Simak ei ole just eriline ulmeuuendaja
või silmapaistev käsitööline – pealiskaudselt vaadates on selle
raamatu puhul pigem tegemist pigem nö klišeeliku kirjutajaga. Aga
siis hakkavad lugedes mingid asjad kokku kolksuma ning käivitub
autori enda positiivne maailm – kõik inimesed või olendid polegi
sitapead, neis on mingit hoolivust või uudishimu teiste vastu, nad
on üldjuhul üksteisega võrdsed. Vabadus, võrdsus, vendlus. See on
nagu muinasjutt täiskasvanutele, mingil moel lohutus igapäevastele
argijamadele (eskapism?). Eks endalgi äratas väheke imestust, et
kas tõesti ja miks küll sellise Simaki raamatu lugemiseks
valisin... aga kui viimaks muinasjutt lõppes, tuli küll heasoovlik
muie suule.
Ja ega siis tekst vaid positiivse
programmiga hiilga (niisiis ei tähenda, et tingimata head võidavad
ja pahad kaotavad, või ulmesotsrealismi), siin on ka paras annus
psühhedeeliat. Peategelane ise on kanister-android, kus on kolm
erinevat isiksust. Või siis need majad, kes võimaluse piires
inimestega suhtlevad (jah, nad on küll selleks programmeeritud, kuid
seejuures toredalt närviajavad). Või siis haldjad, kes pärinevad
kuskilt planeedilt ja kes on avastanud, et Maal on neil lahe elada
(ok, ehk mängib siin kaasa hiljuti loetud Pratchetti lood Nac Mac
Feegle'test). Iseenesest võiks ükskõik milline psühhedeelsus
totralt välja kukkuda, aga autor ei lasku labasustesse (no hea küll,
majade puhul on see veidi vaieldav). Nad eksisteerivad ja kõik.
Lugu on iseenesest... üpris
eksistentsiaalne oma probleemiasetuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar