Rahaga võiks saada enamvähem kõike.
Elizabeth Arday, kes on loo algul läbi aegade rikkaim inimene,
otsustas muuta Veenuse selliseks paradiislikuks planeediks, mis võiks
olla parem kui ärarikutud Maa kunagi olla võis. Ent Veenuse
terraformimine... see võtab inimaastates paratamatult meeletult
aega. Et naine tahab Veenust näha õitsvana, siis leiutatakse talle
lahendus – selle inimelu jaoks meeletu aja veedab ta
hibernatsioonis, ärgates paariks korraks (200-400-600 aasta vahel),
et näha Veenuse terraformimise progressi. Ja noh, nii lähebki...
Tema kaaslaseks selles
ajavõitmiseretkel on Henry, kes võiks olla väga hurmav mees (ja
kellega naine tahaks ehk nahistada), kui tal veidi... mõningaid
füüsilisi parameetreid kohendada või parandada. Nii siis Elizabeth
ja Henry magavad Veenuse kandis tehnoloogia ja arstide järelvalve
all, ja iga kord ärgates avastab mees, et vahepeal magatud sajandite
jooksul on ta välimust muudetud – küll on näolt kadunud kole arm
või on ta kasvult pikemaks muutunud. Võiks sedastada, et selline
tahtevastane tuunimine meest õnnelikumaks ei tee.
Aga Veenus ja tuhat aastat
terraformimist? Muudatused toimuvad, aga mitte just täpselt
selliselt nagu Elizabeth lootis – ning lisaks selgub viimasel
ärkamisel, et naine on (viimaks ometi!) lõplikult oma varadest ja
võimust ilma ning edasine aja edasi lükkamine hibernatsiooni abil
osutub võimatuks. Naine on nüüd Veenusel kui tobeda
teaduseksperimendi relikt, ja Henry... ons mehel enam kirge naise
vastu, kes teda vastu tahtmist tuhande aasta jooksul nii mitu korda
muuta lasi? Draama ja tragöödia, eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar