02 september, 2014

Urmas Vadi – Kui klosetist kerkib kloaak (1996)

Vaevalt et sellest debüütraamatust mahuks midagi tulevasse Vadi best of valimikku, tegemist pole just praeguse kõrgVadi tasemega (samas tuleb rõhutada, et 18-aastaselt pole just naljaasi välja anda mingil moel loetav raamat), aga eks ikka leidu noore ja vana Vadi vahel väheseid sarnasusi, millest siin juttu ei tule.

Noorusliku bravuuriga lood, kus peategelaseks on tüüpiliselt üks kõrge enesehinnanguga tüüp, kes tuleb ja askeldab (loob oma (mikro)maailma) ning loo lõpuks selgub, et tegemist vaimuhaigla (võimaliku) patsiendiga. Kogumiku parimaks tekstiks on “Mõnikord sajab vihma ja vahel irvitab õnn”, mis algab pea müütilises võtmes, kui linna saabunud võõrast võetakse vastu kui Vihmatoojat, kes siis asubki vaikselt justkui heategusid sooritama, ainult et... midagi on valesti. Selles loos lüpsab Vadi oma lugejat ehk kõige tõhusamalt ja avaloo puänt mõjub värskemalt kui hilisemad variatsioonid samal teemal.


“See kiilaspäine mehike August oli õnnetu. Õnnetu oli ta sellepärast, et tema peas oli samapalju mõistust kui tema pea peal juukseid – mees oli tõesti loll. Aga Juuli, Juuli oli hallipäine ja tema loomingus valitses kriis, nimelt oli ta kübarategija ja kübarad olid äärmiselt nilbed. Pealegi ei osanud ta kartuleid praadida. Ja kui aus olla, siis ega temagi oma vaimuga ei hiilanud.” (lk 10-11)

Kommentaare ei ole: