Nagu Mahkra puhul,
nii ka Lall mängib sellele, et lugeja end ebamugavalt tunneks. Kui
Mahkra puhul on “oh wow, mädamammut!” ja “oh my god,
zombilapsed!” ja “uh huh, milline tapatalg!”, siis Lall torkab
haava lugeja mõistusse pisut teisiti...
“Seal seisis ema, pea kuklas, kuuvalgel veiklev veri lõuga mööda alla nirisemas. Tema jalge ees lebas tume kägardunud ja ebaloomulikus asendis kogu, kellelt äsja oli rebitud pea, mis vedeles pist eemal lillepeenra servas õitsvate enelapuhmaste vahel. Maiki tundis ta ära. See oli isa.” (lk 190)
Ehk siis jah! Ema,
kes tapab! Ja seda mitte laste või kodumaa hüvanguks, vaid enda
heaolu nimel – kui oled nõid, siis võib sulle teada olla
käänulised teed surematuseni. Ning Lall osutab, kui jälk ja kole
see teguviis on, ning laste isa tapmine on vaid osa valitud teest.
“Alles nüüd märkas tulija Maiki ja ema vahel maas lebavat surnut.“No nii...” vaatas ta seda lähemalt. “Ma näen, et keegi on kurjaks saanud,” tõstis ta kelmika pilgu ema poole.” (lk 196)
Tegemist on
traditsiooniliste pereväärtuste eest võitleva looga – ehk siis,
kui su naine või ema on nõid, kuidas siis ise ellu jääda? Kas
armastus päästab maailma? Suurt ei tihkagi lugu ümber jutustada.
On küla, on talu koos põllumaa ja saunaga. On neljaliikmeline pere.
On kaunis ja õel külalisnõid. On kõplad ja zombipokud. Ent
naabrid jäävad ellu. Etnohorror ja trash, noh.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar