11 september, 2013

Linda Nagata – The Flood (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)



On saar, mida ümbritseb ookean. Ja ookean muudkui tõuseb, mattes saart enda alla. Elanikud liiguvad vee eest saare üha kõrgematele aladele või... lasevad end sisse imeda kuldsetesse voolikutesse, mis päeval taevast laskuvad saare juurde. Tõepoolest, taevased voolikud. Nad lahkuvad rõõmuga, jumal on neid päästma või siis järele tulnud. Koos nendega lahkuvad saare loomad ja linnud, ning kaladki on ümbritsevast veeavarusest kadunud.

Ent on Mike, kes ei usu sellisesse imelisse jumalasse, mis niisuguse arutu uputuse on korraldanud. Ta kaaslanna Holly on jumalausku ja palub Mike'l olla avatud ja usaldada kõikvõimsat jumalat. Ent Mike neab endamisi jumalat, mis on sellise genotsiidi organiseerinud. Veel hullem, ta ehitas paati, et saarelt kuhugi pääseda, ent enne selle valmimist lõhkus öine tõusuvesi paadigi pilbasteks. Kuid allesjäänud saarlased on igati õnnelikud, nii õnnelikud; päiksepaistes käivad ujumas soojas ookeanivees ja kui nad endaga valmis on, lasevad kuldsel taevast sirutunud voolikul end sisse imeda. Shiny happy people. Viimaks jääbki Mike kõigist kaaslastest ilma, üksi saarele, mis jääb juba nööbi suuruseks; ta ronib saare kõrgeimasse tippu, milleks on mäel asuv suur rist. Ent halastamatu ookean tõuseb edasi, varvaste, põlvede, kaelani. Kas Mike upub või laseb ta end võimaluse korral taevasse tõmmata? Või on kolmas või neljas lahendus? Eks see selgub teksti lugedes. Metafüüsiline värk jne.

Kommentaare ei ole: