17 juuni, 2013

Robert Reed – Five Thrillers (The Mammoth Book of Best New SF 22, 2009)

Päris tore ulmejutt oma moraalsete konksudega. Viis lugu sellest, millised arenguteed võivad inimkonda ees oodata – tavalistest inimestest tekib kaks haru, modifitseeritud ja siis... nö homunkulused, arendatud liigid, kes üha kaugenevad inimeste välimusest, muutudes näiteks putukasarnasteks vms. Ühtlasi on nad tänu muudatustele paremini kohandatud kosmosevallutusteks, ja sinna nad levivad ja moodustavad kogukondi. Probleem selles, et sapiensid (modifitseeritud inimesed) ja Taassündinud (need inimestest kaugenenud olevused) põlgavad teineteist ja võitlevad ülemvõimu pärast.

Nendevahelist võitlust illustreeribki tekstide kangelase lugu – tegemist sapienside omamoodi üli James Bondiga, kel nimeks Joe Carroway. Esimeses loos on tutvustav kokkupuude nii sapiensi kui taassündinuga, kes meiesugustes traditsioonilistes inimestes äratavad ühtviisi rohkem või vähem võõristust. Teises loos on taassündinud vähehaaval paljunenud ning kaitseks inimeste eest plaanivad nad inimkonda ähvardada surmava viirusega. Kolmandas loos on jõutud aega, kus sapiensidel ja taassünnilistel on käsil pikaajaline verine konflikt ning Joel on väga kangelaslik (ja morbiidne) roll selle mingil moel lõpetamiseks. Neljandas loos on Joe superkangelase rollis ja teda kasutatakse ära sapienside võimuvõitluses... ent Joel on omad plaanid. Ning viimases loos ongi Joe sapienside nö peasekretär, tehakse kaastööd taassündinute planeetidega, ent nüüd tabab meie Päikesesüsteemi hoopis uus oht... ja karmil Joel on karmid nõuanded selleks, kuidas kollapsi eest kätte maksta.

Ühesõnaga, möllu ja intriige siin jätkub, teksti laiendades saaks võimaluse kasvõi täiemahuliseks romaaniks (noh, midagi Strossi “Accelerando” laadis). Sentimentaalsusteks suurt aega pole, õhustik on suht noir, raevuka võitluse ja petmiste keskel on alati cooliks arendatud Joe, kes mingil veidral moel otsib tasakaalu vaenupooltele. Iseasi, kas sellest kõigest lõpuks kasu oli... Ent kes teab, millal lootus sureb.

“But I'm not a person, am I? In your eyes, I'm just another animal.”
What she was was a long, elegant creature – the ultimate marriage between human traditions and synthetic chromosomes. Four bare arms were restrained with padded loops and pulled straight out from the shockingly naked body. Because hair could be a bother in space, she had none. Because dander was an endless source of dirt in freefall, her skin would peel away periodically, not unlike the worn skin of a cobra. She was smart, but not in the usual ways that the two or three thousand species of Rebirths enhanced their minds. (lk 216)


Kommentaare ei ole: