10 jaanuar, 2014

George R.R. Martin – The Hedge Knight (Dreamsongs, 2006)

Millegipärast – või kahjuks – on Martin “Tule ja jää” saaga puhul suurt tähelepanu pööranud just Targaryenide tegemistele. Muidugi, kui järele mõelda, on päris hämmastav Targaryenide dünastia võimuloleku järjepidevus, ei tulegi ette, kas ajaloos on üks tõeliselt mõjuvõimas suguvõsa nii kaua võimul püsinud. Vaat siis, mida annab lohede terroriga teha.

Et saagas on peale neljanda raamatu Aemoni (keda muuhulgas mainitakse selles jutus) surma üks kindel Targaryen järel, see Daenerys, siis viiendas raamatus ilmus korraga veel üks – Aegon, kes olevat Rhaegari poeg, ja kes enne Rhaegari järglaste verepulma olevat välja vahetatud pesunaise lapse vastu. Samas on teooriaid, et Aegon on Targaryenide Blackfyre'i liini järeltulija; ka Varys võivat Blackfyre olla – ja kes seepärast proovib siis viimaks Blackfyre'i vere troonile saada. Või siis – Aegon lihtsalt petis, Varyse käpiknukk. Paljud lugejad on samuti pannud suuri lootusi Jon Snow päritolule – kes siis sündinuvat Rhaegar Targaryeni ja Lyanna Starki vahekorrast, ning surivoodil Lyanna vannutas Ned Starki Joni päritolust igavesti vaikima. Kas sellel mingi tõepõhi on, keeldub minu fantaasia vastamast. Ühesõnaga, Martini jändamine ja nikerdamine Targaryenide suguvõsa kallal on tööd kandnud, ning leidub tulihingelisi fantaseerimisi (üks vandenõuteooriaid seegi, et Tyrion võib olla Targaryenide verega. Või hoopiski Lannisteride twincest-kaksikud!). Aga jah, ei suuda ma nii lennukalt mõelda.

Ent siis see lugu toimub 90 aastat enne saaga toimumist ning autoril on siin võimalik pikemalt üht sündmust lahti kirjutada – ehk kuidas hukkus üks õiglane Targaryenide troonipärija Baelor ja seeläbi sai võimule napakam osa Targaryenidest (nagu on see ütlus, et jumalad viskavad Targaryenide sünni puhul kulli ja kirja – kas sünnib hea või hull Targaryen, vahepealset varianti pole), mis siis tipnes ülestõusuga, mille tagajärjel löödi maha nii hull Aerys kui see hunnitu ja vaimustav Rhaegar. (Täitsa võimalik, et ajan umbluud, isegi selle sugupuu pildiga ei saa segadust selgemaks.)

Peategelaseks on värskelt võsarüütliks vannutatud Dunk, kes on noor ja suurepäraste kehaliste eeldustega, ent kel puuduvad kogemused ja on väheke kohtlane veel. Et endale nime teha, paneb ta end kirja ühele rüütliturniirile, ent seal satub vastasseisu ühe hullu Targaryeni printsiga. Kuid – kogemata kombel on Dunkile pakkunud end paažiks üks noor poiss Egg, kes osutub... niisamuti Targaryenide üheks järeltulijaks ning päästab vahelesekkumisega Dunki hukkamisest. Õigluse nimel toimub hoopiski turniirivõitlus seitsme Targaryeni rüütli ja seitsme Dunki rüütli vahel. Aga mis ja kes seal täpsemalt juhtub, ei hakka paljastama, jäägu midagigi saladuseks.

“The accusers were thrown into confusion, Dunk could see. Prince Maekar spurred his mount forward. 'Brother, have you taken of your senses?' He pointed a mailed finger at Dunk. 'This man attacked my son.'
'This man protected the weak, as every true knight must,' replied Prince Baelor. 'Let the gods determine if he was right or wrong.' He gave a tug on his reins, turned Valarr's huge black destrier, and trotted to the south end of the field.” (lk 1116)


Ühesõnaga, siis selline kild Westerosi lähiminevikust, mis näitab seda, milline juhus sillutas teed Aeryse troonile saamiseks. Või et millised komplitseeritud karakterid Targaryenide suguvõsas esinesid. Ja milline rõõm on autoril Westerosi mineviku kallal nokitseda – nüüdseks on kokku ilmunud 4 sellelaadset lugu, aga kokku olevat plaanis kirjutada 10-12 teksti.

Kommentaare ei ole: