03 september, 2014

Boriss Jevsejev – Kitsas elulint (2014)

Selline proosa, mida tõepoolest registreerid peakolus, et “ahhaa, slaavilik”. Tõsi küll, kui varem suurt ei eraldanud ukraina ja vene kirjandust, siis siinse kogu tekstides leiab mõlemalt poolt oma kajastusi, tänapäeva Moskva kant ja Ukrainas veedetud nooruspõlv.

Kogumiku vast huviga loetavaim tekst “Kolmsada marka” räägib jutustaja onust, kes II maailmasõja ajal oli poisikesena sakslaste käes orjatööl ja vangilaagris; ning selle eest siis tahavad praegused sakslased talle valuraha maksta – kolmsada marka. Jutustaja läheb onuga vormistama seda rahaküsimist, ning jutustust raamibki siis kõvapäise ja sitke onu meenutused sõja ajal läbielatud vangipõlvest. Räägitu taustal tundub sellise valuraha suurus läbielatuga võrreldes muidugi naljanumbrina (muidugi, millega mõõta kannatusi või inimelu hinda) – ja ega nad raha saagi, seal jagatakse kannatanuile vaid kasutatud riideid ning asi paistab takerduvat bürokraatiasse. Kuid onu lahkub siitilmast neli päeva hiljem. Jutu lõpp kipub küll vähe paatoslikuks, aga selline saksa vangilaagriodüsseia oma jõhkrustega (aga milline ukraina vastupidavus!) on päris kriipiv.

Eks jah, autor kirjutabki üldiselt selliselt... ebamugavalt, mis nõuab lugejalt kaasaminemist – või siis igava või mõistmatuna kõrvalelükkamist. Nõudlik iluproosa.

Kommentaare ei ole: