Võibolla olen viimasel ajal liiga
palju ulmet lugenud ja näen juba tonte seal, kus neid iseenesest
olla ei pruugigi – ehk siis selle jutukogu põhjal näib, nagu
oleks Ehlvest vahel õuduskirjandust loonud. Seda muidugi...
ehlvestlikus laadis, aga ikkagi, mõned lood on kohe sellised
horrorid!
Näiteks “Sadestumine”. Mees
jutustab kõrtsilauas ühest naisega tutvumisest. Kirg on nii kuum,
et... kõik läheb kärmelt. Aga peagi leiab ta naise postkastist
koera saba. Selgub, et naine käis öösiti jalutamas ja neil
käikudel tekkis talle vestluskaaslane (kes siis öösiti koeraga
jalutas), kellega naine suhtlemise lõpetas peale jutustajaga
sehmimist, ja nüüd siis too mahajäetud vestluskaaslane nõuab veel
viimast kesköist kokkusaamist, või muidu! Või siis “Armuavaldus”,
minajutustaja satub rongiga linna, kuhu ta pole aastaid sattunud ja
kus elasid ta vanemad. Noh, läheb siis surnuaiale vanemate haudu
otsima, aga satub seal hauakaevajaga mingisse jamasse. Saab viimaks
surnuaialt põgenema, ja veel jõuab viimase rongi peale, aga...
tõkkepuu külge on keegi kitse sidunud ja peale rongi lahkumist
pooks tõusev tõkkepuu kitse üles. Ja nii edasi. Milline painav
atmosfäär. Ja no “Keisri tulek” on midagi tõeliselt jõledat,
kus seguneb lapsevanemate hauarüvetamine Jeesuse ülestõusmismüüdiga,
moodustades kokku paraja splätterhorrori.
Eks selliseid lugusid ole veel, mida
võiks piiripealseks õuduseks (või uue laine ulmeks?)
kvalifitseerida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar