23 detsember, 2014

Sunny Moraine – A Heap of Broken Images (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Selline emotsionaalne lugu võõrrassist, mis on läbi elanud inimestest kolonistide poolt sooritatud genotsiidi. Sellest on nüüd hulk aega mööda läinud ja võõrrassilised ei mõista senimaani, miks neid rünnati, miks neid tapeti ja miks nüüd inimesed nii mõistetamatult käituvad – püstitavad mälestusmärke sellele traagilisele sündmusele, kohapeal käiakse ikka veel uurimas või jäädvustamas tapatalgude jälgesid. Miks nad seda teevad? Kas nemad, võõrrassilised, peavad nüüd uskuma, et see oli vaid traagiline arusaamatus, hetkeline hullus, mis enam ei tohiks juhtuda? Raske uskuda. Miks inimesed nii imelikud on, nii vägivaldsed ja enesekesksed? Mida nad tegelikult tahavad?

Genotsiidist ellujäänute järglased on püüdnud kohaneda selle uue elukorraldusega, nad on püüdnud kohaneda inimestest kolonistidga – aga ikkagi on nad sisimas äärmises segaduses, nad ei saa aru, miks midagi sellist nagu see genotsiid toimus, mida õieti inimesed mõtlevad oma väikestes peades. Et inimesi mitte mingil juhul provotseerida, on nad võtnud omaks ülima viisakuse ja isetuse inimeste suhtes.

Samas on veel elus neid, kes on sellest massimõrvast eluga pääsenud – vigastatud, moonutatud, kibestunud isendid, kes keelduvad olemast “uued võõrrassilised”, kes ei suuda andestada inimestele seda kohutavat aega. Mida nemad toimunust ja toimuvast arvavad? Miks nad sellised on (tegemist on selge vähemusega, aga siiski)?

Ühesõnaga, selline emotsionaalne ja tegelikult üpriski igav jutuke. Pisarakiskuja või nii.

Kommentaare ei ole: