05 detsember, 2013

Mehis Heinsaar – Ülikond (2013)


Raamatu tekste võiks iseloomustada kui kulgemisi unenäolistel maastikel, mis kasvavad või moonduvad üsna painajalikeks seal kulgejaile. Seal oled tagaaetav või kellegi meelevallas, või oled suletud klaustrofoobilisse rägastikku, sind veetakse kõigest sind huvitavast mööda; oled mängukann suuremate jõudude käes. Mida nad tahavad, miks nad seda sinult tahavad? Kuskil seal on saladuste võti, seletus, aga sa ei ava ega taba neid, puudutad, tajud vaid selle saladuse äärejooni. Kadunud on eelmise raamatu lihalikkus, lamburiromantika asemel on teatav kalestumine, õuduse geograafia. Ühesõnaga, autor kõbistub, või ehk paneb Heinsaar kafkat.

“Üks kummaline taim puhkes Georgi peas õide.
Õhtul kell kakskümmend kaks kakskümmend, kui ta oli teel töölt koju, Georg jäi keset tänavat seisma ja kuulatas. Ta tundis, kuis taime juured end sahinal ta ihus laiali ajavad, surudes oma elujanuseid võrseid igasse ta kehasoppi, igasse ta kehaliikmesse. Georg muutus murelikuks. Ta teadis, et kui see taim tema ihu ja mõistuse lõplikult vallutab, juhtub temaga midagi, aga mis täpsemalt, seda ei suutnud ta ette ennustada.” (“Taim peas”, lk 81)

““Kas pole mitte nii, et alguses usume end liikuvat valguse poole, siis aga, väsinud lõputust rännakust, läheme huupi, maapind me jalge all lööb üha enam kõikuma ja viimaks ei kannagi meid enam, vaid avab oma põue ja neelab meid alla,” kõneles isa. “Asjata püüame siis jätkata teekonda päikeseliste eesmärkide, õnne ja helge tuleviku poole – sest pimedus me sees ja me ümber aina tiheneb. Ükski valguskiir ei heida helki me langusse, meid kutsub vaid põhjatu kuristik ning me kuuletume sellele nagu vagad lambad. Pea kohale jääb kõik, mida tahtsime olla, kõik, millel polnud võimu tõsta meid kõrgemale. Ent milline õnne on siis liikuda valguse vastaspoolel! /-/”” (“Siin Põhjatähe all”, lk 128)

See isa kõne “Põhjatähes” (hea jutt!) on midagi sellist, mida võiksid noored lavakasse astudes etelda. Muidugi, eks nüüd sai välja toodud teose süngem pool, helgemaks vastandiks on raamatu viimased lood - “Idioodi elu” ja eks ürgheinsaar võrsu niisamuti “Vennad uneluses”.


“Mõnikord vaatas Vello Lind end uurivalt peeglist, kuid peale rahutu ilme ei torganud talle midagi murettekitavat silma. Ja et rahutu ilme kuulub ühe tavalise pereisa tunnusjoonte hulka, siis peeti üsna loomulikuks, et tal selline nägu on. Tegelikult ei tundnud Vello aga töö- ja pereasjade pärast üldse rahutust. Peavalu valmistas mehele hoopiski asjaolu, et ükskõik, mida huvitavat ta ka tegi või korda saatis – mitte ükski asi ei pakkunud talle sedavõrd suurt rõõmu kui elu idioodina. Ometi pidi ta seda varjama kui koletut saladust. Vello Lind ei teadnud, miks elu oli asjad just nii seadnud. Ja see teadmatus piinas teda.” (“Idioodi elu”, lk 137)

ulmekirjanduse baas
sirp
kirjanduslik päevaraamat

Kommentaare ei ole: