07 juuli, 2013

Haruki Murakami "After Dark" (2008)

“I have been told I've got a darkish personality. A few times."
Takahashi swings his trombone case from his right shoulder to his left. Then he says, "It's not as if our lives are divided simply into light and dark. There's shadowy middle ground. Recognizing and understanding the shadows is what a healthy intelligence does. And to acquire a healthy intelligence takes a certain amount of time and effort. I don't think you have a particularly dark character.” 

Öö.

Tüdruk istub sööklas ja loeb.

Lugu algab kesköö paiku ja lõpeb hommikul. Tegelasteks on kaks õde: Mari ja Eri. Eri on maganud juba kaks kuud. Mari ei suuda jällegi ise magama jääda, miski närib. Seetõttu jalutab ta öösiti unetult ringi. Sööklas kohtub ta mitmete inimestega, kellega tekib huvitav, kauge side. Tol ööl juhtub mitmeid maiseid asju ja iga peatükk on omaette tunnike (keskööst varase hommikuni. 

   Maagiline realism saab raamatus taaskord löögile, sest vaheldumisi Mari sekeldamistega muutume vahepeal kehatuks jälgijaks, kes satub Eri tuppa ja jälgime tema magamist. Järsku jälgib teda Näota Mees ja televiisor Eri toas hakkab ise mängima, näidates staatikat ja varsti ka üsna selget pilti... mis toimub?
   Kogu muu taustal on see vast lugu ühes öös toimuva elu läbilõikest. Öö jooksul võib juhtuda kõike ja pimedas on kõik vestlused reaalsemad, kui unenäod. Veel on see lugu kahest õest, kellest üks on sunnitud Ilusa Modelli rolli ning teine Targa Õpilase omasse. Kuskil lapsepõlves kaotasid nad erilise sideme ja nüüd näeme neid lahkukasvanuna. Mari eksleb ilmsi ja Eri unes.
   See on sobilik raamat öösel lugemiseks, bussijaamas või kusagil, kus sa midagi ootad. 

Kommentaare ei ole: