Kirglik põnevuslugu rikka pärijanna
ja veetleva salaagendi okkalisest armumisest. Kõik võiks ilus olla,
kui ainult poleks igasuguseid juhtumeid ja arusaamatusi, mis ei lase
nende armuleegil täiel jõul lahvatada. Küll saab naine kogemata
kombel mehe asemel korralikult peksa või on mehel agenditöö tõttu
miilustamised teiste naistega, mida siis armumises mitteveendunud
kangelanna juhtub pealt nägema (naljakas, et kangelast vahel häirib,
et kangelanna on temast paarkümmend sentimeetrit lühem – no see
on tõesti kriteerium, mille järgi suhet proovida). Põnevust ka
justkui on (ikkagi ülisalajase luureorganisatsiooni tegemised
Ameerikas ja laias maailmas), kuivõrd tekst poleks tempolt maha
krutitud tänu sellele, et autorile on vaja tekstis juhtuvast rääkida
mõlema peategelase vaatepunktidest – algul ühe versioon, siis
teine omakorda üksipulgi juhtunust (eks versioonid on mõnevõrra
erinevad, aga no seda saanuks vähe kiiremalt-ökonoomsemalt
markeerida). Raamat lõppeb iseenesest puändikalt – või oleks
selliste raamatute puhul seda õiget lõppu oodata järje puhul?
Natuke harjumatu, et autor tarvitab
tekstis niivõrd tihti peategelaste täisnimesid – sedaviisi
korduvad Marta Eavans kui Willie Douglas nii autori jutustuses kui
tegelaste sisekõnedes. Ehk veidi üle keskmise on arutlusi
suguelundite eri erutusseisundite ja aistingute kohta (omaette ooper
on Willie Douglase 24h seks 8 ejakulatsiooniga ja need
kubemepeksmised, mida teostab ta kallal Marta Eavans). Tekstil on nii
toimetaja kui korrektor, kes võinuks käsikirja nii mõnegi koma
lisada, aga eks stiil ole stiil. Ühtlasi tekib muidugi mõte, et ehk
tegemist naistekate paroodiaga, teatud nullstiil ja samas
ülepakkumine? Kes teab, võib olla nii või naa ning teisiti.
“Ta oli kuulnud kusagilt suruõhuhaamri tüminat ja taibanud siis, kui müdinast hakkasid eralduma üksikud mütakad, et see oli hoopis tema kurku tõusnud süda.” (lk 81)
“Kui ta lõpuks pärastlõunases palavuses tukastas, nägi ta segaseid unenägusid, milles figureerisid nii tema ülesandega seotud ohtlikud inimesed, heledapäised jumalused kui ka väike habras haldjas, kes tiibade väreledes sinitaevasse tõusis, jättes tema longus riistaga tühjusse seisma.” (lk 145)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar