Mis on elu? Üks
hädaorg, milles tuleb hambad ristis võidelda mutta tampimise vastu.
Ja kõik võtted on lubatud – keera ise, või muidu keeratakse
sulle. Abercrombie loodud maailm pole valikutelt varjundiline ega
must-valge, see on must. Sa võid küll püüelda enda parandamiseks
või millegi positiivse teostamiseks, aga ei, kui kaua sa ikka ennast
petad – sa kas oled üks huntidest või üks lammastest, ei mingit
hea karjaku või lillelapse staatust. On ülikute võim, on kuningate
võim, ja nende üle on pankade võim. Kes on omakorda pankade taga?
Viimases Abercrombie tõlkes hakkas nagu selguma.
Lugu kui selline on
lihtne – ühe amatsooni kättemaks oma tööandjale, võimsale Orso
hertsogile, kes tappis naise armastatud venna ja püüdis tappa lasta
amatsoonigi, heites teda kuristikku. Kuid naine jääb peale hullu
kukkumist ellu ja sõna otseses mõttes lapitakse uuesti kokku
kellegi salapärase tegelase poolt. Monza, kes on kuulsa
palgasõdurite armee liider, tõotab tappa nii Orso hertsogi kui
mõrval osalenud 6 meest – hertsogi kaks poega, ihukaitsja,
väejuhi, pankuri ja palgasõdurite uue ülema, kes siis Monza asemel
juhiks sai. Naine põgeneb oma kokkulappija juurest ja asub
organiseerima bandet (sest salapaigas on tal küllaldaselt kulda),
kelle kaasabil vandenõulased tappa, sest ta ise on ikka veel
poolvigane kuristikku kukkumise vigastustest. Kokku kogutud kamp on
kirju, nurjatu ja äärmiselt tappev. Ja tegemist pole mingi ühtse
sõpruskonnaga, võimalusel näriks nad teineteisel niisamuti kõri
läbi.
“'You are a gentleman, sir,' muttered Cosca.
'I am a murderer.'
'I see no reason why a man cannot be both...' Cosca strained to focus on Vitari, loping along up ahead, then at the side of Friendly's heavy face. Strange companions. Outsiders. Those no one else would find a use for. He watched Monza walking, the purposeful stride he remembered from long ago turned slightly crooked. Those who were willing to cross Grand Duke Orso. And that meant madmen, or those with no choices. Which was he?
The answer was in easy reach. There was no reason a man could not be both.” (lk 133)
Kättemaks läheb
käima ja ükshaaval hakkavad vandenõulased koledaid lõppe kogema.
Probleemiks on see, et... iga tapmine läheb üle üleüldiseks
verepulmaks (sest plaanid ei lähe kunagi nii, nagu plaanitud) ja see
tapaorgia oma tagajärgedega lükkab käima sündmuste ahela, mis
hakkab vägagi mõjutama aastakümneid vallanud kodusõda Styrias –
kus Monza oli varem parim ja veriseim väejuht, kelle juhtimisel oli
Orso hertsog kogu Styriat endale allutamas (probleemiks seegi, et
Monza põhjustas nii mõnegi õudustäratava tapatalgu Styriat
linnades, mistõttu ta imago vägagi must). Ning ajapikku hakkab
selguma, mida värki Monza selja taga ta vend teostas...
Ühesõnaga,
tegemist on võimsa kättemaksuoopusega. Sellise raamatuga tekib vast
küllastus vägivallast lugemisest – lahingud või võitlused on
niivõrd detailiküllased, et võtavad hingamisruumi ära. Kui
üldiselt peetakse Martini “Jää ja tule laulu” jõhkraks, siis
Martinil on vägivald üldiselt järel- või kõrvaltvaates; ent
Abercrombiel purskub see otse ja live's tegelastelt endilt. Siin pole
tegemist disainivägivallaga a la võitluskunstide filmides (või
noh, selle raamatu puhul tuuakse sageli näiteks “Kill Bill'i”
filme), tegemist on lihtsalt üdini võika mölluga. Aga mitte ainult
– võitluste vaheaegadel viskavad tegelased päris head kildu ja on
muidu võrratult nurjatud (kas head kirjandust on võimalik huumorita
luua?). Ja petturlikud. Sest petta neile meeldib, kuidagi tuleb raha
ja kurikuulsust teenida, kasvõi siis kaaslaste arvelt.
Ahjaa, tegemist on
raamatuga, mis toimub pärast “Esimese seaduse” triloogia
sündmustikku. Kuna ma pole triloogia viimast tõlget lugenud (kuna
see pole ilmunud, eksole), siis saab natuke aimu, mis seal toimuma
peaks, ja paar tegelast on tuttavad äsjailmunud triloogia teisest
raamatust (eelkõige siis Dagoska piiramisest). Kuid tegemist on
ikkagi eraldiseisva romaaniga, mida saaks vabalt lugeda triloogiat
tundmata (vihjeks seegi, et siin on detailsemaid seksikirjeldusi). Ei
hakanud siin üleüldse tegelasi tutvustama, kes on kõik omal kombel
vahvad antikangelased (Cosca!). Rääkimata sellest, milliseid
käänakuid lugu tegelastega teeb. Igal juhul, heas mõttes hull
raamat, jõhker adrenaliinilaks. Ja muidu humoorikas. Ja kas siis
seda Monza kättemaksu oli tõepoolest vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar