Max McCoy "Indiana Jones and the Hollow Earth" (1997)

1934. aastal tormab Indy juurde surev polaaruurija, kes annab talle päeviku koos salapärase kvartskristalliga ja sureb peale fantastilise loo jutustamist: nimelt on tal võti Maa sisse ja natsid tahavad seda endale. Ultima Thule, ehk "õõnsa Maa" paik on tuttav legendidest ja vandenõuteooriatest. Eks natsid seda ka otsisid ja Indy kütab SS ohvitseridele mõnusalt molli. Tegelt on raamatus ka Kristallpealuu, tuttav IJ viimasest filmist.
   Vaatasin, et tal terve raamatuseeria, tosin tükki. Pealkirjad ise on juba kuld. Päris kobedad seiklused, selline B-kategooria pulp. Palju tuttavaid tegelasi, nostalgia. Loos on oma roll isegi kadunud Amundsenil. Indy võitleb armastuse eest ja natsionaalsotsialismi vastu. Hädaohud ja dramaatilised hetked, kuumad kanged naised ja vaimukad sidekickid. Loetav tekst, palju tegevust ja vähe mökutamist. Siin väike vahva koht sellest, kuidas Indy on maakoore all peituvasse imelinna jõudnud ja küsib Amundsenilt mis peale surma juhtub:

   "Does life continue after death?" asked Indy.
   "How should I know," asked Amundsen. "I'm not dead yet. But I know what the Aesir tell me - that everything i the universe is connected, that it's all happening at once and that the passage of time is just an illusion of human consciousness."
   "So love is eternal?"
   "Love, friendship, compassion, joy - what is death compared to these things?" Amundsen asked.

Cool.