26 detsember, 2013

Nikos Kazantzakis – Askees (2008)

Mis juhtub, kui autori nö eneseabiraamatust tõmmata jõhkralt välja tsitaate, mis lootuse asemel pulbitsevad ängist ja kaduvusest? Kuidas lugeda võimalikust ülevusest mööda? Mis oleks, kui laseks võidutseda masendusel?

“Me tuleme pimedast kuristikust. Me jõuame lõpuks pimedasse kuristikku. Kuristikevahelisele valgusküllasele ruumile oleme andnud nimeks “Elu”.” (lk 7) 
“Ma asusin teele pimedast paigast, Emakojast. Minu teekond kulgeb teise pimedasse paika, Hauda. Mingi jõud heidab mind pimedast kuristikust välja. Teine jõud tõmbab mind lakkamatult endaga pimedasse kuristikku kaasa.” (lk 13) 
“Ma olen kott, mis on täis liha ja konte, verd, higi ja pisaraid, soove ning unelmaid.
Ühek hetkel keerlen ma õhus, ma hingan, mu süda taob, mõistus särab; ja äkitselt avaneb maa ning ma kaon.” (lk 14) 
“Vaata enda ümber ringi: kõik need kehad, mida sa näed, mädanevad kord. Pääsemist ei ole.
Vaata neid: nad elavad, teevad tööd, armastavad ja loodavad. Vaata uuesti: midagi pole enam olemas!
Mullast tõusevad inimeste põlvkonnad esile ja mulda langevad nad ka tagasi.” (lk 15) 
“Ma ei ole hea, ma ei ole puhas, ma ei ole rahulik! Minu õnn ja õnnetus on talumatud, ma olen tulvil segaseid hääli ja pimedust; üleni pisarais ja verine, vähkren ma selles oma ihu soojas sõimes.
Ma kardan rääkida. Ma ehin ennast võõraste sulgedega, hüüan, laulan, nutan, et lämmatada oma südame halastamatut Karjet.
Ma ei ole valgus, ma olen öö; ent mu sisemust kõrvetab leek ja õgib mind. Ma olen öö, mida õgib valgus.” (lk 19) 
“Jah, jah, ma ei ole mitte miski. Kahvatu järelhelendus niiskel tasandikul, armetu ussike, kes roomab ja armastab, õhkab tunni või kaks tiibade järele, ning siis suleb muld tal suu. Pimedad jõud ei anna muud vastust.” (lk 20) 
“Sa ei ole vaba. Musttuhat nähtamatut kätt hoiavad sinu käsi ja liigutavad neid. Kui sa vihastud, vahutab sinu huultel mõne esiisa viha; kui sa armastad, siis möirgab sinu sees mõni koopaelanikust esivanem; kui sa oled uinunud, avanevad mälus hauad ning sinu pea täitub vaimudega.
Sinu pea on vereloik ja surnute varjud kogunevad parvedena ning joovad sinust, selleks et uuesti ellu ärgata.” (lk 21) 
“Silmitse inimesi ja tunne neile kaasa! Silmitse iseennast inimeste seas ja tunne iseendale kaasa kes elu hämarat videvikku puudutame me üksteist, otsime üksteist, küsime ja kuulatame. Me hüüame appi!
Me jookseme. Me teame, et jookseme surma, kuid ei suuda peatuda. Me jookseme.
Me jookseme, tõrvik käes. Hetkeks langeb valgus meie näole; ent me anname kiiresti tõrviku üle oma pojale ning kustume ise, laskume Hadesesse.” (lk 24) 
“Minu Jumal ei ole täiuslikult hea. Ta on täis karmust, kalki õiglust, ning ta valib halastamatult välja parima. Ta ei heida armu, ta ei hooli ei inimestest ega loomadest, ei voorustest ega ideedest. Kõiki neid armastab ta vaid ühe hetke, hävitab need siis igaveseks ning liigub edasi.” (lk 37-38)

Eks siit või soovi leida revolutsioonilisemat ettevõtlust või sallimatust (hea küll, muidugi tuleb arvestada oma aja konteksti):

“Selline mudakämp on inimkond, selline mudakämp on igaüks meist. Mis on meie ülesanne? Võidelda, et meie ihu ja mõistuse sõnnikul õitseks pisitillukene lilleõis.
Sõdi asjades, ihus, näljas, hirmus, sõdi vooruses ja patus, selleks, et luua Jumalat.
Kuidas asub tähevalgus teele, valgub musta igavikku ja rändab surematuna? Täht kustub, kuid valgus ei iial; selline on ka vabaduse karje.” (lk 41) 
“Tuli otsa! See on meie tänane ülesanne kõlblusetuses ja lootusetus kaoses.
Sõda uskmatutega! Uskmatud on need, kes on rahulolevad, täissöönud ja viljatud.
Meie viha on järeleandmatu, sest ta teab, et ta teenib Erost paremini ja innukamalt kui hingetu filantroopiline armastus.
Me vihkame ega kohane, me oleme ülekohtused, kalgid, täis rahutust ja usku, me ajame taga võimatut justkui armunud.
Tuli otsa, et maa saaks puhtaks! Et hea ja kurja vahel avaneks veelgi kohutavam kuristik, et ülekohus kasvaks, et saabuks Nälg ja laastaks meie sisikonda, sest teisiti me ei saa päästetud.” (lk 43) 
“Sõda on meie aja seaduspärane valitseja. Tänasel päeval on vaid võitleja harmooniline ja vooruslik inimene. Sest üksnes tema, olles ustav meie aja suurele hingusele, järgib hävitades, vihates ja igatsedes meie Jumala ajakohast käsku.” (lk 44)

Naiste-eri on... vanamoodne:


“Kui sa oled naine, siis armasta. Vali kõigi meeste hulgast karmilt välja oma laste isa. Mitte sina ei vali teda; valib taltsutamatu, hävimatu ja halastamatu meessoost Jumal sinus. Vii kogu oma ülesanne lõpule, see on täis kibedust, iharust ja mehisust. Andu kogu oma verd ja piima täis kehaga.” (lk 48)

Kommentaare ei ole: