Eepiline melodraama India müütilisest ajaloost, mida rikutud
huumorimeele puhul võiks tarbida seda teksti ka campfantasyna. Ehk
siis mitte ilukirjandus vaid ilutsev kirjandus, tekstibollywood –
lehtedelt paiskuvad vastu sügavad emotsioonid, tundelised
kangelased, tumedad saladused, tants ja fatalism. Aga noh, igati
eksootiline ja värviküllane värk ning kergelt tarbitav; raamatu
kaanereklaami järgi tegemist lausa ida Coelho või hindu Tolkieniga
(eks küsimus tekigi, kes võiks olla teose sihtgrupp). Ja noh,
selline reklaam äratab ikka mõningast tähelepanu, eksole.
Lugu siis sellest, kuidas iidne Meluha impeerium leiab endale korraga
päästja – selleks on Tiibetist pärit hõimupealik Shiva, kes
siis peaks olema... midagi jumalikku (jajah, india reaalsus ja
maavalla reaalsus on natuke erinevad). Meluha on välispinnalt pea
ideaalne tsivilisatsioon, elukord on harmooniline ja küllane tänu
ühiskonna korrapärasele ülesehitusele ja seaduste täpsele
järgimisele (no tegemist on pooleldi kommunistliku utoopiaga); ning
võlujoogiga on saavutatud ülipikk eluiga (sellest siis raamatu
pealkiri – kuigi tegemist pole siiski surematutega?). Heaolu ent
tekitab probleeme (sest peale pikka pidu...) – väike sündivus ja
kõikemääravad seadused ei mõju ühiskonna loomingulisuse
ürgsupile just ärgitavalt (näiteks sõda on raske pidada reeglite
järgi).
Ja seetõttu on probleem konkureeriva naaberimpeeriumi Swadweepiga,
kus elavat õelad inimesed (nad ei ela sellises reglementeerituses
nagu meluhalased!) ja kellega sajandite vältel on mitmeid eepilisi
konflikte olnud. Meluha valitsejatele tundub nüüd, et nende
impeerium hakkab vanema vennana nooremale vennale paratamatult alla
vanduma – 8 miljonit üllast mehulalast lihtsalt ei saa naabrite 80
miljonilisele surelike massile vastu (mis teha, ka tehniline progress
ei saa vastu läbimatule džunglile). Ja see pole veel kõik, on veel
selline põlatud inimrühm nagu kardetud erioskustega nagad... Mida
nemad õieti taga ajavad?
Ent jah, leitakse (sest teda otsitakse) Päästja (Neelkanth), keda
on ammu Mehulas oodatud. Pea ogaruseni on kõik veendunud, et Shiva
on see Õige (seda tõendab üks mõneti kummastav füüsiline nähe).
On muidugi paar kahtlejat, kuid nemadki mõistavad aja jooksul oma
ekslikkust (sest tõepoolest, varem on mitu petturit taotlenud
Neelkanthi tiitlit). Muuhulgas võidab tantsuhimuline mees Mehula
imperaatori tütre südame... hoolimata sellest, et 86-aastane naine
on halva karmaga (ei hakka seletama, mida see raamatus kontekstis
tähendab). Tõepoolest, Shiva osutub geeniuseks pea igas valdkonnas,
andes nõu nii meditsiinilistes kui militaarsetes küsimustes –
ning kõik kiidavad ta otsused heaks pea ühehäälse andumusega.
Kuid konkurents ja esialgne edu võitluses Swadweepiga osutab hoopis
teistele probleemidele kui Päästja rolli omaksvõtnud Shiva
arvas... aga sellest ehk enam triloogia järgmistes osades.
Nagu öeldud, kui teksti campi võtmes lugeda, on see päris
naljakas. Autori kiituseks tuleb öelda, et Shiva pole miski
tõsimeelne arhikangelane, ei, tema viskab nalja ja tõmbab
marihuaanat ning austab võrdõiguslikkust. Ja kuna tegemist
triloogiaga, siis muidugi avaosa lahendused pole teps mitte kõige
paremad. Eks kindlasti aitaks loo mõistmisele kaasa india mütoloogia
tundmine (kuigi autor vist lubab endale mõnel puhul kirjanduslikke
vabadusi).
Omaette küsimus on, milliseid väljendeid tekstis kasutatakse –
täiesti tavalne on “terrorism”, aga läbi vilksatab ka näiteks
“tiim” või “taristu”. Igasugu toimetamata näpukaid on
tekstis küllaga, ning pead paneb kratsima komade ootamatu olemasolu
või olematus lausetes.
Igal juhul, ootamatu tõlkevalik. Har Har Madadev.
“Shiva jäi hetkeks hingetuks, kui nägi oma hingevalgust endale vastu vaatamas. Tema süda hakkas metsikult taguma. Mees võinuks lausa vanduda, et tundis tema jaoks meeldivaimat aroomi terves maailmas, püha järve hõngu päikeseloojangul. Nagu kõik korrad varemgi, oli ta täiesti lummatud.
Tervet ruumi täitis äkki ebamugav vaikus. Ainsat heli tegi peeker, mis lendas uuesti Sati käest maha. Kõlksatus, mille peeker tegi, pani Sati oma pilgu mehelt lahti rebima. Äärmiselt suure enesekontrolliga suutis ta oma näo rahulikuks jätta, kuid ta hingamine oli raske, nagu oleks ta just lõpetanud tantsu Shivaga. Naisel polnud aimugi, miks ta hing nii keevaliselt reageeris.” (lk 136)
“Kogu universumi emotsioonid voogasid läbi Shiva olemuse sellel hetkel. Tema näol püsis vaimustatud naeratus. Mees proovis küll rääkida, aga ta sõnad jäid talle kurku kinni. Sõdades kohkumatu mees kummardas ja võttis õrnalt Sati käest kinni, tõi selle enda huultele ja suudles naisi sõrmi armastavalt. Ta vaatas üles Daksha poole ja sosistas: “Ma ei lase temast enam mitte kunagi lahti. Mitte kunagi.”
Jahmunud Sati vaatas Shivat. Naine oli küll julgenud hakata armastama, kuid ta polnud julgenud loota. Nüüd aga hakkas tema kõige metsikum unistus täide minema. Temast saab Shiva abikaasa.” (lk 257)
“Parvateshwari südant täitis rõõm, mida iga ennast lõpuks leidnud suryavanshi võis tunda. Rõõm, mis tuleb sellest, kui lõpuks leiad inimese, kes on väärt järgimist. Rõõm, mis tuleb siis, kui oled leidnud mehe, kes on väärt sind inspireerima. Rõõm, mis tuleb, kui leiad lõpuks inimese, kes on väärt, et temasse suhtutakse sama sügava uskumisega nagu Isand Rami.” (lk 315)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar