Andrus Kivirähk – Maailma otsas (2012)

Vahelduseks tänuväärne lugemine, see on rahulik romaan. Tegelased on enamvähem rahul oma väikeste tegemistega ja kui midagi läheb nihu, siis on ikka võimalik asjaolusid parandada (või hoiab tegelasi igikurjast maailma otsa peatuma jäänud “ingel”? Tegemist on meie kogemusega võrreldes siiski ebanormaalse maailmaga?). Eks äratundmisrõõme ja hirme võib leida nii mõneski tegelases; kui järele mõelda, on kõige harmoonilisem Reinu pere, kõige häirivam aga Kalju ja Malle juhtum, selline kanaema tekitab päris õudust (oh, ja Eve ja Ülo, järjekordne nutmaajav näide seikluslikkuse kasutusest); õnnetuimaks see maalt pärit ehitajast homofoob, kel raskusi linnamelu mõistmisega. Kõiksugu joomine ja söömine on päris isuäratav, või noh, tervislikele eluviisidele häirivalt mõjuv. Ei saa öelda, et Kivirähk oleks lisanud oma loome tegelasgaleriisse uusi tüpaaže, ent selline turvalisus pole mitte halb. Igal juhul tore, ärapanemisvaba romaan, Kivirähki viimaste aastate parim proosatoodang.

“Raevununa vannis viseldes oli Kalju küll unistanud sellest, kuidas ta koos muinasjutuliste kaunitaridega vahutava jõe kaldal kakaod joob ning maasikaid mekib, aga nüüd leidis ta, et ehkki säärane tegevus oleks vahelduseks tore, tahaks ta ometi pärast iga seiklust õhtul oma koju tagasi pöörduda. Aga maailma lõpust igal õhtul koju ema juurde sõita oleks olnud liiga keeruline ja kulukas. Kaljule tundus, et lihtsam on mitte kuhugi minna.” (lk 260)

loterii (viiteid mujale)
päikesejänku ja sada raamatut
kultuuritarbija60+
kirjanduslik päevaraamat