30 aprill, 2013

Bruce Sterling – Kiosk (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Räägitakse, et Sterling tulevat Eestisse esinema... Et siis tõepoolest, autor, kes tundub aktuaalne olevat...
Lugu siis 21. sajandi maailmast, mis on üle elanud kommunismi ja globalismi lõpu (mis lõppes panga- ja rahakrahhiga ning millele järgnevas tarlaplikus segadustepuhangus tuli omakorda epideemiapuhang, mis lõi inimkonda veelgi nokauti). Nojah, aga samas on jäänud tegutsema Euroopa Liit kõiksugu bürokraatiavõimalustega (iseasi, kui palju on sel reaalset võimu liikmesmaades – ent küllap on tähtis näidata, et demokraatia ja võimuaparaat eksisteerib).
Ärksamad pead tahavad jõuda Kolmanda Murranguni, ehk miskisuguse rohujuuretasandi, ee, kommuuniühiskonnaks. Nojah, selleks tuleb ühendada tänavatel tegutsevate inimeste jõud jne.

Ok, lugesin selle teksti kaks korda läbi, aga erilist kirjutamisidu välja ei imenud kohe mitte kuidagi.

29 aprill, 2013

Kaur Riismaa – Novell (Sulesepad 12, 2003)

Riismaa lühijutt on nooruslikult hoogne ja mõnede klišeedega – aga samas, ega eesti proosas just väga tihti kohta kreeka jumalaid ja Homerost (on ka deemon, kuid selline kuju on viimasel ajal päris pop). Lugu kui sellist on raske kokku võtta, tekst koosneb kahest pildireast – esimeses pooles kuskil vene kolkakülas on jutustajal poolfantastiline kohtumine alternatiivses reaalsuses elava ätiga, teine pool on kergelt sotsiaalkriitiline plaks tegusate inimeste suunal – on punktuaalne ja ihne pintsaklipslane (kes nägi eelnevat unes), keda ründab deemon ja mille taga järjel satub mees kokku – ohhoo – Homerosega! Ja on ka Ülesanne, aga mis täpsemalt, on mingi salapärane värk. Ja Lydia pole Koidula. Kerge slipstream või midagi.

28 aprill, 2013

Ian McDonald – Sanjeev and Robotwallah (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)


India, see tuhandete võimaluste ja värvide maa, äärmuste magnet... On lähitulevik ja praegusest pulbitsevast majandusimest pole palju järel – nagu kardetud, on India enamvähem lagunenud, ja nagu ikka, pole ajalooliselt sellisel maal inimelul just suuremat väärtust. On umbes aasta 2038 (või pigem hiljem) ja kuskil Varanasi kolkakülas elab noor Sanjeev, kes on vaimustunud kõiksugu lahingurobotitest ja mechadest jms – milline tehniline täiuslikkus, läikiv kroom ja hävitav tulesülgamine. Juhtub aga nii, et ühel ööl mürgitavad järjekordsed robotmehed kogu nende küla põllumaad ja elanikel ei jää muud üle kui põgeneda varanatukesega Varanasisse.

Sanjeev näeb seal tänavatel uhkelt loivavaid mechasid, mida juhivad (kasarmus) temavanused narkouimas lapssõdurid, keda linlased ühtaegu kardavad ja põlgavad, ent poiss on muidugi vaimustuses. Mechasõdurid palkavad ta kasarmusse koristajaks ja muidu asju ajama, ning Sanjeev on teadagi – vaimustunud. Nojah, siis aga saabuvad kohale Ameerika rahuvalvajad (kui olukord on niivõrd rahunenud (verest tühjaks jooksnud?), et ükski rahuvalvajatest ei peaks siin surma saama) ja lapssõdurid on korraga nö lageda taeva all – pakutakse küll ümberõppeprogrammi, aga narkomaanidest poistele pole see enam see, parem juba hakata turvamechadeks. Aga eksole, äraaetud hobused lastakse ju maha ehk täiskasvanud soovivad pigem vabaneda sellisest kontrollimatust ballastist. Mis saab Sanjeevist, arvatavasti ei midagi, heal juhul tähtsusetu liivatera.

Lugedes teiste “Cyberabadi” sarja tekstide kohta, tundub olevat sari, mida võiks eesti keelde tõlkida. (Esmatutvus McDonaldiga jättis küll väga mittemidagiütleva mulje.)

27 aprill, 2013

Robert Silverberg – Against the Current (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)

Üsna mittemidagiütlev lugu sellest, kuidas hiliskeskealine autodiiler satub võimatusse jamasse – nimelt satub ta vastutahtsi ajas tagasi rändama. Uinub oma uue Priuses ja on ajas kontrollimatult aasta-kümme tagasi läinud. Jama muidugi selles, et krediitkaardid ja sularaha kaotavad pea kohe kehtivuse – neid kas pole või on neid aja jooksul muudetud (kuigi mõnel korral saab mõned rahatähed lahti vahetada, ja varasematel aegadel elu nö odavam). Ja nii satub ta erinevatesse kümnenditesse ja ajalugu on ikka selline nagu ta on – Reagan saadab väed Grenadasse, algab Watergate, Vietnami sõda on üha laienemas, Stalin sureb ja Korea sõda on pooleli. Paari päeva pärast mõtleb autodiiler New Yorki minekust ja sealt laevaga Euroopasse seilamisest (enne kui läänetsivilisatsiooni alguse Ameerikas maha magab), aga siis leiab resigneerunult, et tuleb mis tuleb, Prius veel natuke sõidab. Selline lühilugu, ei midagi vapustavat.

26 aprill, 2013

Douglas Rushkoff "Cyberia: Life in the Trenches of Hyperspace" (1994)




"Cyberia follows the lives and translates the experiences of the first few people
who realized that our culture was about to take a leap into the unknown. Some of
them have succeeded beyond their wildest expectations and are now practically
household names. Others have met with catastrophe. Still others have simply faded
from view, their own contributions to the cyberian renaissance already completed."

Mida kõike antikvariaadist ei leia. Counter-culture (vastukultuuri?) autor, kes kirjutab 1994. aasta vaatepunktist uutest, põnevatest arengusuundadest reaalsuses. Põhiteemaks ongi renesanss inimteadvuses, ehk kuidas hetkeline, konsensuaalne reaalsus on nagu piirav, iganenud ja evolutsiooni aeglustav ning kuidas inimene peab arenema uute paradigmade abil edasi. Autor teeb tomwolfe'ilikku tööd, sukeldudes aastaks teemasse, millest kirjutab. Lood ongi asja sees olema reportaaži stiilis ja jutud meenutavad artikleid, mis oleks justkui perioodiliselt kuskil ajakirjas või blogis ilmunud. Kõige selle ivaks on aga noorte inimeste nägemus maailmast, kui disainer-reaalsusest. Ehk siis, meie käsutuses on tehnoloogiad, mille abil vanast välja murda ning saavutada vabadus nii mitmeski mõttes.
   Teemad, mida autor käsitleb, on sihukesed: psühhedeelikumid, virtuaalne reaalsus, house-muusika, smart drugs, tehnošamanism, masinatega ühildumine, küberpunk. Aasta oli siis 1994. ja mõned asjad ongi nüüdseks iganenud. Modemist räägitakse näiteks kui võtmest imedemaailma jne... samas räägitakse sellisest teoreetilisest imevidinast, nagu EyePhone. Täpselt nii. Autor käib klubides, räägib häkkerite ja kunstnike ja olenditega. Valitseb mingi optimism, nagu kuuekümnendatel. Kohe on tulemas mingi muutus, kohe tõuseme kõrgemale. Selles mõttes, et siin on täitsa pädevad tegelased ja teooriad. Rupert Sheldrake, Timothy Leary, vennad McKennad, R U Sirius, Genesis P. Orridge jne.
   Paljud ideed on paeluvad, kuigi tundub, et osad noored on liiga optimistlikud. Näiteks, et tehnoloogiaid hakatakse ainult heaks kasutama või et psühhedeelikumid vabastavad automaatselt tarvitaja sotsiaalselt pealesurutud programmidest. Muidugi on noortel just see vajalik särts ja utoopiaootus, mis viib vahel edasi. Samas on tunda, kuidas osade jaoks on kõik äri. Ained on äri, muusika on äri, imidž on äri. Igasugune mäss süsteemi vastu on süsteemi osa.

Pieced together from the thoughts and works of philosophers like
Terence McKenna and Ralph Abraham, the ancient history of renaissance
and antirenaissance from the cyberian perspective goes something like this:
People lived in tribes, hunting, gathering, following animal-herd migrations
for ready food supplies, enjoying free sex, and worshipping the elements. As
they followed the herds, these nomads also ate the psychedelic mushrooms
that grew on the animals' dung, and this kept any ego or dominator
tendencies in check. The moment when people settled down in agricultural
communities was the moment when everything went wrong. Instead of
enjoying the earth's natural bounty, people worked the soil for food--an act
considered by extremists to represent the rape of Gaia and the taming of
nature. Psychedelics fell out of the daily diet because people weren't
wandering around anymore. They had time to sit around and invent things
to make life easier, like the wheel, and so came the notions of periodicity
and time.
Time was a particular problem, because if anything was certain to
these people, it was the fact that after a certain amount of time, everybody 170
dies. The only way to live on after death is through offspring--but ancient
men did not know who their offspring were. Only women knew for sure
which children were their own. In previous, psychedelics-influenced tribes,
the idea of one's own personal children mattered less, because everyone
identified with the tribe. Now, with developed egos, men became
uncomfortable with free love; thus patriarchal domination was born. Men
began to possess women so that they would know which children were their
own. The ideas of "property,'' "yours,'' "mine,'' and a host of other dualities
were created. In an attempt to deny the inevitability of death, a society of
possessors was born, which developed into a race of conquerors and finally
evolved into our own nation of consumers.

Minu jaoks huvitav raamat ja näide sellest, kui kiiresti tehnoloogia on arenenud ja kui aeglaselt me sellega kohaneda suudame. Need tekstid reaalsusest ja iseenda reaalsuse loomisest on siiamaani radikaalsed ideed, millede eest paarsada aastat oleks sind põlema pandud. Alati on need noored, kes selliseid asju veavad ja ehk peakski nii olema. Enamus muutub küünikuteks, aga vahel juhtub nende seas olema mingi visionäär, kes aitab ühiskonnal liikuda järgmisele astmele. Üldiselt on selline šamaaniroll meie läänelikus ühiskonnas kunstnikel.
   Mulle see teos meeldis, kuna autor suudab jääda skeptitsismi ja optimismi vahele... Huvitav ürik teadvuse ja kultuurilise transformatsiooni arengust üheksakümnendate keskelt. Nüüd on seda eriti tore lugeda, vaadates kuidas mingid asjad täppi läksid või täiesti mööda panid.



Tiit Tarlap – Aegade julm laul (2013)

Tarlap on vist selline autor, kes oma kirjutamisele väga kaasa elab, tekst on küllaldaselt (või ka barokselt) emotsionaalne, kõik need kaldkirjad ja küsimused ja hingevalangud (nt esimene kaldkirjavaba lehekülg saabub alles – või juba – 70. leheküljel; paari sellist “puhast” lehte märkasin veel), need on kui hinges õilmitsevate painete paberile / ekraanile voolamised. Autori viimased romaanid sobiksid natuke jelizarovlikus mõttes mõne sekti või liikumise lugemisvaraks, Tarlap on kui eesti kirjanduse Che Guevara oma tõeotsingu ja paranoiaga mitmele maitsele, seegi raamat läheks rahulolematutele rusikana silmaauku! Aga kes teab, kas selline kultuslikkus on ilukirjanduse puhul reaalselt enam võimalik.

“Kuid seda teada oli kõledalt õõvastav. Kõik kõigi vastu, leidis Ivor end taas mõtlemas. Inimkond oli muutunud kiskjapesaks.
Või polnud see iial teisiti olnudki, kõik toimus ainult välise kombekuse varjus – naeratades, ent samasuguse külma julmusega? Kõik olid sellega üksnes niivõrd harjunud, et jahmatasid, kui see kord kaane alt avalikuks plahvatas. Ja kisendasid nüüd vana, varjatud, kuigi niisama halastamatu julmuse järele. Tõsi ta oli, et nüüd seisis jäme ots pigem nende käes, kes eelneva, korrastatud ühiskonna varjatud julmuse ajastul pigem ohvriteks jäid. Nüüd oli saabunud nende tund ja see oli nende raev, mis kaost toitis. Kuigi nad pidid tulemusest juba ka ise surmani kohkunud olema. Kuid tagasiteed enam polnud. Oli mindud liiga kaugele, et see veel alles oleks jäänud.” (lk 37-38)

Lugu on siis 21. sajandi lõpust, kus kapitalistlik / demokraatlik ühiskonnakord on mädapaisena lõhkenud – ühed enam ei saa ja teised ei oska. Üle maailma veereb kaos ja üüratu märatsemine, ja erinevalt möödunud mässudest seekord need ei vaikigi. Jäänud on mõned üksikud kindlustatud linnasaared, kus siis elu jätkub vanamoodi – niikaua kuni kindlustatus püsib ja kuskilt õhutranspordiga moona tuuakse. Peategelane – kahtlemata kangelane – Ivor on ühes (või kui palju neid olla võibki?) Tsitadellis ja töötab katsealusena teaduskeskuses, mida kutsutakse Uuringuteks. Nimelt on avastatud viis inimeste mäluliini uurida, liikuda nii mööda esivanemaid ajas tagasi, kogeda nende elude eredaimad hetki. Ent selleks on vaja tõeliselt erilisi inimesi, kes on selleks mälurännuks sobivad, ja Uuringutes on neid vaid neli tükki. Samal ajal põleb Tsitadelli ümbritsev rüüstatud linn ning relvastatud banded on kaitsetud elanikud maha löönud või orjastanud. Ning Tsitadelli olukord muutub üha hapumaks – varustatus väheneb päev-päevalt, ent elanikele ei räägita sellest, mis väljaspool tegelikult toimub; räägitakse vaid massirahutustest ja selle järel puhkenud epideemiatest, mille tagajärjel on Tsitadell karantiinitsooniks kuulutatud.

“Oli sellegipoolest absurdne, et niisugune mahavaikimine toimis. Vähemalt suurärimehed ja üleüldse kõik kelle töö otse nõudis maailmas toimuvaga kontaktis olemist – ning neid oli palju kõikidel elualadel – , pidid teadma, mis toimumas on. Ja midagi sellist polekski toimunud – mitte mingil juhul –, kui mitte inimesed ise poleks keeldunud tõele silma vaatama. Ajalugu oli ju ammu lõppenud. Taandunud igavesti kestvaks edulooks. Neid oli selles teadmises hoitud kogu elu ja nad lihtsalt ei olnud võimelised enam omaks võtma, et see ei pruugigi nii olla. Korratused said olla ainult ajutised.” (lk 122)

Ent Ivor on käinud raamatu algul erakordsel päästemissioonil Tsitadellivälises maailmas ja on teravalt teadlik, milline põrgu seal valitseb... ja mõtleva inimesena mõistab, milline on selle põhjus (või – kellele see tegelikult kasulik on). Ning sellest arutleb ta romaani lehekülgedel üsna ohtralt ja painajalikult ning otsib muidu varjatud tähendusi. Ühtlasi hakkab selguma, milleks neid eksperimente ja mälurännakuid tegelikult vaja on ja kuidas sellega tahetakse päästa traditsioonilist hingevaakuvat halba maailmakorda teise, uuema halva maailmakorra eest. Selle praeguse tsivilisatsiooni päästmise hinnaks on inimese veelgi tihedam kontroll kapitalismi ja demokraatia tingimustes... kui Ivor ja ta kaaslased saavad hakkama sellega, mida neilt teoreetiliselt oodatakse. Nagu ikka, paranoiat pritsib mitmest ilmakaarest ja lätakatena. Rääkimata jäi eluliselt tähtis liin – Ivor ja päästemissioonilt toodud uus lembekaaslane, kes võib osutuda... ah ei ütle kelleks. Ivoril on jõhker dilemma.

“Ja mille poolest erines kõigest eelnenust praeguseni “õitsenud” kapitalism? Kah ei olnud ahelaid. Liigu, kuhu tahad. Vali ise paik, kus ebakindlusest ja murest halliks minna. Sest ukse taga seisab alati keegi, kes su töökohta ihkab ja kui sa pole küllalt orjalik ja leplik, siis ta saabki su koha.
Teatud protsent tööpuudust on kapitalismi eksistentsiks niisama vajalik kui piitsad ja ahelad antiikaja orjadele ning mõõga jõul peale pandud sunnismaisus ja koormised keskaja talupojale. Ilma paraja tööpuuduse-protsendita kukuks kapitalism kokku nagu pehkinud küünikatus.” (lk 156)

Tarlap jätkab niisiis oma eelmise romaani kiiluvees ehk esindatud on kaks liini, mis teineteisega põimuvad – ühelt poolt alternatiivajalooline düstoopia ja teiselt poolt vaimsete eksperimentide liin, mis on selline parajalt esoteeriline sci-fi; ehk siis Ivori puhul mäluliini eksperimentidega inimkonna orjandusliku korra uurimine / kogemine (nt kuidas leninite asemel stalinid võimu üle võtavad) – ja see kord on aluseks maailmale, mida me tunneme ja millesse rakkudeni uppunud oleme. Raamatu 21. sajandi inimesed käituvad kui 20. sajandi inimesed, mis vast ongi see, et inimeste põhiolemus on ikka sama jne; või siis autor pole suuremat tähelepanu pööranud igasugu tehnilisele kribukrabule tulevikumaailma loomisel. Huvitaval kombel on toimetaja teksti sisse jätnud üpris mitmeid trükiapse.

“Ivor, kellel jagus määratult rohkem üldistusmaterjali, formeeris oma mõistmise lõpuks ainult kolme lühikesse lausesse. Tsivilisatsioon oli võitnud. INIMENE oli õppinud end tapma. Sest tsivilisatsioon oli orjandus.
Edaspidi võisid inimesed kakelda vaid omavahel – positsiooni pärast nende endi loodud monstrumis. Kuid mitte iial masinavärgi endaga. See muutus neile kõigile pühaks ülimuseks jalamaid, kui nende hulk just tänu masinavärgile nii suureks kasvas, et nad end ilma selleta enam ära toita ei suutnud. Nii aga juhtus kohe, kui masinavärk oli loodud. Iga uus põlvkond ainult kinnistas seda sõltuvust.” (lk 329-330)

25 aprill, 2013

Juhan Liiv – Elu sügavusest (1934)

Liiv räägib asjadest nii, nagu need on.

TÖÖ. 
Kui sul kedagi ei ole, keda armastada, omaseks nimetad, isa, ema, venda, õde, naist, last, ja kui sul ka midagi ei ole; aga midagi soovimatut küll on: kahtlustus kuidagi su pääl, inimeste halb arvamine sinust, halb jutt jne., - siis vali enesele üks omaks, kes õige truu sõber:
Vali töö!
Tuima meele rammetuses laisaks jäänud käed hakkavad vastu tahtmist tööle, vaev, uskmatu, kõva, puine, katsub pilkavalt naeratada – nii osavõtmatu on ta kõigile – nad harjuvad, enne vastu tahtmist, uskmatult – siis – läheb, läheb, aegamööda!
Julgust tuleb aste-astmelt.
Sirgemaks hakkab keha jääma, kärmemalt süda tuksuma. Tervemalt, soojemalt.
Sina usud, sina loodad.
Sina hakkad armastama. Iseennast. Iseennast enese töös. Ja suur on see, keda sa armastad, suuremat inimestel ei ole kui tegu. Kahtlus, heitlus, võimetu tervis, väsinud tõearmastus, pleekinud ilutundmus, uinakusarnane aus meel, nüriksjäänud meelteuinakusarnane aus meel, nüriksjäänud meelteteravus – nad on üles tõusnud töös, kujuks saanud, elavaks, nähtavaks.
Enese töös oled sa üles tõusnud.
Tema armastab sind, sinu töö, sina teda.
(lk 38)

KAKS JA ÜKS. 
Elutumast asjast ei saa elulist ja mõttetusest mõtet. Mitte millestki ei saa mitte midagi, õigem, kui elul mitte midagi tema enda sarnast algoluks ei ole – olemist, milles elu, olgu nii väikselt kui iial mõelda võib – kui säärast vähe elupeitvat olevust mitte ei ole, ei või ka elu tekkida. Nõnda oleks õige otsustada. Ja küll ongi. See olevus, millest elu tekkis, pidi ise kuidagi elama. See, millest mõtleja sündis, pidi ise mõelnud olema.
Siis peab looduses enne inimlikku elu elu ja mõtlemine olnud olema.
Animaalne ja zooloogiline elu muidugi juba on eelkäijad.
Loodus elab, loodus mõtleb, teisiti otsustada ei saa.
Kuidas loodus seda teeb, kuidas ta ilma eluta ja mõtteta, inimlikus mõistes võetud, seda teha saab, on suur, sügav saladus. Nii suur, et inimene seda kätte ei saa. Ja küll, et ta ise ainult üks osa on sellest kõigest, millest ta saadud ja mis enne teda olnud. Osa ei või tervet, enese eelolusid, lõpmata edasivältavat iseennast läbi näha, teda kõike tunda, kõige üle valitseda; ainult osa üle ja ka veel osati osa üle, sest et ka tema kõige viimane mõte, tees, siiski ikka sellesama protsessi pikendamine on, mis temalt küsimata, teda ennast kaasa tõmmates, arenema saab. Ta töötab teisele ega tea, mispärast või kuidas see sünnib. Kõikolevuses ei ole tema iseseisvam kui rakukene meie ihus. Ka see elab ja talitab juba laias iseseisvuses. Tema, inimene, on kaasakannataja, kaasaolev, kaasamõtlev. Teda tõmbab elu kaasa, ta ei näe seda oma igavest sünnitajat. Nii ainetpidi, nii mõtetpidi ripub ta temast ära. Peavad nad, aine ja mõte, mateeria ja vaim kusagil üks olema? Nõnda peab see kusagil olema. Keda teda siis armastada? Vast: vaim aines, hing mateerias.
Kumba ülemaks nimetada?
Aga siin ei ole enam kaks, vaid üksainus.
(lk 81-82)

KUI MÕTTED SIND KISUVAD KUI PUREJAD KOERAD... 
Kui mõtted sind kisuvad kui purejad koerad, ja kui nad su ümber kisendavad kui kiskjad koerad, siis kihuta nad julguse kepida enesest eemale.
Sest nad on küll sinu mõtted, aga siiski mitte sinu mõtted: Neid on teised inimesed ja ajaraskused sinus liikuma pannud, nagu tuul merelained liikuma paneb.
Nad on neid lainetena liikuma pannud ja lained sinu pääle saatnud.
Nad on ilma elu lained, neid on sinu pääle saadetud, nagu küti koerad hirve pääle:
Kui mõtted sind kisuvad kui purejad koerad, siis kihuta nad kui koerad kepiga minema!
(lk 101)

24 aprill, 2013

Henn-Kaarel Hellat – Kergemeelse kosmose hüpotees (Fuugad paradoksidele 1973)

Pole just lugu, mis kuuluks eesti ulme tüvitekstidesse (ma arvan), aga noh, varajase pääsukese ja stiilinäitena huvipakkuv. Juhtub siis nii, et Tõravere akadeemik on... tulnukatega kontaktis! Aga kuidas seda tõestada? Pole just võimalik... Akadeemik Luitsam oli omal ajal kindel, et kui kosmosesse kutsung saata, siis sealt ka vastatakse – ainult et kogu see protsess võtab vastuseni aega 10 aastat. Kutsung saadetakse, möödub aastakümme ja maailm ootab palavikuliselt, et mis küll juhtub Tõraveres... Aga midagi ei juhtu, eetris on vaikus. Luitsam, kes sel kauaoodatud päeval naaseb Riiast konverentsilt Tõraveresse, kohtab aga rongis üht kummalist meest... ja kolme aasta pärast veel üht... ja kolme aasta pärast etleb ta kabinetis järgmine kummaline boheemlaslik olend. Luitsam jõuab paratamatule järeldusele – tema kutsele on vastatud! Aga seda ei saa maailmale kuidagi usutavalt tõestada, pealegi on teda aastaid kaasteadlaste poolt materdatud selle tobeda katse pärast.

Kuuekümnenda eluaastani jõudnud Luitsam otsustab ametist lahkuda, viimase sammuna jutustab ta juhtunust oma tuttavale ajakirjanikule (kohtumine toimub Tartu kuulsas õllesaalis), keda õnnestubki rabada... aga sellest pole võimalik artiklit kirjutada, kuna fakte ei saa täpselt kontrollida (nagu ikka on ajakirjanikel faktitruudus kombeks)! Jama värk... Luitsam ja ajakirjanik leiavad ühe võimalusena, et tulnukatel on ehk maalähedane huumorimeel, kiusavad teised maalasi, tõmbavad tillist...

Tegelikult on tekst jutustatud ajakirjaniku vaatepunktist.

23 aprill, 2013

Robin Hobb – Võlulaev I. Eluslaevnikud (2013)

Poolik romaanist, mis on pikk sissejuhatus ehk paljudele põnevatele sündmustele, aga kas need ka tegelikult ees ootavad, kes seda teab. Lai tegelasgalerii meenutab pisut Martinit (Hobbi raamat ilmunud 1998), ja hetkel sutt teadmata, et millised neist tähtsamad ja millised suvalised on. Kõiksugu maagiat leidub küllaga – on Teised, on midagi Vihmaorus, on eluslaevad ja hiiglaslikud maod. Aga jällegi, mis see kõik kokku on, ei tea. Tekst on ühtlasi majandusliku olukorra muutumisest – uued tegijad tahavad vanad väärtused tarbetuina kõrvale heita, ja ärimudeliks saaks nii orjatööl põhinev masstootmine (mis ühtlasi põhjustaks keskkonna kahjustumist jne). (Samas, mis hakkab toimuma piraatide ja orjade vahel?)

Ühesõnaga, lugu sellest, kuidas kolmes ühiskonnas toimuvad muudatused. Bingtowni väärikad kaupmehed ja laevnikud avastavad, et nende ühiskonda imbuvad uustulnukad ja tahavad muuta sealseid reegleid endale käepärasemaks, traditsioonid vs tootlikkus. Mereröövlite aladel kerkib esile nurjatu kapten Kennit, kes ihkab enda kätte ainulaadset võimu piraatide üle. Ja siis on meremaod, kes asuvad kuskilt rändele, et jõuda kuskile (ja süüa rohkem inimliha?). Ning on veel purustatud lõustaga Paaria, kes vaakuva eluslaevana võib samuti midagi veidrat haududa. Erinevaid tegelasi siin on ja ajapikku selgub, et osad neist on päris lähedalt seotud. Ei saa küll öelda, et ükski neist tegelastest säraks üdini positiivselt.

Selle raamatupooliku jooksul ongi ehk intrigeerivaimaks tegelaseks kapten Kennit – õnne turjal ratsutav mängur ja võimuhull. Eks näis, kui kaugele ta jõuab. Althea kui üks peategelane on kuidagi ebasümpaatne, kerkib tahtmine, et ta oleks kuskil nurgas vait, või kuulaks Brashenit. Kaanepildi järgi on Vivacia päris erootiline tots (ja huvitav, milline suhe tal selle preestriõpilasega kujuneb – laevaplangud plärtsuvad kirest!).

“Tõrvikuvalgus liikus käilakuju peal kummaliselt, sest kuigi Vivacia näojooned olid inimese omad, peegeldus valgus tema nahalt nagu puidult. Sellest vaatepunktist torkas eriti silma, kui palju elusuurusest suurem oli Vivacia. Ka tema täidlased rinnad jäid altpoolt vaadates rohkem silma. Wintrow avastas, et püüab neid mitte vaadata ning tundis seepärast ka laevale otsa vaadates kohmetust. Puust laev, püüdis ta endale meenutada. Ta on puust laev. Aga kui laev talle hämaruses alla naeratas, tundus ta pigem võrgutavalt aknast välja küünituva noore naisena. See oli naeruväärne.” (lk 161-162)

Peale Strossi on see tekst ärritavalt uimane ja segane, tõesti pikk hoovõtt. Aga kes teab. Loodetavasti on järgmistes osades rohkem särtsu ja vähem hambad ristis tekstipuurimist.

22 aprill, 2013

Mark Pilkington "Mirage Men" (2010)

Reis disinformatsiooni, paranoia ja UFO'de keskele. Raamat siis skeptilise poole pealt, kus raamatu autor teemast dokki teha tahtis ja siis end ufoloogia ning salateenistuse võrgustikust avastab. Tegu on dokumentalistikaga, mis viib lugeja aastasse 1947. ning lahkab sealt alanud uue mütoloogia sündi. Tulnukate müüt on tugevaim tänapäeva uskumustest. Koheselt selle tekkimisega hakkasid paralleelselt jooksma ka valitsuste huvid asja vastu: Külma Sõja vetes oli hirm peagi puhkeva tuumasõja ees suur ning luureteenistused olid oma hiilgeajastu tipus. Kas siis on olemasmingi suur vandenõu, või on UFOde nägijad lihtsalt ullikesed?
   Võib-olla. Autor viib lugeja ajalukku ja kõneleb mõnest tuntumast UFOmüüdiajaloo sündmusest nagu MJ-12, Serpost ja Roswellist. Ning CIA ja muude luureagentuuride osalusest, kes utsitasid tagant ufomüüdi usutavust. Miks pidi USA salaja inimestes uskumust tulnukatesse promoma? Autor toob ära salajase tehnoloogia arengu peale IIMS ning kuidas erinevaid lendavaid masinaid katsetati. Kui keegi midagi nägi, oli kerge lekitada jutte UFOdest. See on asja üks osa. Teine osa puudutas haritud teadlaste uskumusi UFOdesse, mistõttu otsustati igasugustel ühingutel silm peal hoida: kui teadlased ise ka tulnukaid jahtima hakkavad, on välisagentidel kerge nendelt saladusi välja pinnida või omakorda disinformatsiooni kaasa sokutada. Eriti kardeti Nõukogude luureteenistuste sekeldamisi baaside läheduses, kus võidi tegeleda igasugu radarit petvate ja helita lendavate lennukitega jne.
   Ka tuuakse ära mitme valitsusametniku jutud ja uskumused tulnukate kohta ning autor avastab, et skeptikuks on raske jääda.  No ta oli kunagi entusiast, siis pettus ufonduses, kuna see tõmbab ligi igasugu totakaid ja siis seda raamatut tehes kohtus ufoloogia legendaarsemate, tumedamate tegelastega. Kirjutatud on väga detailselt ning kirjeldab ikkagi maiseid tegevusi, nagu luureagentuuride taktikaid, inimpsühholoogia iseärasusi ning tõeliselt seletamatuid juhtumisi. Vahelduseks huvitav, värskendav pilk sellise "paramaailma" asjadesse. Selgitused viljaringide, tulnukalahkamiste, cattle mutilationi ja mustade kolmnurkade kohta on üpris loogilised. A kõige tõhusam viis karmi tõde levitada ongi nõnna, et segad 10% tõde 90% valedega, lased liikvele ja jälgid, kuidas informatsioon levib ja populatsioon reageerib...

1. To exploit enemy superstitions, PSYOP personnel must be certain that
   a. The superstition or belief is real and powerful.

   b. They have the capability of manipulating it to achieve results favourable to the friendly forces.

                                     PSYOP Policy 36: The Use of Superstitions in Psychological Operations on                      Vietnam, 10 May 1967

Urmas Alas – Saamatud (Eesti ulme antoloogia, 2002)

Omal moel jällegi tore lugu, selles on toredat naiivset hoogu ja üheksakümnendate alguse mekki. On selline üpris ameerikalik postnõukogude alevik, kus tegutsemas üsna juhanpajulikud seadusesilmad ja muidu kohalikud. Peategelaseks tagasihoidlik politseinik, kes avastab, et on kuidagi sissevõetud äsjakohatud neiust, keda pealinna ametivõimud kahtlustavad Londonis arvutiga sooritatud pangaröövis (oo, tehnoloogia!). Ent jah, neiu on tõrjuv, konstaabli ema on pahane ja ülemus üleüldse vihane, et see tagasihoidlike võimetega noormees ei saa silmi selt neiult ja segab pealinna uurijate salajast jälgimist.

“Nüüd sai ema mõõt täis.
“Sa olid eile õhtul kaua ära,” ütles ta paljutähendavalt.
“Jah.”
“Kas käisid selle väliseesti hilpharaka pool?”
“Jäta, ema! Pole ta kellegi hilpharakas. Üsna korralik tüdruk. Muuseas, me ainult jalutasime ja suudlesime kaks korda, ja kui see sulle vaeva teeb, siis tea, et Uus-Meremaal on AIDS-i vähem kui Eestis!”” (lk 44)

Aga noh, üks hetk noored armuvad ja järgmine päev läheb armuvalus Riho neiu (kas tõesti tegemist väliseestlasega?) korterisse veenduma neiu süütuses kuriteo suhtes. Kuid juhtub nii et... ohhoo, asja sekkuvad korraga tulnukad! Ja tõendite varjamiseks röövivad need Riho koduplaneedilt. Kuid armastus... jah, alati see kergelt ei lahtu (seda küll kirjanduses).

Eks lõpp läheb tõepoolest vähe liialt pööraseks, muidu see saamatute kangelaste kirjeldamine on päris helge.

21 aprill, 2013

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Põgenemiskatse (Põgenemiskatse, 1965)

Esmapilgul üsna vanamoeline noortekirjanduse laadis ulmeline seiklusjutt, mis samas on tõsiseltvõetavama, mõtlemapanevama alatooniga – umbes nagu kosmoselaev tulevikust maanduks Siberi sunnitöölaagrite süsteemi ja püüaks sealset olukorda parandada (omaette küsimus, et mis paganama ajarände see Saul teostas). Tekst jagunekski kui pooleks – ühelt poolt naiivsed tegelased ja setting (tundmatu planeet paari sõidutunni kaugusel kommunistlikust maailmast jne), teiselt poolt üpris sünged probleemid – mis on ühiskonnale omane, kas ajalukku tohib sekkuda, kuidas ja kas tuleb kommunismi levitada ja võõrast ühiskonda vastavalt üles kasvatada-suunata (lk 86-89, umbes nagu praegused demokraatialevikusõjad). Lippu tuleb hoida kõrgel, arenenud ühiskonnale on võitlus oodatud väljakutse; samas on kuskil pinna all tumedamad allhoovused – milleks sellised unistused, õhulossid, potjomkinlus.

20 aprill, 2013

Lew R. Berg – Kolm tilka verd (Eesti ulme antoloogia, 2002)


Tegevuses vilksatab Kosmoseleegion, ent vähe rahulikumas rollis kui ühes teises imposantses jutus. Seekordne lugu on päris mereröövlite traditsioonis, piraatide kosmoselaevaski on pootsman ja tüürimees ning mehed elavad ruhvis. Juhtub nii, et üks kuratlik deemon (müütiline Universumi Deemon!) allutab endale piraatide kapteni, pakkudes algul tasuks vabaduse ja ohtralt röövsaaki. Kuni ühel hetkel nõuab kaptenilt kolm tilka verd – ja kaptenist saab deemoni käsualune. Kosmosepiraadid on kapteni isiksusemuutusest üpris segaduses ning peagi kuulevad, et deemon nõuab seestunud kaptenilt kogu meeskonna veretilkasid. Meeste nördimus on suur ja kaptenilt hõivatakse laevajuhtimine. Aga siis... langeb piraatla Kosmoseleegioni lõksu; deemoniorjast kapten pakub hulljulget põgenemisvõimalust, ent mehed ei kuula teda enam. Ning järgneb loo puänt, mis pole eriti puänt.

Bergi kohta üsna lihtsakoeline lugu, ja noh, kas nüüd just tõepoolest antoloogiavääriline tekst, autoril leidub õnnestunumaid kosmoselugusid. (Nojah, selgub, et olen seda lugu varem lugenud, tunduski kahtlaselt tuttav mereröövellikkusega.)


19 aprill, 2013

Rick Strassman "Inner Paths to Outer Space" (2008)



UFO-d ei tule teistelt planeetidelt. Need tulevad meist. Meil pole mõtet otsida teleskoopide ja raadiosignaalidega jälgi teistest tsivilisatsioonidest, me peame otsima endast. See pole reaalsus, kus me hetkel asume. See on unenägu. Religioonid on kasutud ja takerdunud dogmadesse, me peame jumalad ise endast üles leidma. Okultism, psühhedeelikumid ja loodusega läheduse leidmine viib inimkonna järgmisele evolutsiooniastmele. Kõik on Üks. Ärka üles.
   See on selle raamatu põhisisuks, kuhu koondatud mitme autori esseed. Panin ainuautoriks Strassmani, kuna ta on neist tuntuim ja DMT-uuringute ekspert. Raamatu ideeks on reaalsuse tasandid ning kuidas me saame igaüks ise reaalsusi avastada. Seda saab teha läbi jooga, meditatsiooni ja muude vaimsete tehnoloogiate. Põhirõhk on siinkohal aga DMT-l, psilotsübiinil ja happel. Esseed räägivad šamanismist ja selle tervendavatest tehnikatest ning igasuguse vaimuolendite objektiivsest reaalsusest. See tähendab siis, et psühhedeelikumide all kohatud olendid pole hallarid, vaid meist eraldi eksisteerivad olendid-tulnukad. Need olendid on meile andnud religiooni ja tsivilisatsiooni põhialused, kelleta oleksime veel ahvid puu otsas.
   Kõik religioonid, kultuur ja ühiskond on tekkinud ainekasutamise tagajärjel. Olendid, mida kõik tsivilisatsioonid kirjeldavad, pole olnud psühholoogilised mõistujutud, vaid meiega spirituaalsel, teadvuse tasandil kontakti võtnud tulnukad. Mitte teistelt planeetidelt ja lihastluust, vaid teises eksisteerimisvormis. Meie neid ei mõista, sest nad tulevad "taevast", ehk meile kõrgematest tasanditest/dimensioonidest. Meie oleme kolmemõõtmelises dimensioonis ning on ju olemas kõrgemad kihid. Meie mõistame, milline näeb välja kahemõõtmeline või ühemõõtmeline tasand. Palju raskem on kujutada ette neljandat dimensiooni või olendit, kes seal eksisteerida võib.
   Esiteks on raamat sissejuhatuseks psühhedeeliasse ja selle teadusliku poole selgitus. Samas rõhutatakse teaduse dogmadesse laskumist ja selle ebateaduslikku suhtumist teadvusesse: kõik, mida ei saa mõõta, pole reaalne. Siin räägitakse teadvuse võimalustest ja kuidas teadvuse uurimine on võti inimkonna arengusse. Pole mõtet ehitada füüsilisi rakette, et teistelt planeetidelt otsida meiesarnaseid olendeid. Me peame avardama oma mõistmist ja teadvust, et aktsepteerida teistsuguseid elu- ja eksistentsivorme. Ained ja vaimsed praktikad avavad meie meeled neile, kes asuvad "teisel pool". Shamaanid näiteks suudavad eksisteerida mitmel tasandil ja loovad nende olenditega pakte, lepinguid ja muud - kõike seda inimeste siinpoolseks ravimiseks. Selle põhimõtteks on tõdemus, et igal hädal on mingi vaimne põhjus
   See on lai teema, mis huvitab midn eriti tänu oma kogemustele seentega. Näiteks olen näinud oma rakke, närvisüsteemi ja DNA ahelaid. Enda kehas. Samas olen kohanud sealpool olendeid, kelle kirjeldamiseks inimestel sõnastik ja kujutlusvõime puudub. Läbi alateadvuse saab minna sügavamatesse kihtidesse, kus inimlik teadvus ja ego laguneb ja seda on võimalik edasi anda vaid äärmiselt sümboolsete kujundite abil. Esimene pool raamatust oli igav, kuna ma teadsin seda kõike. Tuttav jutt, kuigi hea sissejuhatus neile, kes asja alles avastama hakkavad.
   Kogu jutt on raamatus siiski aupaklikus ja pühas võtmes. Need kogemused on pühad. Need küsimused tegelevad inimese eksistentsi põhiasjadega: miks me siin oleme? Kes me oleme? Kust me tulime? Mitte füüsilises mõttes, vaid suures, selle kõige olulisemas mõttes. Psühhedeelsed kogemused on pühad tseremooniad. Ära mine kirikusse ja kuula preestrit: tee seeni ja ole omaenda kirik ja otsik Jumalat enda seest. Lõpuks pole meil vaja vahendajaid mingi kõrgema dimensiooni ja enese vahel. Me peaksime neid asju ise otsima, mitte kellegi teise loba uskuma. Raamatus on ka ära toodud juhised psühhedeelikumide võtmiseks: kuidas eelnevalt käituda, mis tingimustes ja kuidas seda läbi viia, kuidas valmistuda ja hiljem toime tulla jne.
   Toon ära mingid tsitaadid, mis eriti kottisid:

"... an insectlike thing got right into my face, hovering over me as the DMT was going in. This thing sucked me out of my head into outer space... a black sky with millions of stars. I was in a very large waiting room, observed by the insect-thing and others like it. We were aware of each other. Then they lost interest. I was taken into space and looked at!
   They have an agenda. It's like walking into a different neighbourhood. You're not really sure what the culture is. The sense of possibility is so strange."

"The DMT state shows you something real. It's totally unexpected, quite constant and objective. One could interpret your looking at my pupils  as being observed, and the tubes in my body as the tubes I'm seeing. But that is  a metaphot and this is not at all a metaphor. It's an independent, constant reality. There is the real possibility of adjecent dimensions. It may not be so simple as that there are alien planets with their own societies.  This is too proximal. It's not like some kind of drug. It's more like the experience of a new technology. You can choose to attend to this or not. It will continue to progress without you paying attention. You return not to where you left off, but to where things have gone since you left. It's not a hallucination, but an observation."

"... insect-creatures all around me, trying to break through. I was fighting letting go of who I am or was. The more I fought, the more demonic they became, probing into my psyche and my being. I finally starting letting go, because I was certain I was dying. As I accepted my death and dissolution into God's love, the insectoids began feeding on my heart, devouring the feelings of love and surrender. They were interested in emotion. As I was holding on to my last thought - that God is love - they asked, "Even here? Even here?" I said, "Yes. Of course." They were still there, but I was making love to them at the same time they were eating me. They feasted as they made love to me. I don't know if they were female or  male or something else, but it was extremely alien, though not necessarily unpleasant. The thought came to me with certainty that they were manipulating my DNA, changing its structure. Then it started fading. They didn't want me to go. I didn't feel stoned or intoxicated. I was able to observe quite clearly. I had my capacities. It was just happening."

"They were ready for me. They told me there were many things they could share with us when we learn to make extended contact. Their interest in emotions and feelings prompted me to say, "We have something we can give you: spirituality and love." I felt a tremendous energy, a brilliant pink light with white edges, building on my left side. They were on my right, so I reached out my hands across the universe and prepared to be the bridge. I let this energy pass through me to them. They were grateful, but I was a little disappointed that my final session was spent giving, when I wanted my own spiritual enlightenment. I always knew we weren't alone in the universe, but I thought the only way to encounter them is with flying saucers in outer space. It never occurred to me to actually encounter them in our own inner space. I thought the only things we could encounter inside were things in our own personal sphere of archetypes and mythology. I expected spirit guides and angels, not alien life-forms. Oh, and I saw equipment or something... sticks with teardrops coming out of them. It looked like machinery."

"I went deeper and deeper inside - I travelled through various realms, some of them beautiful, others magical, and others quite scary. It felt kind of like being in a computer game, where you have to figure out a way to go from level to level and there are hidden dangers, distractions and traps awaiting you everywhere. Finally, I broke through to the top level - and to my amazement, I became simultaneously all the people (and other intelligent beings) who ever lived, are alive and will ever live in the universe. I realized hat there is only one Actor playing all the parts - it is God, and I am him.Thus, we all will be savedm there is no hell waiting for us after death (though we created one for ourselves on Earth), and God loves every single one of us the way we are. I knew that our lives are merely a dream, a virtual-reality movie. We cannot really die or get hurt and we have potential to awaken to who we really are -  when we will, this world will turn into heaven. I saw how perfect the story is and that everything is fine the way it is - there is no need to struggle to change things out in the world; instead each of us has to work on healing himself or herself. There is no need to suffer or to be unhappy ever again. This experience turned upside down my views of the world and religion and changed me profoundly - for better."

Charles Stross – Vürstkaupmehed. Pereäri (2013)

Huvitaval kombel on Fantaasia kirjastuse töö Strossi tutvustamisel eesti lugejatele vilja kandnud ning Varrak alustanud Strossi selle Vürstkaupmeeste sarja tõlkimisega, kus siis ulmebaasi järgi on ilmunud kokku 6 romaani (no loodetavasti ei lähe nii nagu Robillardiga, ja loodetavasti ei tule mingit poolitamist!). Algselt tegi mind ettevaatlikuks võrdlus Zelazny Amberi sarjaga, sest need visandlikud hämaromaanid ei suutnud kuidagi lõpuni köita (kui järele mõelda, pole ükski Zelazny eestindus erilist muljet jätnud – lihtsalt ei mõista, mis on neis tekstides kirjanduslikult erilist). Ent Stross on siiski 21. sajandi autor ning tekst on tummine – ja mingil juhul ei saa öelda, et avaromaani saab võtta iseseisva teosena, ikka väga palju segadust ja niidijuppe jäi laiali. Ehk mis siis edasi saab?

Loostki kaks lauset. On kolmekümnendates iseseisev naine, kes ajakirjanikuna töötades sattus üht õige tumedat rahapesuskeemi uurima, ja kes tulemuste tutvustamise peale minutipealt vallandati Majanduse Ilmajaamast (nati napakas nimi). Viha ja segadus missugune, asja ei tee paremaks anonüümsed ähvardused, et ta edasi ei uuriks. Miriam pöördub oma kasuema poole, kes lohutab... ja annab talle karbi väljalõigetega naise tõelise ema surma kohta. Kodus üksinda karpi uurides tuleb sealt välja vanamoodne medaljon, mida silmitsedes satub-imendub Miriam paralleelmaailma (okei, sellist võimalust tuleb pimesi uskuda). Naine loodab ajutisele meeltesegadusele, aga ei, edasistel katsetustel selgub, et ta suudab ikka ja jälle sellesse vanamoodsasse paralleelmaailma sattuda. Kuni pill tuleb pika ilu peale ehk Miriam röövitakse rapsti une pealt. Sinna keskaegsesse maailma, mis tegelikult ei olegi nii keskaegne... ja naine osutub surnuks peetud printsessiks! (Jajah, kõlab napakalt, aga kui tegemist kolmekümnendates teravmeelse naisega, siis see pole nii lapsik.)

“Armas päevaraamat. Nelikümmend kaheksa tundi tagasi lonkisin ma metsas ja olin õudselt õnnelik fotode üle, mis ma olin teinud rustikaalsest, keskajast pärinevana tunduvast külast. Ma uurisin, avastasin midagi uut ja see oli suurepärane, minu ees oli mõistatuslik maailm, terve uus lugu. Nüüd saan ma teada, et see küla kuulub mulle, nagu ka veel sada samasugust, ning mul on sõna tõsises mõttes võim nende elanike elu ja surma üle. Ma võin anda sõduritele käsu minna ja seal kõik maha tappa, kui mul selline tuju peaks tulema. Tähendab, kui Klann mu iga-aastasel kogunemisel ametlikult omaks tunnistab. Ja oletades – nagu Roland ütleb –, et keegi mind ei tapa. Siin printsess Beckstein, Majanduse Ilmajaama või võib-olla Business 2.0 erikorrespondent. Jeesus, kes oleks osanud arvata, et ma saan peaosa mingis “Tuhkatriinu” väärastunud uusversioonis? Või et see kõik nii veidraks pöörab?” (lk 103)

Miriam osutub niisiis Klanni kuuluvaks – ja seal kas pead osalema või tõepoolest, konkurendid-sugulased-vihavaenlased (kellest Miriamil pole muidugi aimugi) võtavad su maha. Ja naisel on vihaseid uusi sugulasi palju... ning kohalik ristiisa soovib Miriami naita nii, et tema osa Klannist saaks veel mõjuvõimsamaks (asi on paljugi Miriami originaalvanemate päranduses, mis on sealse maailma kontekstis ootamatult rikkalik). Mis on Klannis omapärast? Selle privilegeeritud (õigemini vastava geenikombinatsiooniga – ikkagi sihikindel aretusprogramm) liikmed saavad liikuda oma maailma ja meile tuntud maailma vahel. Ühesõnaga, Klann tegeleb vahendamisega – toovad oma keskaegsesse maailma vajalikku (ülikutele nt ravimeid ja automaatrelvi) või siis vahendavad meie maailmas kaupu, mida pole mõtet tollis deklareerida. Ehk siis uimasteid.

Krapsakas nüüdisnaine pole just ülemäära rõõmus oma tuleviku väljavaadete pärast – elada keset aristokraatide totakaid (ja surmavaid) võimumänge, olla naiseks mõnele kaugemale sugulasele, toota erilisi lapsi ja tunda rõõmu narkootikumide vahendamisest. Ja noh, üleüldse on kahtlane veel see, et mingid tundmatud jõud püüavad Miriami elunatukest lõpetada – naine jõuab järeldusele, et sel on mingi seos ta ema tapmisega. Nagu eespool öeldud, on raamatus küllaga kõiksugu lahtisi otsi ja Klannist kellegi usaldamine on pigem ilmalikku lõppu kiirendav tegur. Ent naine peab riskima, mõistes, et tal pole enam Klannist pääsu – kas sure, muutu nende sarnaseks või... püüa Klanni muuta. Ja loogiliselt võttes hakkab Miriam tegema seda, millest ehk järgmistes raamatutes rohkem aimu saab.

Nojah, väga skemaatiline kokkuvõte teosest, pole siin juttu Paulette'st, Rolandist ega Brillist. Või kuidas see maailmade vahetamine toimub. Või milline see paralleelmaailma ühiskond on, mis suguvõsad seal intrigeerivad. Ja paljust muuski. Raamat on päris põnev, esmapilgul pole küll tegemist jalustnõrgaksvõtva ulmega (aitäh, Amber!), aga üle keskmise eskapismiga kindlasti.

18 aprill, 2013

Geoffrey Roberts – Stalini väejuht. Georgi Žukovi elu (2012)

Raamat siis Teise maailmasõja kõige edukamast väejuhist – kes aga sai olla selline edukaim vaid nõukogude armee ja sellise sõja tingimustes (hmm, aga Esimese maailmasõja Verdun jms?).

“Nõukogude väejuhina käsutas Žukov erilist armeed, mis koosnes napi haridusega ja ainult kõige üldisema sõjalise väljaõppe saanud sundvärvatud talumeestest. Paljud neist mundris talupoegadest olid koos oma vanemate ja vanavanematega üle elanud sundkollektiviseerimise traumad. Mõni oli küll kommunismiürituse siiras ja pühendunud toetaja, kuid paljud oli vaenulikud, hoolimatud või ükskõiksed. On raske mõista, kuidas niisugune sõjavägi võinuks taluda hirmsa Nõukogude-Saksa sõja kohutavaid võitlusi ilma karmi distsipliini ja näidishukkamisteta. Karm ja halastamatu see igatahes oli. Nõukogulased hukkasid sõja ajal jahmatavalt palju oma sõdureid, 158 000 meest. Kümneid tuhandeid saadeti niinimetatud karistuspataljonidesse, kus neil oli võimalik heastada oma kuriteod ja üleastumised, kui neil õnnestus hinge jääda kahurilihaüksustes, mille koosseisust hukkus 50 protsenti. Pole ainsatki vihjet, et Žukov olekus kunagi kahetsenud karme karistusi, mida ta määras, või neid langetades kõhelnud.” (lk 332)

Autor muidugi ütleb, et sellistes tingimustes oli halastamatu lähenemine paratamatu ja äärmiselt vajalik, samas toob näiteks Rokossovski, kes oli masside käsutamisel inimlikum (kuigi – mis erilist vahet sai olla nõukogude sõjamasina toimimises, kas on toodud mingeid vahesid erinevate rinnete mahalaskmiste hulgas või karistuspataljonide kasutamise vahel, oli olemas “inimlikumaid kohti”? On see uuritav?). Žukov sundis ja piitsutas alluvaid ning masinavärk töötas, niipalju kui võimalik. Lisaks õnnestumistele oli väejuhil ka kohutavaid lüüasaamisi (suvi 1941, operatsioon Mars), ent ikkagi jäi ta pinnale, Stalin usaldas. Aga jah, Teine maailmasõda, mida uut siin ikka üldplaanis avastada.

Ses suhtes on päris huvitav lugeda Žukovi karjääri kulgemisest alates kodusõjast. Kõik need teenimised ja koolitamised, kindel edasiliikumine nõukogude süsteemis, usk kommunismi ja juhtidesse. Sellele vastandub sõjajärgsed aastakümned oma pendeldamisega võimu tipus ja pagenduses olemisega, probleemiks ikka see – nõukogude edukaim väejuht, kes pealegi pidaski end parimaks ja ei hoidnud saavutusi vaka all. Nojah, selge see, et “võrdsete ühiskonnas” mõjus see huntidele lambanahas kui punane rätt härjale. Rääkimata siis sellisest alfaisaste seltskonnast kui sõja võitnud marssalid (ja parteilised tegelinskid). Ühesõnaga, Žukov jäi hammaste vahele krigisema nii Stalinile, Hruštsovile kui Brežnevile – kes siis vajadusel nii kasutasid tema sõjamehekuulsust kui ka seda sarjasid või unustusse tõukasid. Huvitav on see, et lühikestel võimuperioodidel viiekümnendatel oli Žukov pingete lõdvendamise poolt ja pooldas Ameerikaga avatud taeva projekti rakendamisest. See jäi küll teostamata.

Eks Žukovil oli eraelugi, kaks abielu ja kolme naisega neli tütart (sõja ajal võis olla teisigi “ustavaid ja hellu” (lk 327) kaaslasi). Vast ehk huvitav, et ta omaaegsel parteilisel kritiseerimisel sellist naiste vahel pendeldamist ette ei heidetud – aga noh, eks see kõik toimus liigsete ekstsessideta, esimene abikaasa oli üpris mõistlik.

Raamatu lõpetamisel jäi selline väheke ebalev tunne sisse. Et noh, huvitav elu, aga tegemist polnud just erakordse inimesega, oli selline tavaline tippjuhist töll – kuigi, ega tavaline inimene niisama tippu ei jõua, ja tööd tegi Žukov kõvasti; tahtejõu ja oskuste triumf. Aga eks parteibürokraatia jahvatab omasoodu.

17 aprill, 2013

Urmas Alas – Kaunis Kannibaalia (Eesti ulme antoloogia, 2002)

Päris põnev näide rohkem kui kahekümne aasta tagusest tekkivast eesti žanriulmest, mis algselt ilmunud miskis noorteajakirjas ja nüüd siis taasavaldatud üheksakümnendate antoloogias. Alase tekst on kui ühenduslüli kahele teise autori tekstile – eelneb Sheckley tondilugu ja järgneb Trinity planeediarmastus; ent vahelülina on ta siiski mõlemast tekstist kirjanduslikult nõrgem (tõsi küll, noorteajakirjas ilmumine pole sama mis esinduslik tõlkeulmeantoloogia või kvartaliajakiri).

Ehk siis lugu sellest, kuidas planeetidevaheline julgeolekuagent saadetakse uurima, kuhu kadusid jäljetult ühelt värskelt planeedilt 150 kolonisti koos varustusega. Sõidab üksi kohale ja selgub, et planeeti katva ookeani väikesed saared on tegelikult mõistuse ja mitmesuguste võimetega ning heameelega valmis tarbima toiduks kõiksugu orgaanilist. Noh, agendil õnnestub läbi suure häda kurikavala saare käest pageda, abiks on kosmoselaev, mis ei lase saare õhutusel end hävitada ja kõigest hoolimata tunneb oma õige peremehe ära. Selline nooruslik fantaasia niisiis, üsna süüdimatult hoogne ja multifilmilik.

Huvitav oleks mõelda, milline võiks olla nullindate eesti ulme esindusantoloogia. Aga õnneks pole niipalju lühijutte lugenud.

16 aprill, 2013

Alice W. Flaherty "The Midnight Disease" (2004)

Ma olen kirjanik. Aga ma ei tea, miks ma kirjutan. Loov kirjutamine on isiklik kogemus, selline imelik ja põhjendamatu. Jättes kõrvale igasugused tavalised põhjendused (et edastada sõnumit, jagada fantaasiat), siis on see suhteline müstika. Minu jaoks küll. Otsin alati vastuseid igasugustele metafüüsilistele küsimustele ja nii leidsin sihukese raamatu.
   Psühholoogina läheneb autor kirjutamisele kaheti: teaduslikult, ehk aju-uuringutele toetudes ning loominguliselt. Ta ise pöördus kirjutamise poole peale isiklikku tragöödiat ning peale lühikest psühhoosisessiooni avastas endas sunduse kirjutada. Jutt pole siinkohal grafomaaniast, vaid üldisest inimlikust vajadusest end kirjanduslikult väljendada. Filosoofilist mõttelendu on siin vähe, rohkem on siin ajupiirkondade kirjeldusi ja samas näiteid päriselu kirjanikest. Tuuakse ära erinevad sündroomid, kus kirjutamine kõõlub vaimuhaiguse ja loovuse piirimail.
   Evolutsiooniliselt on kirjutamisoskus natukene kummaline. Samas on inimene ainus olend, kes oskab kirjakeelt ja siis vaatabki autor seda iga nurga pealt... Väga huvitav raamat, kuna see puudutab isiklikke teemasid. Suur rõhk on siin ka writers block'il. Mis see on ja kuidas sellest üle saada? Mis teeb kellestki kirjaniku, kuidas see meetod ajus käib ja muud head. Tegu pole eneseabiraamatuga, vaid uurimusega teadusliku ning autori isikliku külje pealt. Soov ennast väljendada on inimlik, mis ulatub tihti haiguse mõõtmetesse. Mis seos on epilepsial, religioossetel nägemustel ja kirjutamisel?
   Raamat läks kiiresti, ladusalt kirjutatud. Mõtteainet jagus paljukski. Pole päris igapäevane, lihtne lugemine aga see on selle teose puhul vaid plussiks. Siia lõppu veel Google Booksist võetud kirjeldus.

"What underlies the human ability, desire, and even compulsion to write? Alice Flaherty first explores the brain state called hypergraphia - the overwhelming desire to write - and the science behind its antithesis, writer's block. As a leading neurologist at a major research hospital, Flaherty writes from the front lines of brain research. Her voice, driven and surprisingly original, has its roots in her own experiences of hypergraphia, triggered by a postpartum mood disorder. Both qualifications lend power to Flaherty's riveting connection between the biology of human longing and the drive to communicate.
The Midnight Disease charts exciting new territory concerning the roles of mind and body in the creative process. Flaherty - whose engagement with her patients and lifelong passion for literature enrich each page - argues for the importance of emotion in writing, illuminates the role that mood disorders play in the lives of many writers, and explores with profound insight the experience of being "visited by the muse." Her understanding of the role of the brain's temporal lobes and limbic system in the drive to write challenges the popular idea that creativity emerges solely from the right side of the brain. Finally, The Midnight Disease casts lights on the methods and madness of writers past and present, from Dostoevsky to Conrad, from Sylvia Plath to Stephen King.
The Midnight Disease brings the very latest brain science to bear on the most compelling questions surrounding human creativity."

Derry Nairn – Viva la revolution! Rahvarevolutsioonide ajalugu 30 näite varal (2013)

Igati päevakajalisest ainesest inspireeritud raamat, mis siis tõuke saanud Araabia kevadest, Occupy liikumisest ja teistest selle 2011. aasta aktsioonidest, ning mis proovib ajalooliste paralleelidega näidata, et kas ja mis võiks ees oodata. (Kas sel aastal enam suurt mäletatakse Occupy värki?) Revolutsioonidega paistab juhtuvat kolm varianti – need kas täiesti ebaõnnestuvad, väga ebaõnnestuvad, või siis revolutsionäärid lähevad õnnest ja paranoiast ja võimust segaseks. Aga takkajärgi on hea heietada, mis kõik võinuks saada.

Ajalooraamatuks on seda teost raske otseselt nimetada, autor ikka tuhiseb oma päevakajalistes võrdlustes ja seega tema nägemused vananevad iga päevaga – kui Nairn muidugi prohvetiks ei osutu! Eks autori valik on huvitav nii mõnegi vähetuntud aktsiooni esiletoomisel (bagaudid?) ja nüüdisajaga seostamisel. See kahe aasta tagune meeleolu võimendas meedia abil muljeid mujalgi, nii oli Eestiski selle järelkajana paar meeleavaldust.

Nojah, mis siin muud ikka kirjutada (tekst ei pannud peas ühtki elavat tulukest tööle). Kes teab, mis meid ees ootab. (Ma ei tea, mida ma tahan, aga ma tean, kuidas seda saada?)

“Just nagu 1988. aastal algas demokraatiaepideemia levik keskusest kaugel eemal ja jõudis viimaks Moskvasse, nii on ka suured rahvademonstratsioonid jõudnud nüüd Ameerika linnasüdametesse. Pole küll mingit põhjust arvata, et USA-d tabaks sama totaalne kokkuvarisemine, nagu juhtus NSV Liidus aastail 1989-1991. Siiski tasub Ühendriikide seaduseloojatel ajaloo õppetunde meeles pidada.” (lk 116)

“Kas bagaudid ja teised nendetaolised kinnitavad tõdemust, et revolutsioonid tekivad lainetena? Kui arvestada sellega, et Lääne-Roomat ootas ees lõplik langus, võiks esitada küsimuse, kas kohalikud revolutsioonid ning üldine süsteemi kokkukukkumine on omavahel otseselt seotud. Kas 2011. aasta revolutsioonide laine annab märku sellest, et allakäiguteel pole mitte ainult konkreetsed valitsused ja riigijuhid, vaid lõpp võib oodata ka mingit suuremat süsteemi? Kui see peaks nõnda olema, siis tuleb endalt küsida, kas kaduvikuteele on määratud globaalne majandussüsteem või hoopis eksisteerivad geopoliitilised hierarhiad. Mõlemad rahvusvahelised süsteemid on kahtlemata seotud Lähis-Idas, Euroopas ja mujal toimunud mässude ja meeleavaldustega. Mõlemat on ühel ajal tabanud kriis. Vastust me veel ei tea. Kuid vahest piisab ka küsimuse tõsiseltvõetavuse tunnistamisest.” (lk 196-197)

15 aprill, 2013

Anne McCaffrey – Lohelaul (2001)


Autori fantasymaailm on õige muinasjutulik ja pöörasusi siin suurt ei leidu. On üks õnnetu tütarlaps Menolly kauges asunduses, kes peaks olema selline nagu ühtehoidev kogukond soovib – traditsiooniline töötav inimene. Mis aga kogukonnal harja punaseks ajab, on see, et neiu on andekas muusik ja laulja (aga jah, õiged loojad saavad olla mehed, ja parem, kui mitte meie kogukonnast – nii on töökäsi vähem). Nojah, eks talle veerevad mitmed raskused selga ning eks ta lõpuks saab siis olla... looja. Seal, kus inimestel on vabadusi ehk siis Perni eliidi patuurkas. (Hea küll, tegelikult pole patuurgas.)

Seekordses teoses on siis lohedele lisandunud tulisisalikud, kes on olnud pea müütilised väikeelajad (ja lohedega suguluses), ent nüüd peale taasavastamist on nad pälvinud loheratsurite tähelepanu. Milleks? Et tegelda tõuaretusega, pakkuda neid minilohesid Perni ühiskonna tähtsamatele esindajatele – et nemadki mõistaks, kui tore on lendavaid sisalikke lemmikutena omada (õigete lohede asemel, niisiis) ja kui õige on loheratsureid ülimaks pidada. Tulisisalikud oleks umbes nagu papagoid – otse suhelda (nagu ratsurid oma isiklike lohedega) ei saa, küll aga saavutada teatavat üksteisemõistmist. (Miks küll inimeste suured sõbrad lohed oma väikestest sugulastest midagi oma omanikele ei maininud, ei tea. Ehk jäi lugemisel miskit tähele panemata.)

Peale kahe teose lugemist võib armulikult tõdeda, et McCaffrey maailm ja loomine mulle suurt ei istu, näib kuidagi vanamoodne või lastekirjanduslik. Et noh, kõik need seiklused, mida Menolly peab läbi elama, jäävad kuidagi... pinnapealseks, kõik kulgeb niiehknaa õnneliku lõpu poole, ees ei oota just mürisevaid või hingematvaid üllatusi. Aga noh, ega alati peagi lugedes halle juukseid juurde muretsema, eksole.

14 aprill, 2013

Sam Kean – Haihtuv lusikas (2012)

Raamat siis elementide perioodilisustabeli ajaloost, omamoodi populaarteaduslik kokkuvõte keemia ajaloost ehk mis on see, millega keemikud tegelevad ja mis sellega kaasneb. Kuidas reageeritakse senitundmatule, kuidas otsitakse senitundmatut, milleks ollakse valmis, et saada esmaavastajaks. Ei saa öelda, et keemikud oma eripärasustega oleks inimeste hulgas miski eriklass – tõsi küll, neil ehk esineb vast keskmisest enam kõiksugu ebameeldivaid surmajuhtumeid. Aga eks igal elukutsel ole omad ohud.

Kuigi tegemist populariseeriva ülevaatega, võtavad need katsed ja kirjeldused vähe jalad nõrgaks, ja millega ometi tegeldi juba 19. sajandil. Et keskkool on jäänud aegade hämarusse, siis, nojah, kõiksugu prootonite pillerkaar jääb häguseks. Raamatust jääbki ehk kõlama mõte, et peale vasktorude ja kloorivee tasub inimestel vähe ettevaatlikum olla sellega, mida igapäevases elus vabatahtlikult perioodilisustabelist tarbida. Kõiksugu imerohud ja kaalulangetajad ja lihasmassi suurendajad jne... parem üheksa korda mõelda kui üks kord neelata. Millest on muidugi kahju.

Aga jah, tore raamat, virgutab mõtlema mitmes suunas. Ja pole igav.

13 aprill, 2013

Anne McCaffrey – Lohelend (2000)


Nagu teada, on planeetide asustamine inimkonna üks progressiivsemaid unistusi. See raamat on Perni nimelisest planeedist, mis peale Maalt saabunud kolonistidega asustamist unustusehõlma vajus, ja mis aegade jooksul arenguga keskaega liikus. Ehk siis lugu lohedest ja nende paaritumistavadest: vana emalohe asemel on uus naislohe, kes siis peaks uusi väikseid lohekesi välja munema, ja kõik loheratsanikud on nii erutunud – kelle lohe saab naislohega paarituma, selle juht saab ühtlasi loheratsanike kui planeedi tugevaima-autoriteetseima jõu liidriks. Ja peale selle saad magada uue emalohe hoidjaga (kes aga ei pruugi nii ihaldusväärne olla).

Nojah, milleks tegelikult on neid lohesid seal planeedil vaja – nimelt tiirleb Perni ümber Punane Täht, mis püüab oma eluvorme planeedile ümber asustada. On sellised eosed, mis langevad taevast ja nende vastu on parimaks puhastusvahendiks lohe hingeõhk, mis leegitseb tänu tulikivi mälumisele (munejalohed samas ei saa tulikivi tarvitada). Eosed saabuvad siis, kui taevakehad on teineteisele kõige lähemal. Nüüd on aga käes pingelised ajad – juba 400 aastat pole Punaselt Tähelt eoseid langenud, lohede ja ratsanike arv on vaid kuuendik viimase eosesõjaga võrreldes, ning maa-aadel tahab feodaalsest korrast edasi liikuda – miks toita priileivasööjaid, kes vaid patravad mingist ammusest ohust, mis on tõenäoliselt oma loomuliku otsa leidnud. Ja märgid viitavad sellele, et nüüd peaks lähenema Punane Täht ja selle eosemissioon...

Võrdlemisi lihtne fantasy – lohedega on võimalik ruumis liikuda, kasutades selleks miskisugust vaheolekut (lohed on suisa aretatud selliseks?). Ja kui äkitselt avastatakse, et lohedega saab ka ajas liikuda, lähevad asjad veelgi lihtsamaks; ja selguvad nii mõnedki ammused saladused. Peategelaste vahel on pinget, kuid see jääb kuidagi pinnapealseks – miks nad omavahel sellised puupead on, noh, see pigem viitab normaalse lapsepõlve puudumisele, mis siis tekitab asjatuid pingeid inimsuhetes. Ja need lauluread! Et siis selline retroromaan.

12 aprill, 2013

Robert Anton Wilson "Illuminatus! Trilogy" (1998)

Kultusteos. Valgustav. Humoorikas. Õpetlik. Segane.

   Kes autorist täpsemalt teab, seda kergem talle see raamat lugemiseks on. Mulle on ta mitteilukirjandus rohkem meeldinud. Siin annab ta läbi ilukirjanduse edasi ehtsaid saladusi illuminaatide, okultismi ja maagia kohta. Filosoofia ja ühiskonnaõpetus. Kõik eluks vajaliku. Aga see on nagu seotud suhteliselt fiktiivsesse tegevusse, kus tõene segatakse vähem tõesega ja siis pead omaenda aju kasutama, et kaasa minna või paigale jääda. Üldse on raamat täis seksi, satanismi ja anarhismi.
   Lugesin ühte arvustust, kus blogija arvas, et sellest aru saamiseks peab pilves olema. Kuna tekst pidi olema siuke narkomaanilik sonimine. Pigem on tegu sellega, et RAW on haritud, huumorimeelega persoon ja et seda teksti mitmel tasandil õigesti hinnata, peaks ise kah arenenud olema... paljudele tundubki selge ja mõistlik keel sonimisena. Noh, eks mulle kah Burroughs või Joyce ei meki, aga RAW parodiseerib seda selgesti. Tekst on ajaliselt ja sisuliselt hakitud, demonstreerimaks aja olemust ja reaalsuse mitmekülgsust jne.
   Kuna see raamat kirjutati 1975. aasta kanti, siis on osa selle huumorist aegunud. Saad nagu aru, et tol ajal oli see mingi popp ütlus, aga nüüd on see niisama iganenud. A noh, retro. Palju on siin vandenõuteooriatega mängimist ja igasugu teoreetikute naeruvääristamist. Ehk siis seda, et need, kes kahtlevad valitsuses ja usuvad igasugu vabamüürlasi, ei kahtle kunagi enda uskumustes jne. RAW ja Shea on siin mänguliselt kokku visanud tõelise ja vähem tõelisema (a mis on tõeline?) ja kokku tuleb harjumatu narratiiv. Pole detektiivikas, triller ega õudukas. Ehk tulevad selle raamatusarja lugemisel kasuks taustateadmiste pagas maailmaasjade kohta. Ja mõtte- ning analüüsivõime. Ja huumorisoon.
   Alguses läks raskelt, aga siis tuli pimedusse valgus.

Mõistatuslikud Faktid #3 (2013)

Ajakiri on nime väärt. Nii ilmuvad siin anonüümsed lood, kuskil pole märgitud, et kust tõlgitud või kes on autoriks (arvatavasti keegi Venemaa avarustest, nii jälgivad taevast meid sputnikud jms). (Ühes hämaramas artiklis on ka üks eestilik nimi, kuid seegi pigem tõlkelugu.) Ei saa ka öelda, et kõik artiklid oleksid täielik umbluu või paranormaalsus – paaril korral lõpetab muidu täiesti fantastilise mõttekäigu tõdemus, et ega see nii ikka olla ei saanud.

Sisuliselt jagunevad artiklid ehk kolme suunda – on puhtalt ajaloolised ülevaated kurioosumitest (nt sõjalaevade maskeerimine, Krimmi poolelijäänud tuumavarjend või naiste duellide ajaloost); siis on “kiiksuga” ülevaated näiteks Sardiinia saladuslikust esiajaloost, vabamüürlaste kurjakuulutavate plaanide järgi ehitatud linnadest (Washington! Pariis! London!), Gambia võimalikust maavälise päritoluga lennuväljast ja ühest Ameerika neetud kosmodroomist. Ja siis on artiklid inimestest ja üleloomulikest aspektidest – mis on unenäod, kus käiakse varjusurmas, kuidas võivad tulnukad inimesi ära kasutada, millised on lemmikloomade telepaatilised võimed. Vaatenurk ikka sama – üleloomulik, muud võimalused juhtumite seletusteks on nadid. Lõpupoole on üks esseelikum kokkuvõte NASA teadlaste (mitteametlikust) hoiatusartiklist seoses tulnukakontaktidega – ühesõnaga, Maa tuleb meil endil päästa meie tekitatud ökokatastroofist, või muidu... meisse soojalt suhtuvad tulnukad pettuvad ja lasevad halbadel tulnukatel vabalt möllata.

Vast omapäraseim artikkel on piiblis leiduvate koletiste ja juuraajastu seosed, mis heidab kõiksugu spekulatsioone õhku (kas Kesk-Aafrika väheuuritud metsadest võiks senini sauruseid leida? Milline vee-elukas neelas Joonase alla? Kas vaaraote lemmikloomad olid eeskujuks piiblikoletistele?), et siis artikkel ikkagi lõpetada tõdemusega, et need on inimeste väljamõeldised, midagi sellist siis ei saanud olla – aga noh, eks intrigeerivad pealkirjad müü ajakirja paremini.

Selline on siis kiire sutsakas maailmapilti, kus kunagi eksisteeris Atlantis, tulnukad on kasutanud Maad lennuväljana ja takkajärgi võib unedest leida ennustusi juhtunu kohta. (Kaanepildi puudumisel on illustreeriv pilt siit.)

11 aprill, 2013

Robert Girardi – Vaporetto 13 (2005)

Ega mis siin ikka kirjutada, täitsa loetav romaan. Isiklike probleemidega börsimaakler saadetakse Veneetsiasse komandeeringussee, et ta kirjutaks pangale ülevaate Itaalia poliitilisest olukorrast. Mees läheb, avastab linna ja ei saa magada, varahommikul mürisevad akna taga kanalitel kaubaveopargased jms. Ja linn ise, see kummaline linn oma turistide ja kohalike ning muidugi ajalooga. Magamatus ajab ta viimaks öösiti linnatänavatele kondama, kus ta kohtab kord kummastavat naist, kes toidab tänavakasse. Võrgutavalt salapärane naisolend, keda täidab kahvatu külmus. Mehel hakkavad tööasjad logisema ja ülemus teeb peapesu, aga tal on vaid silmis see kummaline naine, kes keeldub endast rääkimast (peale kõiksugu krüptiliste märkuste) ja keda kohtab vaid öösiti. Lõpuks nad siiski langevad võrgutuste kaissu.

“Kui vongole ja veel paar huvitavat poosi välja arvata, oli Caterina voodis vaimustavalt algatusvõimetu. Ta ei andunud eksootilistele toimingutele, mida Cynthia ja teised ameeriklannad, kellega ma olin olnud, pidasid iseenesestmõistetavaks – tänapäeva Ameerikas ei olegi seksi, mis poleks mingil määral rüvetatud pornograafia, õigemini selle reklaamiga. Naised sooritavad teatud seksuaalakte – võtavad suhu, nõuavad kinnisidumist ja piitsutamist, lasevad pärakusse panna; mida tahes – mitte sellepärast, et see tuleb loomulikult, vaid sellepärast, et kõik on lugenud sellest Cosmopolitan'ist või Penthouse'i lisast, näinud seda Playboy alaealistele keelatud kanalilt, kuulnud raadiost selle või teise kuulsa seksiterapeudi loengut täisverelisest ja aktiivsest seksielust.” (lk 59)

Töö läheb untsu, naise salapärast ei õnnestu läbi tungida – mees kuuleb vaid mõistatuslikke lugusid Veneetsia ajaloost. Nojah, viimaks saav mees naise päritolust vähe targemaks ja ühtlasi peab ta tagasi Ameerikasse naasma. Kus alustab uut elu (ja ikka need saladused meelt painamas).

“Ühtäkki olin ma väsinud iidsetest kirikutest, ajaloo kurbadest sosinatest, kõigest, mis polnud uus eg läikiv, müntidest, mida polnud vormitud eile, kõigest, mis polnud plastist ega elektroonikaskeeme täis, Veneziast, kogu tema kadunud hiilgusest ja vajuvatest paleedest, haisvatest laguunidest ja pilliroogu kasvanud saartest, mida tõusud pikkamööda olematusse uhtusid. Venezia oli nagu vakladest kihav roiskuv korjus, nagu mürgitatud naine, kelle käsi hakkab parajasti siniseks tõmbuma ja haisema. Ahmisin õhku, ma ei saanud hingata.” (lk 146)

10 aprill, 2013

Dodie Smith: Ma vallutan lossi

Raamat aastast 1949.

Küll ma lugedes üritasin ajastut paika saada ja küll see oli raske! Ühest küljest on selge klassiühiskond, teenijad ja teenitavad. Daamikleidid ja mitte-daamikleidid. Härrastemajad.

Teisest küljest mõjus kogu minategelase mõttemaailm väga elusalt, tuttvalikult, kaasaegselt. Too minategelane on 17-aastane tüdruk ja kuigi ta näeb kahtlaselt noor välja, tema mõttemaailmast küll kahtlast nooruslikkust ei paista. Ta on kaine terava pilguga, irvhambaline, aga üldiselt suhtub inimestesse hästi.
Ka kõik teised tegelased tunduvad läbi selle muigava leebe pilgu - noh, ehtsad. Päris.

Kusagil ei ole klishee-lahendusi, ning pealtnäha vastuolulised omadused on tegelastesse väga hästi kokku mängitatud. Nii hästi, et peaaegu kahtlustaksin romaani juures autobiograafilisust - aga autor oli selle ilmumise ajal juba üle 50 ja ajastu on väga spetsiifiline: täis mälestusi härrastest, aga samas laseb noorel talupojapõlvkonnal muretult kunsti- filmi- ja kirjandusmaailma sisse astuda.
Kui Dodie Smith, kes sündis aastal 1896, oli 17, käisid asjad vist veidi teistmoodi.

Roosade murtudsüdametega kirjatud kaane järgi ootasin armastusromaani, aga sain pigem ajasturomaani, loo inimeste ja kunsti vahekorrast ja sellest, kuidas on boheemlikul moel vaene olla ning lihtsalt, käed rippu, vaadata kuidas nälg suu ääres haigutab, samas selle pärast eriti muretsemata.(See boheemliku vaesuse teema tekitas mus suures hulgas meeldivat äratundmisrõõmu ja veenis autori vinges elutundmises, muuseas.)
Muidugi on olemas ka armuliinid, aga need asuvad raamatus sel kohal, kus nad enamasti asuvad ka päris elus - nimelt kõige muu vahel, haarates kõik mõtted ja leheküljed vaid ajuti, ekstreemsetes olukordades (nt siis, kui miski väga kukele hakkab kiskuma).

Hästi armas, lobedalt kirjutatud ajaviiteraamat inimesele, kellele meeldib ajaviide, mis intelligentsusele ei sülita.

M.C. Beaton – Sarmika mehe surm (2013)

Kurvavõitu krimiromaan sellest, kuidas Hamishi ja Priscilla kauaoodatud kihlus pöördumatult lörri läheb. Üks tahab, et mees oleks edasipüüdlikum, teine tahab, et naine oleks intiimsem. Nagu ikka, põhjustab südantmurdvaid probleeme seksipuudus ja suhtlemisvigasus. Ja nii on, armastamine võib tekitada uskumatut valu.

Aga muidugi on siin raamatus ka pealkirjas tähendatud mõrv. Ühte kolkakülla tuleb elama rikas kaunismees, kes keerab kõik kohalikud keskealised prouad ümber oma sõrme. Ja olukord läheb kiirelt hapuks, kui selgub, kuidas mees naisi nurjatult ära kasutab. Muidugi, abielumehedki pahased, ega sarvekandmine ole meeldiv tegevus(etus). Ning juhtub nii, et õel kaunismees kaob ja üks külanaine kukub surnuks. Mis paistab õnnetusjuhtumina (ja ka mehe kadumine on justkui lihtsalt külast lahkumine), ent Hamish ei usu seda teps mitte, ning ta võtab puhkuse ja hakkab asja omal käel uurima (ühtlasi kindlustades seda, et kihlus Priscillaga ikka kindlasti ebaõnnestuks). Eks viimaks selgub mõrvar ja mõndagi muud Šotimaa ajalukku puutuvast. Ja mis siin rõõmustavat ikka on, ega siis krimiromaanide sari või pakkuda lugejatele miskit õnnelikku unelmat.

postimees

09 aprill, 2013

Johann Gottfried Seume – Apokrüüfid (2005)

Autor (1763-1810) pole niivõrd universaalsete elutõdedega kui Leopardi, rohkem ikka päevakajaline – mis küll saab sakslastest ja Saksamaast ning miks Napoleon luhtas võimaluse saada tõeliselt vägevaks valitsejaks. Ning pärisorjandus on halb.

Jutlustage aga alati kenasti kannatlikkust, ja ongi teil orjapõlv käes! Sest kannatlikkuse juurest tõestuseni, et te peate kõik ära kannatama, on kelmusel lihtne minna. (lk 22) 
Ühiskond lubab meile sageli liiga palju, seda teeb ta aga selle liiga palju eest, mis ta meilt võtnud on. (lk 24) 
Kui öeldakse, et mõni rahvas ei suuda vabadust taluda, siis tähendab see, et suurem osa sellest rahvast koosneb lurjustest, narridest ja lollpeadest, või et üksainus inimene mõistab neid lurjused, narrid ja lollpead teha. (lk 26) 
Meie vürstid ja aadlikud on võõra despoodi kõige kuulekamad alamad, et päästa privileegide mõttetusega oma armetult häbiväärset eksistentsi – see ongi seletus meie rahva saatusele. (lk 44) 
Noorelt hoorad, vanalt palveõed; noorelt elumehed, vanalt müstikud. Müstitsism tuleb enamasti närvinõrkusest ja maokrampidest. (lk 58) 
On vaja palju näha ja mõelda, enne kui jõutakse Horatiuse Nil admirari'ni, või siis ollakse loomu poolest algusest peale laiskvorstiks loodud. (lk 67)

08 aprill, 2013

Giacomo Leopardi – Mõtted (2008)


Masendus ja pessimism on ikka selleks, et seda laiemalt levitada. Leopardi elas aastatel 1798-1837 ja oli üks kurva saatusega mees, nagu võib lugeda tõlkija järelsõnast. Aga ometi, sulg lippab ja pea kõige kohta on arvamus. Siit mõned lühemad mõtteavaldused.

VI
Surm ei ole halb, sest ta vabastab inimese kõigest halvast ja võtab koos hüvedega ära ka ihad. Vanadus on kõigest halvast ülim, sest ta võtab inimeselt ära kõik naudingud, jättes hirmud alles; ja ta toob kaasa kõik valud. Sellele vaatamata kardavad inimesed surma ja ihkavad vanaks elada.
(lk 13) 
XXIV
Ma kas eksin või siis on meie sajandil haruldane see laialt ülistatud inimene, kelle kiitus poleks alguse saanud tema enese suust. Nii suur on egoism, ja nii palju on kadedust ja viha, mida inimesed üksteise suhtes tunnevad, et soovides endale nime teha, ei piisa kiiduväärsete tegude kordasaatmisest, vaid neid tuleb ka kiita, või siis, mis teeb sama välja, leida keegi, kes sinu asemel neid aina jutlustaks ja suureks puhuks, laulaks neid valju häälega publikule kõrva ja sunniks inimesi oma innuka ja püsiva eeskujuga kiidulaulu kordama. Ära loodagi, et nad lausuksid spontaanselt sõnakese sinu ülesnäidatud vapruse või tegude ilu kiituseks. Nad vaatavad ja vaikivad igavest; ja kui võimalik, takistavad teisi seda nägemast. Kes tahab esile tõusta, olgu või tõelise voorusega, jätku tagasihoidlikkus sinnapaika. Ka selles suhtes sarnaneb maailm naistega: tagasihoidlikkuse ja vaoshoitusega ei saa temalt midagi.”
(lk 34) 
XXXI
Igal maal peetakse inimeste ja inimühiskonna universaalseid pahesid ja kurjust selle koha eripäraks. Ma pole kunagi olnud paigas, kus ma poleks kuulnud: siin naised tühised ja truudusetud, loevad vähe ja on kehva haridusega; siin tunneb avalikkus huvi eraelu vastu, on väga lobasuine ja kurja keelega; siin saab kõike raha, soosingu ja alatusega; siin valitseb kadedus ja sõprus pole kuigi siiras; ja nii läheb jutt edasi; justkui käiksid mujal asjad teisiti. Inimesed on närused paratamatult, ja on otsustanud uskuda, et nad on närused juhuse tõttu.
(lk 41) 
XLVIII
Seda, kui suure armastuse endasarnaste vastu on meile andnud loodus, võib näha sellest, mida teeb ükskõik milline loom või siis kogemusteta kass, kui ta komistab oma peegelpildi otsa: uskudes, et tegu on samasuguse olendiga nagu tema, satub ta raevu ja vihavahku ning püüab seda olendit igal viisil kahjustada ja isegi tappa. Kodulinnud, olgu nad oma loomult ja käitumiselt kui tahes taltsad, suruvad ennast raevukalt vastu peeglit, kriiskavad, tiivad laiali ja nokk pärani, ning toksivad peeglit; ahv aga, kui ta vähegi saab, viskab peegli põrandale ja trambib jalgadega puruks.
(lk 60) 
LVIII
Argadel pole vähem enesearmastust kui ülbetel; pigem on neil seda rohkem, või öelgem siis, et see on tundlikum; ja seetõttu nad kardavadki; nad püüavad teisi mitte salvata, ent mitte seepärast, et neil oleks rohkem lugupidamist kui häbematutel ja söakatel, vaid et vältida nende endi salvamist, sest nad kardavad tohutut valu, mida iga salvang neile teeb.
(lk 70) 
LXI
Noorusest välja kasvades jääb inimene ilma võimest suhelda ja niiöelda innustada teisi lihtsalt oma kohaloleku kaudu; ja kui inimene kaotab selle mõju, mida noor ümbrusele avaldab ja mis teisi temaga seob ning tema suhtes ikka mingit tõmmet tekitab, tunneb ta uudse valulikkusega, et on seltskonnas kõigist eraldatud ning et elusolendid tema ümber on tema suhtes vaid veidi vähem ükskõiksed kui elutud.
(lk 73) 
LXXV
Ka mitmel muul moel on naine selle võrdkujuks, milline maailm üldiselt on: sest suuremale osale inimestest on omane nõrkus; ja see muudab hulgad nende väheste vastu, kel on jõudu südames või kätes, samasuguseks, nagu naised tavatsevad olla meeste vastu. Nii on võimalik naised ja inimsugu oma valdusse saada samasuguste võtetega: õrnusega seotud söakusega, äraütlemisi taludes, kindlameelselt ja häbitult vastu pidades jõuab eesmärgile nii naiste kui ka vägevate ja rikaste juures, suurema osa üksikisikute ning ka rahvaste ja ajastute juures. Nii nagu naiste puhul tuleb oma rivaalid alla heita ja enese ümber üksindust luua, nii on ka ilmaelus tähtis võistlejad ja kaaslased maatasa teha ning minna edasi üle nende laipade; ja rivaale võidetakse samade relvadega, millest kaks põhilist on laimamine ja naer. Naiste ja meeste juures ei jõua kuskile või saab suure ebaõnne osaliseks see, kes armastab neid tundega, mis pole teeseldud ega leige, ja kes asetab nende huvid enda omadest kõrgemale. Ja maailm kuulub, nagu naisedki, sellele, kes teda võrgutab, teda naudib ja talle pähe astub.
(lk 87)

07 aprill, 2013

Sirly Hiiemäe – Elu hinnakiri (2012)

Hämmastav, millest võivad (või tahavad) inimesed romaani kirjutada – siin on peategelaseks noor ajakirjanik Saree, kes saab korraga peatoimetajalt vabad käed millest iganes elulisest kirjutamiseks. Ja tema hakkab kirjutama surmast ja sellega seonduvast. Millised vaated on surmale, kuidas käituda sel puhul või millest koosneb matus, millised kogemused ja reageeringud on inimestel erinevate lahkumistega, millega tegeleb kohtumeditsiin jne. Mõneti kui laiendatud essee.

Artiklite jaoks materjalide kogumisel on Sareele suureks abiks õena töötav Filena, kelle mitmesuguseid häirivaid või eriskummalisi kogemusi haiglatöös saab artiklite kirjutamiseks kasutada. Igas peatükis noor ajakirjanik uurib ja mõtiskleb surma eri aspektide üle (ning isiklikke kogemusi sellega) ning peatükke lõpetab mahukas artiklikavand, mille siis peatoimetajale lugemiseks annab (kui aus olla, siis need Saree artiklid mõjuvad kirjandi või esseena (või vahel referaadinagi), aga mitte just... artiklina). Ja uut peatükki alustab toimetuse või lugejate reaktsioon, ja siis jälle uued küsimused ja mõtted uueks artikliks ja taas materjalikogumine ning seejärel tabab Sareed inspiratsioon ning vehib valmis järgmise artikli.

Ühesõnaga, täielik morbiidproosa, sünge mis sünge. Kui hiljuti üks teine autor kirjutas üpris... surmavalt, siis käesolev teos ületab oma tinasusega. Hiiemäe tekstil pole just eripärane keelekasutus, pigem püüdlikult korralik, justkui referaat mõtetest. Mis siis väheke kahandab ilukirjanduslikku powerit – ent tõepoolest, mis erilist literatuurset tulevärki peaks nii tõsine teema pakkuma? Igal juhul, ootamatu tekst... malbelt morbiidne, algusest otsani. Paistab, et autor sai raamatuga oma surmateema käsitletud, ning sellest siis säändne finaal romaanile.

Lõputsitaat jutust, mille Saree kirjutas endale sahtlisse (selle mõttega, et, ee, kunagi postuumselt võib keegi muu seda juttu lugeda):

Üks surnusahtlitest tõmmati lahti, kõhna tüdruku oma. Ta tõsteti vist kirstu ja veeretati välja. Rohkem ei kuulnud ma temast enam midagi.Ja ega seal enam suurt midagi ei juhtunudki. Mind maeti maha, kuulsin, kuidas Heliret ja minu tütar nutsid, aga see ei morjendanud mind enam eriti. Ma olin tundetu, kuulsin küll kõike, aga korda see mulle enam ei läinud. Aegamisi muutus see füüsilis-bioloogiline aine looduseks, minust hakkasid kasvama läbi rohujuured ja aja möödudes läksin ma naturaalsesse ringlusse. Kuid ma teadsin kogu aeg, et ma sünnin uuesti, et teen taas läbi selle muundumisprotsessi ja saan millekski või kellekski.  
Surm pole kole, sest midagi ei muutu. Kõik kordub. Nii, nagu enne, ja nii, nagu pärast. Enne kui minust sai teisele kaldale mineja, olija ja uuesti tulija.” (lk 137)