Lugu sellest, et mis küll võib
peituda lukkupandud toas. Noor haritlane üürib Jerevanis tüütult
eidelt tuba, ja korteris paikneb üks selline salapärane ruum, kuhu
ei saa ega tohi sisse vaadata. Aga – need, kes sinna tuppa
satuvad... surevad peagi (eit, eide ammukadunud poeg ja üürniku
ema, kes miskipärast sinna korterisse esmakordselt satub – mis
salapärane suhe on temal küll eidega?). Mis on see, mida nad seal
näevad, mis on see saladus, mis või kes põhjustab nende surmasid?
Vaat ei tea...
Lugu ongi jutustatud kui üürniku
seletuskiri uurijale – et kuidas need surmad just temaga seotud on,
mis roll temal võis nendega seoses olla. Kõigepealt ta jutustab oma
vaatepunktist kannatajana, seejärel vaatleb end kui võimalikku
mõrvarit ja lõpuks hoopistükkis nö metafüüsikuna –
lukkupandud toad on meie hingedes ja mõnikord neid avades võib
saada sellise vapustuse, et kõik lendab uperkuuti. Nagu neil kolmel
inimesel, kes sinna hirmsasse tuppa sattusid. Aga mis tegelikult
üürniku roll juhtunus on, see ei selgugi. Ning kuidas see toavõti
isetahtsi välja ilmub? Selge müstika.
Tekst on ausalt öeldes päris igav ja
tuim, aga eks see olene pigem lugejast ja tujust. Järelsõna avab
lugu palju keerukamalt, ja sellega võib või ei pea nõustuma. Et
siis jah, selline äraspidine armeenia kriminaalromaan. Või siis
mitte!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar