12 detsember, 2013

Mario Kivistik – Remoste planeet (1984)

Tegemist siis ulmelise luulelooga koolieelikutele tähereisidest tundmatusse. Või taas, tegemist on lõdvalt mõeldes metaulmega – kujutlus sellest, milline see tähereis võiks olla... kui unistajast poisi joonistatud tegelased omatahtsi tegutsema asuvad. Igatepidi metavärk (autor kirjutab tegelasest, kellel omakorda tegelased ellu ärkavad), eksole.

Koomiksilaadsed pildid on joonistanud Alfred Saldre, kes ühendab ühelt poolt lapsemeelse kosmoseseikluse kujutelma ja teiselt poolt üsna gigerlikud remoslased (ehk siis päris võõrapärased tulnukad), kes asustavad Remoste planeeti. Kui jutustaja kujutlus endast (Kivistiku kujutlus Saldre käe läbi jutustajast?) on üsna elurõõmsalt pioneerlik, siis tema kaaslane on samas kujundatud üpris rassistlikus võtmes ahvisarnase Johnina. Kolmandaks seiklejaks on koer Muri ehk siis taas elurõõmus kujutlus neist loomadest, keda aastakümneid tagasi inimsoo nimel kosmosesse kõngema saadeti. Üheks veidraks episoodiliseks (ent tähtsaks) tegelaseks on planeedil külitav lohe, mis meenutab välimuselt pigem folkloorset Põhjakonna (või saab ehk mõelda, et need müütilised olevused kadusidki aegu tagasi Maalt tähtedele?). Sihtgrupist lähtuvalt ei saa öelda, et lugu oleks mitmeplaaniline, ent eks seiklused ole siin toredad ikka.

“See vaid uni oli praegu,
kuid võib peagi loota aegu,
millal eilse kujutelu
tõeks teeb meie homne elu.”

Kommentaare ei ole: