17 mai, 2013

J.R.R. Tolkien – Kääbik ehk Sinna ja tagasi (2012)

“Ma olen Gandalf, ja Gandalf – see olen mina!” (lk 11)

Tolkien on selles raamatus üpris elurõõmus jutustaja, ikka suhtleb lugejatega ja annab neile lootust, et peale siin esinevaid konflikte ja nende lahendusi ootab tegelasi ees rahupõli – mis siis hilisemas triloogias saab üsna rängalt põrmustatud. Ühesõnaga, tegemist on üsna positiivse noortekaga, mis oma verisemaid külgi hakkab näitama alles siis, kui Smaugiga läheb hapuks ja tahetakse päkapikkude kulda laiali jagada.

Teiselt poolt võib öelda, et autoripoole lugejate nunnutamine ja viitamine eesootavatele sündmustele käib natuke närvidele (kuigi muidugi olen raamatut varem lugenud jne). Kolmandalt poolt lisab selline suhtumine tekstile õdusat vanamoelisust ja eskapismi.

Mis siis seekord “Kääbikus” juhtub? Bilbo tembeldatakse murdvargaks, kes läheb päkapikkudega nende endisse kodupaika röövretkele. Retk Üksildase Mäeni pole üleüldse kergete killast, aga seekord nad tõepoolest jõuavad Smaugi okupeeritud alani. Nii nagu varemgi, Bilbol avanevad iseloomus mitmed uued tahud (või õigemini – pakub laiale maailmale visiooni kääbiklikkusest; perifeeriast tuleb muutus, mis tsentrit muudab?), tänu millele seekord head võidavad... kui ainult Surnumanaja ei looberdaks ikka veel ringi...

Tore meelelahutus, kasvõi nui neljaks.

Kommentaare ei ole: