03 veebruar, 2014

Clifford D. Simak – Suur eesõu (Lilled Algernonile, 1976)

Paralleeltekst samas (legendaarses! vapustavas!) kogumikus ilmunud Simaki “Lõplik ravi” loole – mõlemas juhtub nii, et lihtinimene satub kogemata kombel kontakti maaväliste jõududega ja tekib küsimus, et kuidas siis käituda. Kui “Lõplik ravi” lõppeb üsna hoiatavalt ja musta huumori laadis, siis see lugu on ehk positiivsem (aga tõepoolest, miks ei võiks siin niisamuti lugu kurjalt edasi minna? Jälle parseldatakse inimkonnale midagi kaela...).

“Ta võiks terve päeva nuputada, mis tema keldriga on juhtunud, ega saaks arvatavasti sugugi targemaks.
Tema rahategija jänkihing protesteeris sellise kohutava ajaraiskamise vastu.” (lk 191)

Lugu siis sellest, kuidas kuskil Ameerika kolkalinnakeses elab üksik mees koeraga omaette majas. Mees nimega Taine putitab linlaste katkist tehnikat ja äritseb niisamuti vanavaraga. Ühel ööl käitub koer kummaliselt, ja hommikul avastab mees, et keldrilagi on kaetud kummalise ainega. Veel huvitavam, parandamist ootav katkine tehnika hakkab millegipärast tööle ja paistab... et keegi või miski on neid korda teinud (tõsi küll, omal moel). Mees on hämmeldunud ja leiab endalegi üllatuseks, et küllap on asunud tema majja tulnukad pesitsema. Taga hullemaks, koer on hakanud lähedal metsatukas välja kaevama mingit kanistrit, ning rahu saamiseks läheb Taine koos kohtlase sõbraga koera kaevamist üle võtma. Lähemal uurimisel paistab see imelik asjandus olevat samast läbimatust materjalist, millega on kaetud keldrilagi. Mees mõtleb, et ehk on tegemist... tulnukate lennumasinaga?

Aga üks ei jää teiseta ehk siis metsast veidra paagi või lennumasina juurest õhtuhämaruses tagasi tulles avastab mees, et ta pool maja on deformeerunud – või täpsemini osutub see deformeerunud pool nö portaaliukseks tundmatusse dimensiooni või teise maailma, mis on selline enamvähem elutu kõrb (kuigi hingatava õhuga jne). Peagi kaob koer sinna kõrbe ja Taine suundub autoga teda otsima (seal kõrbes näeb mees ehk neid portaaliehitajaidki), kuid lõpuks naaseb koer ise tagasi. Majaga juhtunut ei saa teadagi varjata ning peagi on kohal meedia ja uudishimulike mass, keda peab Rahvuskaardi abil majast eemale hoidma, sest meie kangelane ei taha niisama heast peast vanast perekonnamajast loobuda. Ta sulgub sõbra ja koeraga uste taha ning vaatab veelkord seda maailma. Sealt aga...

“Taine istus ja jälgis nende tulekut ning mõtles tuppa vintpüssi järele minna, kuid ei liikunud siiski paigast. Ta leidis, et püssist ei tuleks midagi head. Seda tuua oleks mõttetu tegu, veelgi enam – mõttetu hoiak. Parim, mida inimene sai teha, mõtles ta, oli võtta neid teise maailma olendeid vastu tühjade ja puhaste kätega.” (lk 229)

Tulnukad tulevad ja tahavad maalastega äri ajada, õigemini ideid kaubaks teha. Kaupa teha Taine oskab, aga millist ideed võõrolenditele kasulikult maha parseldada?


Simakil pole eesmärgiks näidata, kuidas võiks tehniliselt võimalik olla selline kohtumine, ta tahab pigem illustreerida seda, milliselt see võiks toimuda juhuslikul ja inimlikul tasandil Võõra kui sellisega. Mis juhtuks, kui su eesõu korraga osutukski portaaliks tundmatusse reaalsusse? Eks see lugu muidugi õige naiivne ole, et võõrad nii inimliku välimusega ja kontaktialtid, aga noh, ega siis optimism paha ole.

Kommentaare ei ole: