06 juuni, 2013

Sven Nordqvist – Pettson ja kireja kukk (2011)


Pettsoni seniloetud raamatutest on see vast kõige kurvema lõpuga. Nimelt on lugu nii ja mitte teisiti. Ühel päeval naaseb koduõuele Pettson, süles Gustavssoni kukk – naabril oli plaanis see elajas patta panna. Peagi selgub, miks – nimelt kireb see imposantse välimusega kukk väga valjult ja tihedalt. Kanadel muidugi rõõmu küllaga, ikkagi kukk, kes röögib ja õpetab. Ent Findus osutub kannatajaks – kanad enam temaga ei mängi (veel hullem, neil vaid silmi kukele ning too kihutab kiisu minema, kui sel soov kanadega lulli lüüa) ja see kukemüra on selline, et Findus kogeb mürastressi.

Lõpuks tuleb murtud kassile Pettson appi ja ta räägib kukega kuuris neljasilmajuttu – et liig on liig, parem nii, et tunnis kired korra, kuid see-eest viis minutit järjest. Kukk nõustub lõpuks sellise piiranguga, majaseinale kinnitatakse seinakell ja kui täistunnil tuleb kägu kukkuma, võib kukk ühtlasi röökida. Ja need viis minutit on tõepoolest... hull kisa, lõpuks olid kõik selle eest peidus (kanadki!): kui seinakella ainiti jälgiv kukk võis oma sessiooni alustada, siis minut-paar enne oli õu puhas (Findust see viie minuti piirang mürastressist ei parandanud, tema oli ikka pööningul peidus).

Ei jää muud üle, kass leiab kurja plaani ja esitab kukele Pettsoni nimel (kes midagi ei tea) ultimaatumi – kas kired korra hommikul ja õhtul või lähed tagasi sinna kust tulid (ehk siis Gustavssoni patta). Kukk on surmani kohkunud ja järgmisel päeval kannatabki hädavaevu vaid kaks kiremist ära – aga milline õudne päev see vaesekesele oli! Järgmine hommik avastab Pettson, et kukk on põgenenud, ja mees tormab teda metsa otsima, aga ei midagi. Kui ta naaseb, tunnistab Findus, et tema esitas vanamehe nimel kukele sellise ähvarduse ja Pettson saab pahaseks. Siis aga hakkavad kanad kaagutama, et nemad hakkavad nüüd tibusid väljastama, ja kõigil taas hea meel.


Aga mis sai metsa pagenud kukest, see ei selgugi. Üks tume murepilv looritab mu mõtteid...

Kommentaare ei ole: