09 juuni, 2013

Gregory Benford – Lunastaja (Täheaeg 3/2006)

Lugu on üsna õpetlik – oled hea ja on võimalik, et kavaldad pahad üle, isegi kui oled kõvasti kaitsetum. On siis üks kaaperdaja, kes tahab saada enda valdusse DNA-panka, mis asub ühel valguskiirusel triivival laeval, mis on Maalt lahkunud aastakümneid tagasi, et oma planeet asustada. Aga kaaperdajal on nüüd ülehelikiirusel liikuv sõiduk (areng!) ning sellega õnnestub tal vana laev kinni püüda – ja seal kohtub kaaperdaja oma vanavanaemaga, kes on üks väljarändajate ärkvelolevatest liidritest (suguvõsa pärimuses on juttu naisest, kes lõi suguvõsa päranduse selle avantüüri korraldamiseks laiaks – ja seetõttu järgnevad põlved virelevad vaesuses). Taaskohtumine pole just ülemäära rõõmus ja väljarändajad ongi viimaks sunnitud kaaperdajale loovutama oma DNA-panga (no mees lohutab, et mis teil viga, veel tuhandeid inimesi on “sügavkülmas” elluäratust ootamas). Miks see geneetiline mitmekesisus uuemale sugupõlvele nii tähtis on? Sest inimeste sõjad on hävitanud rohkem kui vaja inimkonna mitmekesisust. Aga väljarändajad (ehk head) on tõesti kavalad võrreldes kaaperdaja ja ta seltsimeestega (kes on siis pahad). On üks puändiga lugu.

Kommentaare ei ole: