18 september, 2014

Saul Bellow – Vihmakuningas Henderson (2000)

Peast segase sisekõne, mis on üsna ekstaatiliselt nihkes. Henderson teeb erinevaid asju enda või teistega, sest miks mitte või äkki peakski või teised soovitavad. Hääled tahavad! Mingil moel on see hämmastav ja raju lihtsameelsus, või ka tuulelipuna loperdamine. Ja no ikka egoistlik ka, mina-mina-mina (muidugi, millise inimese siseilm ei ole egoistlik?). Kuid jah, põhimõtteliselt pole tegemist vaimselt kõige tasakaalukama inimesega (või noh – kuldses keskeas inimene on avatud uutele kogemustele! Oskab rutiinist vabaneda! Ta teeb midagi, seeasemel et muganduda või känguda). (Või äkki on Hendersonil mõni teine tervisehäda, mida vaid dr House suudaks ravida?)


Bellow kirjutab igati huvitavalt, kuid samas ka väsitavalt; öökapiraamatuna oli päris tõhus, juba paari lehekülje järel hakkab öisel peakolul juhe kokku jooksma. Hakka või uuesti lugema.

Kommentaare ei ole: