02 juuni, 2014

Jüri Kolk – Teisipäevamaa (2014)



Kas siin raamatus on koos Kolgi kogu proosaloome paremik, ei tea öelda, igal juhul on tegemist üpris (või liialt?) mahuka (lühi)jutukoguga. Enamasti kajastab autor reflektsioone sellest, mida ta on aastate jooksul inimkonnas kulgedes kogenud – seda niisiis kirjanduslikus tõlgenduses, vaevalt et tegu Kolgi tõsimeelse “Minu võitlusega”. Ühelt poolt harmslikud lühilood, teiselt poolt individuaalsusest ja meheks olemisest tänapäeva ühiskonnas (tunnistan, et osa sellest lausest kõlab veidi jaburalt). Argielust argiabsurdi.

Raamatu parimaks tekstiks on “Kolm poega”, mis on pea müütiline lugu luhtumisest. Jah. Elas vaene lesknaine kolme pojaga, ning ema tahab neist kasvatada tublid mehed, ja tõepoolest, poistest sirguvad toimekad noormehed. Ning soovides neile kindlustada paremat saatust, saadab ema vanema poja Tartusse kooli; see ei taha teisi maha jätta, kuid siiski läheb. Ainult et... tee peal jääb poeg muudkui ettesattunud hädalisi aitama. Järgmisena saadetakse keskmine poeg linna haridust saama, ainult et... Noorem poeg kipub nüüd ise linna teiste juurde, parema elu peale, kuid ema... otsustab teisiti. Tegemist siis musta huumoriga vürtsitatud muinasjutuga, mille vildakas finaal annab omapoolse võimaliku tõlgenduse nii mõnelegi tuntud muinasloole. Igal juhul, meisterlik lugu.

Kommentaare ei ole: