13 detsember, 2013

Erlend Loe: naiiv/super

https://pildid.raamatukoi.ee/pildid/v/0003/756.jpgVana raamat, väga mitmendat korda üle loetud.

Phmt on tegu papist lehtedega "Kus on minu lehm? Kas see on minu lehm? See teeb kaak-kaak. Ei, see ei ole lehm, see on kana-"stiilis lihtsa eluõppimisraamatuga, aga nelja-aastase asemel on see imeline teos suunatud noorele täiskasvanule ja lehed ei ole tegelikult papist.

Minategelane ei ole eriti tark ega eriti rumal, ta on 25, jätab oma magistriõpingud katki, loobib palli vastu seina ja juurdleb mitmesuguste küsimuste üle: miks tal ei ole hea elada ja miks mööduv aeg tundub õudne? Miks tal ei ole kallimat? Kas kõik läheb lõpuks hästi?
Ja nii edasi.

Maailmas on palju ebaõiglust ja idiootsust.
See on vaieldamatult üks osa minu probleemist.
Kas tõesti on nii, et kogu selle kohutava muusika ja kõigi nende idiootsete raamatute, ajakirjade, filmide ja telereklaamides animeeritud toiduainete taga on idiootsed inimesed?

Kas asjad võivad olla nii lihtsad?
Vahetevahel usun ma seda.
Selline seletusmudel on väga loomulik.
Küllaltki ränk süüdistus.

Või on hoopis nõnda, et need inimesed ei olegi tegelikult rumalad, et nad üritavad heas usus, aga neil ei tule iga kord välja?
Ka see on võimalik.
On suur vahe, kas sa oled loll või sul üksnes ei ole õnne.
Igal juhul on tõsiasi, et neil on kallimad.
Igal viimasel kui ühel.

Aga mitte minul.

Kommentaare ei ole: