02 juuli, 2013

Jaan Kaplinski – Tolmust ja värvidest (1967)

VERCINGETORIX ÜTLES: Caesar, sa võid
võtta meilt maa, kus me elame,
aga maad, kus me surime, ei saa meilt võtta.

Viskasin mõõga sulle jalge ette:
nii olen mina, nii on mu rahvas.
Ma tean, mis tuleb.
Kõik, kes arvernide maal väärisid elu,
ei ela enam
ja nendega, kes jäid,
ei taha mina elada.

Tean ja näen neid juba
õppimas isandate, unustamas isade keelt;
näen neid häbenemas oma siniseid silmi,
oma vanemaid ja karedat kõnet;
näen neid roomlastena, kodanikukirjad põues.

Olgu siis, imperaator, üle su vabariigi
üks keel, üks usk ja üks rahvas.
Olgu su sõdureil, kaupmeestel ja sulidel
ohutu, tasane tee
Ultima Thuleni
ja Styxini välja.

Mind pekstakse Kapitooliumil surnuks,
aga mu armastust ja viha
ei saa surmata.
Mu viha jääb alles
öökullina aastate õõnde huikama hukku
sulle ja su täitmatule linnale,
Caesar.
Karistus tõuseb kui tamm
su oma tahtmiste tõrust.

Sinu riik tuleb ja läheb.
Väljakuil kasvab nisu ja foorumil söövad kitsed.
See on minu ja mu tapetud rahva käsi,
mis rabab.
Minu käsi vandaalide mõõgaga.

Tuleb tund ja roomlase kõrkus
kõrtki painutada ei jõua sõjatee vahel.
Tuleb tund ja Rooma aplus
latsatab lõhki kui puuk idast ja põhjast ja lõunast
tulnute rusikate all.

Tee siis, mis teed ja tahad.
Ma tean, mind ootavad matar ja mõõk,
sest kõik, kes väärisid elu arvernide maal,
ei ela enam.

(lk 10-11)

Kommentaare ei ole: