Lisandusi eesti
eksperimentaalkirjanduse näljasesse varasalve, seekord siis lood
juhtumistest Lenni ja kanaga. Õigemini on siin kaks lugu ühes –
üks on see, mida on võimalik raamatust peatükkidena lugeda; ning
teine on see, mida võimalik lugeda raamatu lõpust autori (?)
koostatud “Lenni sisujuhist”, mis siis omakorda annab ühe
võimaliku tõlgenduse äsjaloetust. Aga mitte ainult – sisujuhis
on ka juttu peatükkidest, mis raamatus trükituna puuduvad (19-26 ja
154-161), või millegipärast jäävad seal mainimata raamatus olevad
peatükid (39, 171).
Mingis mõttes sarnane Aedma
tekstikoguga oma murtud väikese-printsi-laadis maailmaloomisega, aga
ehk mitte (äkki siis intellektuaalne Klaabu?). Eks siin on muidugi
palju sõnamänge ja tähenduste nihestamist ja niisama loomislõbu,
mitme- ja ebatähenduslikku, väikse maailma sees asub suurem maailm;
juba napp tekst ise eeldab, et lugeja oleks vähe ärgas (või siis
laseks end vedada sisujuhi kaheldava”tõesusega” maailma).
Tsiteeritavat oleks küllaga, aga las siis olla vaid see salapärane
peatükk, mida autor sisujuhis ei kirjelda.
39.
Kollane kass rippus puu küljes. Kuu läks temast mööda ja ütles: “Näe, päike.” Kollane kass oli sellest väga liigutatud, nii liigutatud, et prantsatas Lennile pähe. “Näe, mulle kukkus kuu pähe,” ütles Lenni, ja kass vastas: “Mina olen päike. Kuu ise ütles.” “Nii et sa oled hoopis kass,” lausus Lenni ja pööras vasakule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar