Stephen Baxter – Turing's Apples (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Aastal 2022 registreerib SETI kosmosest signaali – sekundi tehislikku päritolu heli. Teadlased uurivad-puurivad ja osa neist jõuab järeldusele, et tegemist on informatsioonikogumiga. Mööduvad mõned aastad ning igal aastal tabatakse kord seesama sekundiline helisignaal – mis peaks saabuma 6000 valgusaasta kauguselt, arvatavalt on selle välja saatnud inimkonnast kümneid kordi intelligentsem eluvorm. Aga seda infokogumit ei suudeta kuidagi lahti muukida. Ühel teadlasel on vend, kes töötab sellises järelvalveametis, mis otsib inimeste hulgast võimalikke terroriste, ja seepärast analüüsivad nad iga inimese kõnepruuki 24/7/365 – ehk otsivad nõela heinakuhjast (ühesõnaga, totaalne järelevalve ja eraelus nuhkimine) – ja selle jaoks on nende käsutuses andmetöötluse vajadusteks vägevaimad arvutisüsteemid.

Ühesõnaga, teadlane palub vennalt abi, et see laseks neil megasüsteemidel analüüsida seda signaali. Viimaks nõustub vend seda tegema (ikka tuleb venda aidata) ja superarvutid avastavadki signaalist võtmeid seal paikneva informatsiooni tõlgendamiseks. Ainult et signaal osutub ise kurikavalaks tehisintelligentsiks, mis asub nüüd end “ellu viima” (kõrvetades selle käigus ühtlasi andmebaasi läbi) ja otsima keelt inimestega suhtlemiseks. Ja arvutisüsteeme lõhkuma jne. Viimaks on ta viirusena Kuule levinud, kus hakatakse midagi ehitama... ja maalastel on täiega vesi ahjus. Aastaks on nüüd 2033.

“We don't know anything about what they look like, how they live – or even if they're corporeal or not. But they are old, vastly old compared to us. Their cultural records go back a million years, maybe ten times as long as we've been human, and even they built their civilization on the ruins of others. But they regard themselves as a young species. They live on awe of older ones, whose presence they have glimpsed deep in the turbulent core of the Galaxy.” (lk 12)

ulmekirjanduse baas