19 aprill, 2013

Rick Strassman "Inner Paths to Outer Space" (2008)



UFO-d ei tule teistelt planeetidelt. Need tulevad meist. Meil pole mõtet otsida teleskoopide ja raadiosignaalidega jälgi teistest tsivilisatsioonidest, me peame otsima endast. See pole reaalsus, kus me hetkel asume. See on unenägu. Religioonid on kasutud ja takerdunud dogmadesse, me peame jumalad ise endast üles leidma. Okultism, psühhedeelikumid ja loodusega läheduse leidmine viib inimkonna järgmisele evolutsiooniastmele. Kõik on Üks. Ärka üles.
   See on selle raamatu põhisisuks, kuhu koondatud mitme autori esseed. Panin ainuautoriks Strassmani, kuna ta on neist tuntuim ja DMT-uuringute ekspert. Raamatu ideeks on reaalsuse tasandid ning kuidas me saame igaüks ise reaalsusi avastada. Seda saab teha läbi jooga, meditatsiooni ja muude vaimsete tehnoloogiate. Põhirõhk on siinkohal aga DMT-l, psilotsübiinil ja happel. Esseed räägivad šamanismist ja selle tervendavatest tehnikatest ning igasuguse vaimuolendite objektiivsest reaalsusest. See tähendab siis, et psühhedeelikumide all kohatud olendid pole hallarid, vaid meist eraldi eksisteerivad olendid-tulnukad. Need olendid on meile andnud religiooni ja tsivilisatsiooni põhialused, kelleta oleksime veel ahvid puu otsas.
   Kõik religioonid, kultuur ja ühiskond on tekkinud ainekasutamise tagajärjel. Olendid, mida kõik tsivilisatsioonid kirjeldavad, pole olnud psühholoogilised mõistujutud, vaid meiega spirituaalsel, teadvuse tasandil kontakti võtnud tulnukad. Mitte teistelt planeetidelt ja lihastluust, vaid teises eksisteerimisvormis. Meie neid ei mõista, sest nad tulevad "taevast", ehk meile kõrgematest tasanditest/dimensioonidest. Meie oleme kolmemõõtmelises dimensioonis ning on ju olemas kõrgemad kihid. Meie mõistame, milline näeb välja kahemõõtmeline või ühemõõtmeline tasand. Palju raskem on kujutada ette neljandat dimensiooni või olendit, kes seal eksisteerida võib.
   Esiteks on raamat sissejuhatuseks psühhedeeliasse ja selle teadusliku poole selgitus. Samas rõhutatakse teaduse dogmadesse laskumist ja selle ebateaduslikku suhtumist teadvusesse: kõik, mida ei saa mõõta, pole reaalne. Siin räägitakse teadvuse võimalustest ja kuidas teadvuse uurimine on võti inimkonna arengusse. Pole mõtet ehitada füüsilisi rakette, et teistelt planeetidelt otsida meiesarnaseid olendeid. Me peame avardama oma mõistmist ja teadvust, et aktsepteerida teistsuguseid elu- ja eksistentsivorme. Ained ja vaimsed praktikad avavad meie meeled neile, kes asuvad "teisel pool". Shamaanid näiteks suudavad eksisteerida mitmel tasandil ja loovad nende olenditega pakte, lepinguid ja muud - kõike seda inimeste siinpoolseks ravimiseks. Selle põhimõtteks on tõdemus, et igal hädal on mingi vaimne põhjus
   See on lai teema, mis huvitab midn eriti tänu oma kogemustele seentega. Näiteks olen näinud oma rakke, närvisüsteemi ja DNA ahelaid. Enda kehas. Samas olen kohanud sealpool olendeid, kelle kirjeldamiseks inimestel sõnastik ja kujutlusvõime puudub. Läbi alateadvuse saab minna sügavamatesse kihtidesse, kus inimlik teadvus ja ego laguneb ja seda on võimalik edasi anda vaid äärmiselt sümboolsete kujundite abil. Esimene pool raamatust oli igav, kuna ma teadsin seda kõike. Tuttav jutt, kuigi hea sissejuhatus neile, kes asja alles avastama hakkavad.
   Kogu jutt on raamatus siiski aupaklikus ja pühas võtmes. Need kogemused on pühad. Need küsimused tegelevad inimese eksistentsi põhiasjadega: miks me siin oleme? Kes me oleme? Kust me tulime? Mitte füüsilises mõttes, vaid suures, selle kõige olulisemas mõttes. Psühhedeelsed kogemused on pühad tseremooniad. Ära mine kirikusse ja kuula preestrit: tee seeni ja ole omaenda kirik ja otsik Jumalat enda seest. Lõpuks pole meil vaja vahendajaid mingi kõrgema dimensiooni ja enese vahel. Me peaksime neid asju ise otsima, mitte kellegi teise loba uskuma. Raamatus on ka ära toodud juhised psühhedeelikumide võtmiseks: kuidas eelnevalt käituda, mis tingimustes ja kuidas seda läbi viia, kuidas valmistuda ja hiljem toime tulla jne.
   Toon ära mingid tsitaadid, mis eriti kottisid:

"... an insectlike thing got right into my face, hovering over me as the DMT was going in. This thing sucked me out of my head into outer space... a black sky with millions of stars. I was in a very large waiting room, observed by the insect-thing and others like it. We were aware of each other. Then they lost interest. I was taken into space and looked at!
   They have an agenda. It's like walking into a different neighbourhood. You're not really sure what the culture is. The sense of possibility is so strange."

"The DMT state shows you something real. It's totally unexpected, quite constant and objective. One could interpret your looking at my pupils  as being observed, and the tubes in my body as the tubes I'm seeing. But that is  a metaphot and this is not at all a metaphor. It's an independent, constant reality. There is the real possibility of adjecent dimensions. It may not be so simple as that there are alien planets with their own societies.  This is too proximal. It's not like some kind of drug. It's more like the experience of a new technology. You can choose to attend to this or not. It will continue to progress without you paying attention. You return not to where you left off, but to where things have gone since you left. It's not a hallucination, but an observation."

"... insect-creatures all around me, trying to break through. I was fighting letting go of who I am or was. The more I fought, the more demonic they became, probing into my psyche and my being. I finally starting letting go, because I was certain I was dying. As I accepted my death and dissolution into God's love, the insectoids began feeding on my heart, devouring the feelings of love and surrender. They were interested in emotion. As I was holding on to my last thought - that God is love - they asked, "Even here? Even here?" I said, "Yes. Of course." They were still there, but I was making love to them at the same time they were eating me. They feasted as they made love to me. I don't know if they were female or  male or something else, but it was extremely alien, though not necessarily unpleasant. The thought came to me with certainty that they were manipulating my DNA, changing its structure. Then it started fading. They didn't want me to go. I didn't feel stoned or intoxicated. I was able to observe quite clearly. I had my capacities. It was just happening."

"They were ready for me. They told me there were many things they could share with us when we learn to make extended contact. Their interest in emotions and feelings prompted me to say, "We have something we can give you: spirituality and love." I felt a tremendous energy, a brilliant pink light with white edges, building on my left side. They were on my right, so I reached out my hands across the universe and prepared to be the bridge. I let this energy pass through me to them. They were grateful, but I was a little disappointed that my final session was spent giving, when I wanted my own spiritual enlightenment. I always knew we weren't alone in the universe, but I thought the only way to encounter them is with flying saucers in outer space. It never occurred to me to actually encounter them in our own inner space. I thought the only things we could encounter inside were things in our own personal sphere of archetypes and mythology. I expected spirit guides and angels, not alien life-forms. Oh, and I saw equipment or something... sticks with teardrops coming out of them. It looked like machinery."

"I went deeper and deeper inside - I travelled through various realms, some of them beautiful, others magical, and others quite scary. It felt kind of like being in a computer game, where you have to figure out a way to go from level to level and there are hidden dangers, distractions and traps awaiting you everywhere. Finally, I broke through to the top level - and to my amazement, I became simultaneously all the people (and other intelligent beings) who ever lived, are alive and will ever live in the universe. I realized hat there is only one Actor playing all the parts - it is God, and I am him.Thus, we all will be savedm there is no hell waiting for us after death (though we created one for ourselves on Earth), and God loves every single one of us the way we are. I knew that our lives are merely a dream, a virtual-reality movie. We cannot really die or get hurt and we have potential to awaken to who we really are -  when we will, this world will turn into heaven. I saw how perfect the story is and that everything is fine the way it is - there is no need to struggle to change things out in the world; instead each of us has to work on healing himself or herself. There is no need to suffer or to be unhappy ever again. This experience turned upside down my views of the world and religion and changed me profoundly - for better."

4 kommentaari:

themarten ütles ...

Suhtun igaks juhuks alati aupaklikult kellegi poolt räägitavasse kogemustesse.Üks asi pani siiski küsima.
Enese DNA nägemine - kas see oleks olnud võimalik ka enne DNA avastamist? Ja kas sa nägid seda mudeli kujul, mida kasutatakse DNA toimise näitlikustamiseks (sinised ja punased mummud jms kraam), või nägid päriselt? Kas seda, mis su peas juba olemas on või midagi uut?

senbudism ütles ...

Hea küsimus. Näiteks, kas eskimo, kes pole välismaailmaga kunagi kokku puutunud, saab näha und kaelkirjakutest?
Ma mäletan nüüd häguselt, kuna kogemus oli ammu... aga ma nägin kõigepealt oma närve. Pikad, hiiglaslikud tornid olid, mis koosnesid silmamoodi "teadvusepunktidest" ehk need olid mingid tundeandurid. Neist jooksis läbi nõrk elektrivool. Minu jaoks olid need hiiglaslikud ja siis sain aru, et need on minu närvid. Mitte kujundlikud, vaid reaalajas olevad närvid sellisest vaatenurgast... Mõtlesin veel, et kas neid millegagi visata ja vaadata KUI päris need on. Siis mõtlesin, et halb idee, tundub nagu ikka päris ja pärast ehk mul mingi vigastus kaasas.
Teine oli mingi raku tasandil tajumine. Mul pole bioloogiast aimugi, nii et neid nimetusi ei tea. Aga ma nägin reaalajas enda mingeid rakke v osakesi "muteerumas" ja mingi teadmine tuli, et see on Päikese poolt soodustatud mutatsioon geenides. Et mingi kas rakku v DNAsse talletatud, "rämps dna" tehakse lahti ja ma muutun. Ma ei mäleta, mis see selgitus seal oli, aga midagi Päikesel toimuvate solar flare asjadega, mis põhjustavad inimeste dna's mingeid muutusi. Muidu ei näinud see asj välja, nagu oleksid nood mummud olnud vaid siuke hõbedas-hallikas nägi välja ja detailne.
Too tripp oli siuke, et peale seda nägin mingeid masinaid ja mingi hääl ütles mulle, et "ma loodan et sa tead, mida sa siin teed". Kõlas hoiatusena.

themarten ütles ...

Ilmselt ei saa, kui ta just kehast väljaspool ei käi. Seega saaks neid kogemusi piiritleda kui "kõik mis on peas juba olemas või mille kujutlusvõime tekitada suudab". Ma pole kunagi ühtegi ainet tarvitanud ega arva et see on loomulik; minu isiklik piir. Niigi on huvitav.
Head inimesed võiksid oma jõu olemasoleva maailma muutmiseks suunata, mitte põgeneda ja teisi kaasa kutsuda.

senbudism ütles ...

Võimalik et saab, kui kollektiivne alateadvus siiski eksisteerib. Ained eksisteerivad looduses loomulikult ja nende eesmärgiline tarvitamine on samuti loomulik - läbi aegade. Olemasolev maailm ei ole "seal väljas", vaid "siin sisimas", mis on ka selle raamatu ja filosoofide mõtteks. Välist maailmat on võimatu muuta, kui ei alusta iseenesest. Võidki nälja, vaesuse ja sõdadega võitlema jääda, kuid see on kasutu.
Ainete kasutamine muutumise/muutmise eesmärgi puhul on just põgenemise vastupidine pool. Ainete potentsiaalist möödavaatamine on justkui põgenemine ja pea liiva alla matmine.