See on küll üks
tüütu romaan, hambad ristis sai viimaks läbi loetud, et näha,
mida autor ennustas tollase lähituleviku kohta. Omal ajal (raamat
ilmus 1990) võis Lattiku visioon lähiajast (ehk aastast 1992) üsna
hirmutav olla – majandusraskused peale Nõukogude Liidust lahkumist
(ei saa enam tehnikale varuosi!), kõik see enesemüümine dollarite
eest, oodatud vabaduse asemel müüakse naised litsideks ja orjatakse
turiste, kes võivad endale kõike lubada. Autori ülemeelikus
visioonis on Eestist lahkunud suurem osa muulastest, aga tühja kohta
tõttavad kohe täitma tuhanded türklased. Ja üleüldse,
arusaamatuks jäi, miks pidanuks siin olema ÜRO (ameeriklastest)
rahuvalvajad?
“Raadio kuulutab päevast päeva, et ÜRO vägedel, sinistel barettidel, ei ole õigust vange võtta: kõik metsades tabatud relvakandjad on bandiidid ja lastakse kohapeal maha. Ka siis, kui tabatu relva maha heidab, käed tõstab ja kõhuli viskub. Sel juhul saab ta automaadivalangu selga.” (lk 73)
Või miks kestis
selline (milline küll?) vägivallatsemine, kuigi samaaegselt said
turistid siin nii maal kui linnas kõiksugu rõõme kogeda. Üheks
kurjajuureks on niisamuti väliseestlased, kes jooksevad Eestist
kinnisvara kokku ostma (muidugi, ka võimulolijad ärastavad kuis
jaksavad, nii metsi kui mõisu). Ja no muidugi ajude väljavool, mis
siit kohe jalga laskma asus. Ühesõnaga, eks autor nägi ette seda
kauboikapitalismi tulekut, kuigi mustemalt ja naiivsemalt ja, ee,
omapärasemalt. Noh, eks see olegi see ilukirjanduses lubatud
kunstiline liialdus või nii.
“Läänes on 60 protsenti tööjõust seotud teenindusega. Tulevikus ka meil. Lakei muutub malliks. Toapoiss. Teenijapiiga. Orkestrant. Taksojuht. Härrade pükste pressija. Nõudepesija. Voodi ülestegija. See on meie rahva tulevik, sest põllumajanduses töötab 5 protsenti tööjõust ja meie teadus lakkab varsti olemast. Pole enam töölist, pole põllumeest. Kõik äritsevad, kõik on kooperaatorid. Ja noore mehe eluunistuseks on saada barman'iks või šveitseriks.” (lk 49-50)
Eks tekst on oma
ajastu nägu ja praeguseks üpris lootusetult iganenud.
Põhimõtteliselt on romaan loetav nendele, kel helgelt meeles
kaheksakümnendad ja tollal lahvatanud muutused. Kasuks ei tule
seegi, et Lattik oskas kuidagi tüütavalt teksti koostada – umbes
nagu kavala näoga sisutult kirjutamine. Eks leidub siin mitmeid
reaalseid poliitikategelasi, kes seda Eesti elu edasi veavad – nt
Marju, Jaak, Edgar.
Lugu ise on
umbkaudu selline – katlakütja elab koos naisega (kes on endine
kulakutütar) selle isatalus, ja naine peab vapralt talu. Mees
talupidamisest suurt ei hooli, sest see näib üsna asjatu vaevana,
ka puhata tuleb osata. Mõlemad on juba võrdlemisi eakad ja lapsed
kodust lendu tõusnud; paaril on olnud paremaid ja halvemaid aegu,
nüüd nad pigistavad teineteise puuduste ees silmi kinni. Mees on
aja jooksul avastanud, et tal on mõningane ettenägemisvõime, seda
siis eelkõige surmade saabumise kohta (noh, aurat pole ja lõhn on
teine). Ühes unenäos näeb Theodor oma hauaplaati, kus on tema
surma-aastana dateeritud 1992 ja et tegemist kangelasliku surmaga.
Mees leiab, et ta eelistaks veidi kauem elada kui unenäos
kuulutatud. Ta ehitab talu lähedale metsa punkri ja otsustab 1992.
aasta punkris molutada, et vältida igasugu konflike, mille
tulemuseks võiks olla kangelaslik surm. Nii ta siis jätabki naise
üksi tallu askeldama ja ise hakkab punkris elama. Ootamatult satub
talle seltsiliseks üks kohalik partorg, kel niisamuti vaja aegajalt
metsas redutada (hiljem hakkab see parteitegelane vedama Lõuna-Eesti
eraldumist. Kihnu juba kuulutas iseseisvuse ja Saaremaa toimis
autonoomselt). Nii nad seal ja arutavad asjade üle, seltsiks
Tallinna või Leningradi raadio uudised. Eluke Eestimaal veereb üha
kummalisemat rada... Eks lugu leiab ka oma lahenduse, ent ei hakka
paljastama, kas Theodori unenägu läks täide.
Nagu öeldud, on
tegemist tüütu tekstiga. Lattik tahab rääkida köitvalt ja
põnevalt ja kirjanduslikult sajast intrigeerivast teemast, ent kokku
moodustub mõneti jabur kokteil (hea küll, mingil moel võib leida,
et peategelane on ebatüüpiline mittekangelane, ei hooli naise
heaolust ega midagi, ja seetõttu ehk... eriline). Noh, vähemalt ei
saa kurta, et jutt ei jookse – jookseb küll, aga. Oleks siis
kasvõi camp, aga ei, selline puine jutt.
“Ees on selline rüsin ja jalgade alla tallamine, mida pole nähtud pool sajandit. Keegi hüppab teiste õlgadele, kellegi tallatakse jalgade alla. Ja kes kuhu satub, seda ette ära arvata pole ka mingi probleem: hundid löövad läbi, ja lambad jäävad villata.” (lk 60)
“Kas mäng jääbki käima ühele kaardile – turistile? Kas tõesti pisike kohvipood kolme lauakesega ja üheksa tooliga toob rohkem sisse kui korralik talu?
Löö litsi! Viksi külalise saapaid! Tassi turistile õlut ette! Pea järvel üüripaate! Müü suveniire – metsast korjatud käbisid või oksakesi, juuri või põllulilli – aina müü! Ei saa, ei saa sedasi olla, et põllumees pole põline rikas, et terve rahvas ärikateks muutub.” (lk 85)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar