29 august, 2014

Indrek Hargla – Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika (2014)

Hargla on veidi martinlikuks läinud ja surmab romaanisarja kesksemaid tegelasi – eelmises osas apteekri naise, nüüd apteekri sõbra (marurahvuslikult võiks olla nördinud, et mõlemal puhul tegemist eestlasega, mitte mõne baltisakslasega!). Aga noh, vähemalt saab kinnitust, et vana Melchior võib järmiseski osas ringi komberdada (ja seda uue särasilmse uurija kaasabil); ei mõju talle need eestlaste surmad nii masendavalt ühti.

Mõrvalugu on veidralt keeruliseks aetud, et on kohe vähe uskumatuvõitu, mis keerdkäike nende tegemiseks ja varjamiseks tehakse (hea seegi, et raamatu algul esitatud kaardile piisab ühest pilguheidust, ei pea sellel näpuga järge ajama). Et siis Tallinna (viivuks avastatud) klatšikroonika ja templirüütlid... pikaajaline vandenõu... keskaegsed puritaanlikud õigusemõistmised... piinlikud saladused... Ja mõrvu sooritanuks osutub hoopiski... Nojah, tekstis on mitmeid jälgi, mis osutuvad millekski muuks.

Tallinna ja vana Melchiori nö harjumuspärase loo kõrval on autor asunud sepistama noore Melchiori lugu, kes satub peale õpinguaega Lübeckisse ning langeb seal ühe femme fatale võrku... ning selle naise nimel jääb noormees omakorda veel suuremasse võrku kinni, mis tekitab küsimuse, et kas ja millal võiks noor apteekrihärra tagasi Tallinna tulla ja kui plekitu renomeega. Sest tuleb välja, et Wakenstede esiisa on olnud seotud ühe väga salapärase gildiga... mille tõttu on tulnud Wakenstede järglastele needus peale! Igal juhul on loonud ühe päris huvitava intriigi, millest noor Melchior peaks mingil moel väljuma (või läheb romaanisari edasi vähe müstilisemaks? Ja Hargla väidaks, et sedasorti gild võis Tallinnaski tegutseda?).

“Kes siis veel oleks pidanud teadma, kui ohtlikud võivad olla vanad saladused, kui mitte mina! Milleks kõigeks inimesed valmis ei ole, kui vanad patud päevavalgele kistakse! Õeluse mürk on nende sees veel mürgisemaks käärinud.” (lk 412)


Ühesõnaga, kui vana Melchior jätkab nö seniste romaanide rutiini, siis noore Melchiori liin võib raamatutesse hoopis teistsuguse maailma mängu tuua (iseasi muidugi, kui ta selja sirgeks lööb ja loobub pakutud ahvatlustest). Ning siis on veel Melchiori tütar, keda raamatu jooksul paar korda mainitakse, kas temastki pigistab autor ainest välja? Eks näis.


Kommentaare ei ole: