26 september, 2014

Joe Abercrombie – Raud ise (2013)

Vahel pakub ülelugemine selget rõõmu. Et noh, saad jälgida asju, millele muidu tähelepanu ei pööranud ja mis hiljem ometi nii tähtsaks osutuvad. Ja nii. Kui esimest korda “Esimese Seaduse” triloogia esimest ja teist romaani lugedes pidasin Jezali üheks mõttetuks tegelaseks, kes lihtsalt tilpneb sündmustikuga kaasa (ja mõtlesin, et nii tore, et autor on loonud ühe sellise peategelase, kes on tegelt suures plaanis tühisus), siis nüüd oli päris huvitav näha viiteid sellele, et Jezal osutub pigem... noh, tavapäraseks kirjandustegelaseks – ehk siis tüüp, kelle roll autori poolt üha olulisemalt lahti rulluma on määratud (nt lk 431-433). Noh, eks kirjandusega eksperimenteerimine jäägu ikka perifeeria kanda (aga nagu Lotman kunagi ütles – perifeeriast tulevad impulsid, mis muudavad tsentrit).

Kui esimesel lugemisel oli Glokta oma invaliidsusega vähe tüütu, siis nüüd sai ta peatükke vähe rahulikumalt võtta; kuigi jah, eks ta üks äraspidine Tyrion ole oma füüsiliste eripärade ja terava mõttemaailma tõttu. Õde-venda West ja perevägivald on selline... pisarakiskuja, ja tegelikult tõesti kurb konflikt. Aga eks see ole Abercrombiele omane – ükski sõnaõigust omav tegelane ei saa olla lihtsalt neutraalne, või hoidku veel et positiivne – midagi peab mäda olema, kuskil peitub hullus või närusus, mis plätserdab ta räpaseks.

Tore on see, et järgmises romaanis lisandub mitmeid tegelasi, kel kandvam roll triloogiale järgnenud kolmes romaanis (kolmandat pole küll lugenud, ent kuulu järgi on seal askeldamas vähemalt kaks tuttavat). Nojah, abiks võiks olla seegi kui kõigi kuue romaani kohta oleks miski tegelaste indeks, praegugi kahtled, et kas see ja too ei pruugi hiljem teistes romaanides läbi vilksatada... Mälu.

“Ta keeras pead paremale ja siis vasakule, et oma oivalist lõuga imetleda. See polnud liiga raske ega jõhkardlik, kuid ka mitte liiga peen, naiselik ega tahtejõuetu. Polnud kahtlust, et see on mehe lõug. Selle otsas oli kerge vagu, mis kõneles tugevusest ja võimukusest, kuid see oli ka tundlik ja mõtlik. Kas on maailmas varem olnud sellist lõuga? Mõnel kuningal või legendide kangelasel on võib-olla olnud peaaegu sama kaunis lõug. See oli aadellik lõug, niipalju oli selge. Ühelgi lihtinimesel ei saaks ealeski olla nii uhket lõuga.
Jezal arvas, et lõug pärineb tema emapoolsest suguvõsast – isal oli üsna tahtejõuetu lõug. Vendadel samuti, kui mõtlema hakata. Neile pidi lausa natuke kaasa tundma, kuna tema oli kogu hea välimuse endale saanud.” (lk 331)

loterii

Kommentaare ei ole: