, samas toob näiteks Rokossovski, kes oli masside käsutamisel inimlikum (kuigi – mis erilist vahet sai olla nõukogude sõjamasina toimimises, kas on toodud mingeid vahesid erinevate rinnete mahalaskmiste hulgas või karistuspataljonide kasutamise vahel, oli olemas “inimlikumaid kohti”? On see uuritav?). Žukov sundis ja piitsutas alluvaid ning masinavärk töötas, niipalju kui võimalik. Lisaks õnnestumistele oli väejuhil ka kohutavaid lüüasaamisi (suvi 1941, operatsioon Mars), ent ikkagi jäi ta pinnale, Stalin usaldas. Aga jah, Teine maailmasõda, mida uut siin ikka üldplaanis avastada.

Ses suhtes on päris huvitav lugeda Žukovi karjääri kulgemisest alates kodusõjast. Kõik need teenimised ja koolitamised, kindel edasiliikumine nõukogude süsteemis, usk kommunismi ja juhtidesse. Sellele vastandub sõjajärgsed aastakümned oma pendeldamisega võimu tipus ja pagenduses olemisega, probleemiks ikka see – nõukogude edukaim väejuht, kes pealegi pidaski end parimaks ja ei hoidnud saavutusi vaka all. Nojah, selge see, et “võrdsete ühiskonnas” mõjus see huntidele lambanahas kui punane rätt härjale. Rääkimata siis sellisest alfaisaste seltskonnast kui sõja võitnud marssalid (ja parteilised tegelinskid). Ühesõnaga, Žukov jäi hammaste vahele krigisema nii Stalinile, Hruštsovile kui Brežnevile – kes siis vajadusel nii kasutasid tema sõjamehekuulsust kui ka seda sarjasid või unustusse tõukasid. Huvitav on see, et lühikestel võimuperioodidel viiekümnendatel oli Žukov pingete lõdvendamise poolt ja pooldas Ameerikaga avatud taeva projekti rakendamisest. See jäi küll teostamata.

Eks Žukovil oli eraelugi, kaks abielu ja kolme naisega neli tütart (sõja ajal võis olla teisigi “ustavaid ja hellu” (lk 327) kaaslasi). Vast ehk huvitav, et ta omaaegsel parteilisel kritiseerimisel sellist naiste vahel pendeldamist ette ei heidetud – aga noh, eks see kõik toimus liigsete ekstsessideta, esimene abikaasa oli üpris mõistlik.

Raamatu lõpetamisel jäi selline väheke ebalev tunne sisse. Et noh, huvitav elu, aga tegemist polnud just erakordse inimesega, oli selline tavaline tippjuhist töll – kuigi, ega tavaline inimene niisama tippu ei jõua, ja tööd tegi Žukov kõvasti; tahtejõu ja oskuste triumf. Aga eks parteibürokraatia jahvatab omasoodu.