24 detsember, 2013

Franz Kafka – Aruanne akadeemiale (1962)

Olgem ausad, iga katsetus, mida Kafka sahtlisse tootis, polnud ega pole puhas kuld. Traagiline kui autorist järelejäänud paberites niimoodi tuhnitakse!

VÄIKE VALM 
“Ah,” ütles hiir, “maailm muutub iga päevaga kitsamaks. Algul oli ta nii lai, et see hirmu peale ajas, ja ma jooksin edasi ja olin õnnelik, nähes lõpuks kaugel paremal ja vasakul seinu, kuid need pikad seinad lähenevad teineteisele nii kiiresti, et ma olen juba viimases toasja selle nurgas on lõks, millesse ma sisse jooksen.” - “Sul tuleb ainult jooksu suunda muuta,” ütles kass ja pani ta nahka.
(lk 73)

TEELEMINEK

Ma käskisin oma hobuse tallist välja tuua. Teener ei saanud minust aru. Ma läksin ise talli, saduldasin hobuse ja istusin selga. Ma kuulsin, et kaugel pasunat puhuti, ja küsisin teenrilt, mida see tähendab. Ta ei teadnud midagi, ta ei olnud midagi kuulnud. Värava juures peatas ta minu ja küsis: “Kuhu sa sõidad, isand?” - “Ma ei tea,” ütlesin mina, “ainult ära siit, ainult ära siit. Ikka ära siit, ainult nii võin ma sihile jõuda.” - “Sa siis tead oma sihti?” küsis tema. “Jah,” vastasin mina, “ma ju ütlesin: ära siit, see on minu siht.” - “Sul ei ole toitu tagavaraks kaasas,” ütles tema. “Ma ei vaja seda,” ütlesin mina, “teekond on nii pikk, et ma nälga pean surema, kui ma teel midagi ei leia. Ükski toidutagavara ei päästaks mind. See on ju õnneks tõesti lõpmata pikk teekond.”
(lk 74)

TÜÜRIMEES 
“Kas mina ei ole tüürimees?” hüüdsin mina. “Sina?” küsis üks tõmmu, kõrget kasvu mees ja silus endal käega üle silmade, nagu peletaks ta mõnd halba und eemale. Ma seisin tüüril pimedas öös, nõrgalt põlev latern pea kohal, ja nüüd tuli see mees ja tahtis mind kõrvale tõugata. Ja kui ma ei taandunud, pani ta mulle jala rinnale ja hakkas mind aeglaselt alla vajutama, kuni mina, ikka veel rooliratta küljes rippu, selle langedes endaga kaasa kiskusin. Siis haaras mees rooliratta, seadis selle korda, mind aga tõukas ta eemale. Ent ma kogusin end peagi, jooksin meeskonnaruumi viiva luugi juurde ja hüüdsin: “Meeskond! Seltsimehed! Tulge ruttu! Keegi võõras ajas mind rooli juurest minema!” Aeglaselt tulid nad, tõusid mööda laevatreppi üles – tuikuvad, väsinud, võimsad kogud. “Kas ma olen tüürimees?” küsisin mina. Nad noogutasid, kuid pilke oli neil ainult võõra jaoks, poolringis seisid nad tema ümber, ja kui ta käskivalt ütles: “Ärge segage mind!”, siis kogunesid nad, noogutasid mulle ja läksid jälle laevatrepist alla. Mis inimesed need küll on! Kas nad üldse mõtlevad või ainult vantsivad mõistmatult üle maamuna?
(lk 76)

Kommentaare ei ole: