31 juuli, 2014

Külm halastus: Daniel Woodrell

Jutt oli väga hea.
Raamat oli väga ilus.
Raamat ei meeldinud.
Raamat ei meeldinud seepärast, et oli toimetamata.
On alust kahtlustada, et
  • Mitte keegi kirjastuses ei olnud seda tõlkijalt saadud faili läbi lugenudki, toimetamisest rääkimata.

  • Tõlkija oli pidanud toimetamist ennastmõistetavaks ja jätnud teksti sisse ka oma kahtluste väljendused.
Tõlkijaks on märgitud Kalevi Kvell. Tema kohta leiab netist teksti (http://www.jt.ee/2074245/inimest-loe-kui-huvitavat-raamatut ), kus on puudutatud ka tõlkimisega seotud jamasid. Nüüd on uus jama kaelas. Vaevalt, et ta tunneb rõõmu ja uhkust oma nime üle tiitellehel.
  • Tõlkija poolsed märkused on sulgudes teksti sees, niiviisi, et ei ole võimalik erista märkusi ja tõlget. Mõne märkuse puhul võib tunduda, et tegemist on võõristusefekti saavutamiseks tehtud autori poolsete märkustega. Tavaliselt on et tõlkija/toimetaja märkused joone all.
    • Need märkused ei moodusta selget ja ühest süsteemi. Märkused ei ole alati mõiste esimesel esinemisel, mõni märkus annab sama asja kohta sisult erinevat infot, märkused ei ole alati keeleliselt korrektsed.
    • Ei ole otsustusele jõutud, kas tegelaste hüüdnimed kuuluvad tõlkimisele või mitte – praegu on (samade tegelaste kohta) mõlemaid variante.

  • Tõlkija ei ole (vist) olnud teadlik sõimu tõlkimise tänapäevastest heast tavast – sõimu sõnasõnaline tõlkimine on viga, õige on leida Eesti keelest sama kangusastmega väljend.
    • Lk 124: „… kui see oma ema keppija siia sisse kõnnib…“. Kontekst lubab arvata, et kõne all olev isik ei ole olnud oma emaga sugulises vahekorras - tõlkija jäme maitsevääratus. Kui oleks olemas olnud toimetaja, siis ei oleks see sellisena trükki jõudnud.

  • Taoline olukord sunnib lugema pideva kahtlusega – kriminaalse loo nautimise üks eeldusi on usaldus teksti vastu.
Muidu olen ma tõlkega rahul – rütm ja lauseehitus vastavad minu maitsele.
Raamatu on välja andnud kirjastus „JI klassika“, toimetajat ja toimetamist ei ole mainitudki.
Raamatul on kõvad kaaned ja kaanevärviga sobivas toonis järjehoidja.
Mina oleksin eelistanud toimetatut, olgu selle hinnaks pealegi pehmed kaaned ja hall paber. Aga ju on see käesolev kirjastaja ettekujutus heast raamatust.
(Kivisildniku kodulehel on sõnad: juba mõnda aega kahtlustan et olen jumal)

Nii palju siis häirivast vormist. Kas toimetamine on sisu või vorm?

Sisu on ilus. Jutt on ilus.
Selle jutu ilu on ennekõike selles, mida ta ei ole.
Jutus ei ole:
  • Suurtele üldistustele pretendeerivaid sügavmõttelisi lõike (ehki lugu seda võimaldaks).
  • Pisarakiskumisi (ehki loo käik seda võimaldaks).
  • Ohvri-sildistusi (ehki annaks ka nii näidata) ja sellest tulenevat ettepanekut anda kellelegi ära oma hääl või raha.
Nii, et karge lugu.
Loo kargus on omadus, mis tekib selge eesmärgiseadega. Ja praegu on eesmärgiks jutustada lugu.
(Ehki eestikeelne internet ei paku selle raamatu lugemiselamusi, on loo ümberjutustus olemas http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BClm_halastus. See ei vasta detailides minu poolt loetule (kontrollitud raamatu järgi!), nii et võib olla lähtus jutustaja inglise keelsest originaalist (usaldus tõlkija vastu?!) või usaldas muljetamisel liialt oma mälu. Pole ka võimatu, et raamat on Viki artikli autori poolt lugemata ja ümber on jutustatud hoopis raamatu järgi tehtud filmi. Film, muide, olla kuulus ja palju tunnustust leidnud.)

Lugu ei ole lineaarne.
Algul ütleb peategelane väga nõudvalt oma vennale: „Ära iial, iial küsi armuanni järele!“.
Ja asub seejärel ümberkaudsetelt nõudma oma õigust. Nõuab õigust ja saab selle lõpuks … armuannina.
Kas see nõudmine oligi veidras vormis armuanni küsimine, kas õigust saab anda halastusena, armu andmisena?
Ja nii edasi, ja nii edasi…
Kui raamatu algul unistab peategelane ümbruskonna mahajätmisest ja sõjaväkke astumisest, siis lugejal ei ole lõpus kahtlust – see tüdruk sõjaväkke ei lähe, tema hoolitseb edasi oma vendade ja ema eest.

Et siis peategelane muutub jutu jooksul.

Peategelane ei muutu jutu jooksul, see vastutus teiste eest on temas algusest peale olemas, aga ta ise seda veel ei tea. Jutt enda kohta olulise teadasaamisest.

Raamat kohusetundest. Kohusetunne on see, mis lubab küsida armuandi. Ent mitte enda jaoks, tohib küsida (armuandi, halastustust) teistele. Tohib ja peab küsima, nii et veri lendab. Praegu küll küsija enda veri, aga … lihtne on kujutada ette, et ka võõras veri – las lennata, hea eesmärk pühendab abinõu!
Nõnna, väikese liialdusega raamatu mõttest.
Raamat on liigitatud maa noir’iks (county noir). Võimalik, et see on õige, ei tea. Üldistuse tegemine on raske, teisi maa noir’e pole lugenud, netist jääb mulje, et teisi taolisi pole olemaski.
Mina küsin, kelle verd on kirjutaja ja arvan ära tundvat Leo Perutz’i ja Torgny Lindgren’i näojooned. Üks mu tuttav väitis nägevat sugulust Charles Bukowski kompromissitu inimene-olemisega.
Igal juhul on tegemist silmapaistvalt hea raamatuga jutuga!
Lugege kindlasti!

30 juuli, 2014

Jo Walton – Escape to Other Worlds with Science Fiction (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Lugu lähiminevikust, kus ajaloo kulg on vähe muutunud. Tegemist siis võimalusega, kui ameeriklaste Suur Depressioon poleks aastakümnete jooksul taltunud (sarnane jutt siis McHughi lähitulevikuga). Tekst on lühike ja paigutub viiekümnendatesse ning mitmete vihjete abil võib saada aimu Euroopas ja Vaiksel ookeanil juhtunust. Ameerika Euroopa sõtta ei sekkunud ja madistas vaid Jaapaniga, mis tegi suisa dessandi Californiasse. Saksamaa ja Jaapan vallutasid Venemaa ning sattusid aja jooksul ise maailmavõimu nimel konflikti. Niisamuti konflikt Ameerika ja Inglismaa vahel. Üleüldse on Ameerikal sõbralikud suhted Saksamaaga ning võimud deporteerivad kolmekümnendatel natside eest pagenud juute tagasi Saksamaale. Senini õilmitseb Ameerikas rassism ja ka lintšimine, ning streikide mahasurumiseks kasutatakse relvajõude. Ühesõnaga, üsna tume minevikustsenaarium.

29 juuli, 2014

Neal Asher – The Technician (2011)


Raamatut on raske kokku võtta ja alljärgnev sarnaneb pigem sonimisena mingi ... ainetel. C'est la vie.

Kunagi oli mitmeid kõrgelt arenenud võõrtsivilisatsioone, mis siis rohkem või vähem miljoneid aastaid tagasi lõpetasid eksisteerimise – arvatavalt seepärast, et üks neist tsivilisatsioonidest lõi nö viirusrelva, mis viis kokkupuutel teise tsivilisatsiooniga selle enesehävituseni. Selle paha-paha tehnoloogia loodi Jaini nimelise tsivilisatsiooni kodusõja käigus – Jaini enam pole, aga kuskil on ikka alles jääke sellest imerelvast ja muuhulgas Polity juht-intelligentsid on seepärast ikka väga-väga närvis.

Atheteri tsivilisatsioon tegi kaks miljonit aastat tagasi Jaini viirusega kokkupuute kartuses otsuse end ise hävitada, lastes taandada ellujäänud isendid end gabbleducki nimelisteks loomadeks, kes siis olelevad Masada planeedil. Kui inimesed viimaks seda planeeti asustama hakkasid, avastavad nad gabbleduckid ja nende mõistatuse – nende ajud on mitmeid kordi suuremad kui sellistel elajatel olla võiks, aga pole mingit märkigi, et nad seda enda suurt aju kuidagi kasutaks ja pigem on nad irratsionaalselt segased (tõsi küll, vahel need gabbleduckid justkui verbaliseeriks midagi ajuvaba – aga miks, selgub raamatu lõpus). Ent kuna Masada loomastik on niiehknaa veider, siis mis seal ikka.

Atheterid kandsid hoolt, et nende tsivilisatsioon takkajärgi mõistuslikule tasemele tõusta ei saaks (sest eks oli neidki, kes ei nõustunud enesehävitusega) – selleks elavad planeedi maapinnas miskid elukad, kes jahvatavad sealse maa sisemust läbi (mis on ühtlasi kaitsevõte selle vastu, et Jaini võimalikud jäänused Masadal saaks hävitatud) ja planeedi pinnal uitavad biomechidest sõjadroonid, mis hävitavad/õgivad surnuid gabbleducke. Masada võimsaim olend on endine Atheteri sõjadroon nimega Technician, mis tegeleb pagan teab millega – igatahes on ta seda teinud võibolla juba kaks miljonit aastat. Ja välimus on tal õige inetu.



Kuid-kuid-kuid, see pole veel kõik, ühtlasi on kuskil tähtede vahel peidus peamine relv, mis kannab hoolt selle eest, et atheteridest midagi mõistuslikku ei areneks (relv kui selline olevat Marsi suurune kobakas). See kaitsesüsteem on viimase miljoni aasta jooksul pidanud kaks korda sekkuma – kui Technician püüdis taasluua endale atheterist peremeest (paugu tagajärjel muutus ta segaseks; kuid see lahenes siis, kui...) ja kui eelmises loos tegeles lindpriist tehisintelligents Penny Royal süllekukkunud Atheteri mälusalvestusega. Penny Royal tehti seepeale sõelapõhjaks (kuid sõjadroon Amistad pani ta hiljem osaliselt kokku) ja see Atheteri “ellu astunud” tehisintelligents maandas end Masadale ja sulgus seal kaitstud eraldatusse.

Oeh. See on eellugu, mis on siin esitatud suurte lünkadega (jäigi arusaamatuks, mida paganat ajas üliolend Dragon – või oligi tal lihtsalt soov Masadal actionit teha?). Ühesõnaga, lugu läheb käima sellest, et Polity võtab Masadal peale seal tekkinud segadust võimu üle. Ja Technician töötleb millegipärast üht meest ja jätab ta ellu – senikuulmatu fakt! Mis see õieti on, mida selle välikirurgilise operatsiooni käigus kontideni nülitud mehesse siirdati? Kas tõesti mingit... Atheteri värki? Mees lapitakse kokku, ent ei julgeta ta aju kallale minna – kes teab, mis võib juhtuda või mis selle käigus hävida võib. Polity tehisintelligentsid otsustavad oodata, kuni mees mentaalselt kargud alla võtab ja saab aru, mida on Technician tema kallal teinud. Möödub kakskümmend aastat ja mees on ühtviisi segane jms. Aga siis... läheb sündmustik pöörisesse ja tulemuseks on see, et kaks miljonit aastat peidus püsinud Atheteri-hävitaja asub kiirkorras Masada poole teele... arvatavalt plaaniga, hmm, olla hävitav.

“'Have you considered telling them the truth?'
'Considered and rejected. They would ridicule the idea that a two-million-year-old machine is on its way here quite likely intent on turning them all into brainless animals – the ease of rule of an informed populace does not apply here. Perhaps in another fifty years they'll be sufficiently educated to listen to us.'” (lk 421-422)

Veelkord, raske on toimuvat lühidalt, või mis veel hullem, selgelt kokku võtta. Asher vaatleb toimuvat läbi inimeste, inimmodifikatsioonide, tehisintelligentside ja niisamuti selle Atheteri-hävitaja silme läbi. On vandenõud, mis sirutuvad aastatuhandete ja valgusaastate taha. Technician võiks ehk olla allusioon Simmonsi Veristajale. Või noh, üldse on raske kujutleda, millise välimusega kõiksugu olendeid või ka inimsoo järeltulijaid on siin kirjeldatud (noh, koledaid?).

Asheri maailm on kuidagi... tehnitsistlik või hingetu. Keskkond pole selleks, et seda status quo hoida, see on dekoratsioon, mitte loomulik keskkond. Meeste ja naiste vaheline kirg piirdub seksiga, mingeid sügavamaid tundeid või soove Asheri tegelastel pole (no see raamat on võrreldes eelmise lugemise inim- või golemiseksiga üldse seksivaba, vaid Grantil ja Sandersi puhul on juttu miskistki kontaktist), inimesed lihtsalt eksisteerivad mingite oma ülesannete või ideaalide täitmise nimel; ollakse malenupud tehisintelligentside või võõrolendite käes (muidugi, siin esmapilgul erandiks Tidy Squad). Tulevik, mis peabki olema teistsugune, kuid samas ka väheke lähedane meie moraalinormidele (sest muidu oleks üldse raske tegelastega sarnastuda). Eks samas ei saa väita, et Asheri maailma inimeste igapäevaelu oleks kindlasti kardinaalselt midagi muud kui meie kogetav argipäev – lihtsalt pole võimalust seda näha, sest loo tegelastel on pidevalt punn põhjas oma ülesannete täitmise või maailma päästmisega.

Ei saa niisamuti tunnistamata jätta, et nii mitmelgi korral tuleb endal sein ette inglise keele mõistmisega ja seepärast ei saanud Asheri loodu mu kujutelmades täisvisualiseeringut. Aga omal moel põnev oli küll.

28 juuli, 2014

Mary Rosenblum – Lion Walk (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Lugu lähitulevikust, kus ühes Ameerika hiiglaslikus reservaadis tegeldakse ennemuistsete loomade taasloomisega – on ameerika lõvi ja mammut ja harali sarvedega piison ja teised muistsed elajad ja linnud pleistsotseeni ajastust. Väga võimas värk ja veel milline turismimagnet. Asja teeb nukraks see, et samas vabas looduses pole enam meie ajastu loomi ellu jäänud... nt viimasest vabadusest püütud aafrika lõvist asuti kloonima ameerika lõvisid.

Et siis loomapark koos vägevate elajatega, lõhnab nagu “Sauruste park”? Mitte just päriselt – nimelt tungivad kasumiihas inimesed ise parki. Sooviga näiteks toota eksklusiivsetele pornosaitidele sellist snuff materjali, kus on võimalik näha, kuidas modell metsloomade poolt brutaalselt maha murtakse ja pintslisse pistetakse. Ja tõepoolest, lõvid õgivad kaks neidu ja see võetaksse videosse. Uusmetsloomadega töötav Lesothost pärit Tahirale (kes koges ise kodumaal viimaste aafrika loomade kadumist ja muidu sotsiaalset ebaõiglust) ei meeldi selline jõhker rahateenimismeetod, ja ta asub omal käel uurima, kuidas saavad sellised jõletud juhtumid muidu üliturvatud maa-alal toimuda. Selgub nii mõndagi, milles pole tuhkagi meeldivat.

Ühesõnaga, üsna kurblik vaade maailma, kus on toimunud vägagi tajutav liikide väljasuremine, ja eks alles ole jäänud inimesed, prussakad ja varblased. Rääkimata siis meeletust materiaalsest ebavõrdsusest ja rikkuse jagunemisest. Eks loo muudab südamlikumaks peategelase isiklikud kokkupuuted selle allakäiguga, aga neid aspekte ei hakanud siin postituses lisaks mainima.

27 juuli, 2014

Ķempi Kārl – Salats joug kolm aģa / Salatsi jõe kolm kallast / Salacas upes trīs krasti (2013)


Kuigi kergelt püütakse nagu müstifitseerida, nagu oleks tegu tundmatu salatsiliivi luuletajaga, on tegelikult siiski mõista antud, et see on murdeuurija Karl Pajusalu pseudonüüm. Pajusalu ise on pärit Tahkurannast Kempi külast, mis muistsetel aegadel kuulus liivlaste Metsepole maakonda. Salatsiliivi keel ise erineb Kura poolsaare liivi keelest, millel põhineb ka liivi kirjakeel, ja salatsiliivi keele viimased kõnelejad surid juba 19. sajandil. Nõnda on siis tegu väljasurnud keeles luuletustega. Kuna Pajusalu ise on keeleteadlane, on need tekstid üsnagi keeletundlikud, kasutavad ära salatsiliivi keele mitmetähenduslikkuse võimalusi. Luuletused on küll Pajusalu enda poolt ka eesti keelde tõlgitud (ja Valt Ernštreiti poolt läti keelde, tõlkijad ning Marts Velskers on kirjutanud ka seletavad saatesõnad), kuid täieliku lugemiskogemuse saab ikkagi ka liivikeelset originaali jälgides. Samas pole tegu ainult mingi keelelise eksperimendiga, vaid tegu on luulega, mis püsib veenvana ka oma sisu ja poeetilisuse poolest. Ma ütleksin, et Karl Pajusalu pole mitte ainult väärt keeleuurija, vaid Ķempi Kārlina ka hea luuletaja, kes tajub hästi luulekeele võimalusi ning on võimeline looma mõjuvaid kontsentreeritud poeetilisi tekste. Muidugi, põhjus on selles, et need tekstid pole kirjutatud mitte ainult keeleteadlase intellektiga, vaid ka hinge ja südamega – siin on palju õrna armastusluulet, aga samuti tekste, mis räägivad tundlikult sidemest tolle Liivimaa nurga maastike ja loodusega. Hea näide sellest, kuidas mingi keeleline või tekstiline piirang (antud juhul siis kirjutamine keeles, mille elus kasutamine pole enam kättesaadav ja mille sõnavarast on meieni säilinud umbes 8500 sõna) annab tulemuseks pingestatud poeetika. Selles on isegi midagi oulipolikku.

Ķempi Kārlil on ilmunud ka teine luulekogu „Toini sina / Teine sina”.



Minu lemmikluuletus Ķempi Kārlilt:



AMA LÄEB ÜL



jema miks sa ütlud

ama läeb ül



mis ül se siz läeb

kui ül se siz läeb



vei ama läeb ül

apku siperķi läeb ül räk

vei ku šīld läeb ül ūrg

vei kui koig läeb ül mär



vei kui iza laja läeb korges mär pǟl

ja mē ab näem tänd jenim



puog ama läeb muitiši ül

ama ab uo siperķi, šīld apka laja

ama om ķuzumi

ķuzumi läeb ül



ku sa ab pagat jenim

ama om läen ül



[Siin muuhulgas näha ka seoseid läti keelega: „koig” 'laev' on laen läti sõnast „koģis”; „vei”, mis tähendab nii „kas” kui ka „või”, on läti keelde samades tähendustes laenatud sõnana „vai” – ilmselt ka tänapäevane eesti „kas'i” asendav küsisõna „või?/vä?” juurdub sellessamas tajus. Pangem ka tähele, et liivi keeles öeldakse mitte „kaugele merele”, vaid „kõrgele mere peale” - see hakkab mängima tüvega „üle/üles”; võimalik, et ka eesti keeles on selline väljendus olemas (sisemaalasena ma ei tea seda), igal juhul selle teksti läti tõlge ütleb „augstu jūrā” 'kõrgele merele'.]



KÕIK LÄHEB ÜLE



ema miks sa ütled

kõik läheb üle



mille üle see siis läheb

kuidas üle see siis läheb



kas kõik läheb üle

nagu sipelgas läheb üle tee

või nagu sild läheb üle jõe

või nagu laev läheb üle mere



või nagu isa paat läheb kaugele merele

ja me ei näe teda enam



poiss kõik läheb teisiti üle

kõik ei ole sipelgas, sild ega paat

kõik on küsimine

küsimine läheb üle



kui sa ei räägi enam

kõik on läinud üle






PS. Panin tähele, et „katki” on salatsiliivi keeles „katik”. Mäletan seda sõna oma mulgi vanavanemate suust. Murdesõnastik ütlebki, et sellist vormi on kasutatud ainult läänepoolsemal Mulgimaal ja Lõuna-Pärnumaal, st muistse Metsepole otseses naabruses (muidu on „kakki” Pandivere aladel, „katski” võru, tartu ja idamulgi keeles, „katti” Lääne-Eestis ja saartel, „katki” kõikjal põhjaeesti keele aladel). Nii võib ju mõelda, et mulgi keel on üks kohti, kus salatsiliivlaste keel on väikeste tükkidena veel säilinud.


Sirp 

25 juuli, 2014

Gabriel Garcia Marquez – Kukapa everstille kirjoittaisi (1983)

Üpris halemeelne lugu ühest maakolkas elavast vanamehest, kes ootab, et talle pension määrataks. Tegemist endise mässulisest koloneliga ja temasugustele justkui lubatud on (valimistel ikka lubatakse mitmesugust), aga aastakümnete jooksul pole siiski midagi tehtud (ja pole selge, kas palgatud advokaatki on tema heaks sõrme liigutanud). Vanamees käib iga nädal sadamas vaatamas, kuidas laev toob postikoti kohale, kõnnib seejärel koti järel postkontorisse ja nagu ikka, ei midagi (eks postiametnik nendigi tüdinult seda, mis pealkirjas kirjas).

Vanamees loodab ja loodab, ta vanamoor aga enam nii kindel ei ole... ja rahatult on teadagi raske elada. Kurbust lisab seegi, et nende poeg on hiljuti maha lastud (kuna ta oli võimuvastane?), ja pojast on maha jäänud võitluskukk, mille abil vanamees loodab mõne kuu pärast peetavatel kukevõitlustel raha teenida. Aga... ka kukk vajab toitmist, samas kui vanapaaril on enda jaokski raske midagi hamba alla leida. Vanamoor ärgitab vanameest võitluskukke või kasvõi seinakella maha müüma, aga vanamees on selline... saamatu, ja ei saa sellega hakkama. Ja muidugi, ega siis külarahvas tohi teada, et neil näpud nii põhjas.

Soomekeelse tõlke läbi tundub tekstki sellise põhjamaise ugrimugri fiilinguga (muidugi küll Kolumbia oludes). On selline uimerdamine, mõned südamlikud hetked või siis nõrgemate kaaslaste ärakasutamine, on inimesed oma heade ja veadega, väliselt igati sõbralikud, aga tegelikult? Või noh, saatuse hooleks jäetud vanakeste elu ongi selline universiaalne hädaorg? Eks muidugi selle teksti kohta kirjutatakse, et tegemist ühiskonnakriitika jms, aga eks see ole niigi selge, mis sellest ikka jahuda. (Või noh, miks üldse loetust jahuda?)

Ei saa öelda, et tegemist on jalustrabava tekstiga, samas eks see hädaorulik venimine oligi autorile eesmärgiks (tõepoolest, praktiliselt võttes võinuks selle 90 leheküljelise teksti hoopis kümne leheküljega lahendada). Kõik need väheldased detailid, mis kirjeldavad sealse miniühiskonna sohu vajumist. Või midagi sellist.

24 juuli, 2014

Neal Asher – Shadow of the Scorpion (2009)

Et siis väikest viisi tutvus Asheri Polity maailmaga, innustatuna hiljutisest esmakogemusest selle jutustusega (takkajärgi seda lugu lehitsedes... näivad mõnedki asjad selgemad). Selle raamatu puhul siis tegemist agent Cormaci sarja nö eellooga, mis siis tegelikult hiljem kirjutatud – noh, endale omamoodi põnev, et kas niimoodi on parem/lihtsam Cormaci seeriasse siseneda; või olnuks parem ikkagi avaromaaniga alustada (mitte et see mulle üldse käepärast oleks).

“What was the old joke? Join the army, see interesting new places, meet interesting new people, and kill them.” (lk 13)

Kokku on siin siis kaks liini: kuidas möödus Cormaci noorus ja mis kahtlast temaga sel ajal juhtus ning siis teine liin, kus ECSi reamehest Cormacist sai Polity agent Cormac. Kui lapsepõlvelugu on omamoodi mälu manipuleerimise teemal mõistatuse lahendamine, siis sõdurist agendiks kujunemine on selline puhas actionpõnevik, kus Cormac on aegajalt hukatav ja hukkaja. Nojah, enamasti saab siis hukatavast hukkaja ning selle käigus noormees kaotab sõpru ja ideaale. Kes vaenlaseks loodud, temal pole rehabilitatsiooni võimalust – igasugu nanomanipulatsioonid jms ei võimalda enam “korralikuks kodanikuks” hakata. Sa oled kas meiega või meie vastu, ja sellest lähtuvalt on siin mõningaid võikaid tapmisi.

“To say that the entity before him was dangerous was understatement, for Amistad was purpose-built killing machine with 'bastard' being an essential part of its job description.” (lk 319)

Eks raamatu pealkiri viitab lapsepõlveepisoodile ja seostub ühtlasi Cormaci sõjakangelasest isaga juhtunuga, mis siis viimaks vaikuse katte alt vabaneb ja saame teada hirmuäratava saladuse. Ei saa öelda, et see oleks raamatu põnevaim liin, pigem midagi sellist, mis muidu Asheri fantaasiamaailmale nö tõsiseltvõetavust lisaks. Kas Amistad ka hilisemates Cormaci lugudes eksisteerib, ei oska arvata, praegu jääb küll mulje, et Asheril oli soov olla vähe diibim kui lihtsalt kosmoseseiklus.

Raamat on muidugi päris tore virvarr tulevikusõjast ja sellest, kuidas tehisintelligentsid valitsevad inimmaailma ning mis on nende nägemus sellest, et inimsugu püsiks piisavalt... inimlik (nt Cormaci koolitee või sõjaväeõppes valu kogemine jne). Ja muidugi golemid ja droonid ja need pradorid (kui nii võtta, siis tehisintelligentsidele on inimlik inimsugu vaid osaliselt tähtis, üks võimalus mitmest või kümnest). Või siis need mässulised, kes võitlevad tehisintelligentsi vastu. Mis muud kui triljonite inimeste ja inimlaadsete karm argipäev (või noh, karm seal, kus ECS ja Prador mingil moel teineteise vastu tegutsevad).

23 juuli, 2014

John Kessel – Events Preceding the Helvetican Revolution (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)


Meie reliikvia on vabadus, eksole, ja munk Adlan peab Helvetica vabanemise nimel varastama Caslonia ülipüha reliikvia – viis lugulaulu inimeseks saamisest. Nojah, lugu ei toimu miskis võltskeskajas, vaid ulmelises ilmas, kus siis tegevust ilmestavad mitmed imelised tehnoloogilised lahendused. No parim on see, kui hädaolukorras lõikab Adlan oma kõhu lõhki, võtab kõhust torbiku ja sellest üheksamõõtmelisest karbist koorub hetkega välja kolmemõõtmeline amatsoon, kellele-millele mees siis hingeõhu sisse puhub. Seda kohta pidi kaks korda lugema, set hetkeks tekkis arusaamatus, et kust pagan see amatsoon korraga tekkis.

“Using a microtome, I cut an incision in my belly below my lowest rib. There was little blood. I reached into the cut, found the nine-dimensional pouch, and drew it out between my index and middle fingers. /-/
I slipped on my night vision eyelids, read the directions on the pouch, ripped it open, removed the soldier and unfolded it. The body expanded, became fully three-dimensional, and, in a minute, was floating naked before me. My first surprise: it was a woman. Dark skinned, slender, her body was very beautiful. I leaned over her, covered her mouth with mine, and blew air into her lungs.” (lk 39, 40)


Eks siin loos tekib pidevalt küsimusi, et mis/kes on tegelikult inimlik, või mis selleks üldse vaja on. Või jumalad, mis nemad veel on? Kas see Adlan on vaimust vaevatud, et kuulab jumalate hääli, mis siis teda hädaolukordades juhatavad (või kloostris tekitatud ajupesu)? Või Adlan ja tema mentor Darius, kummal oli tegelikult õigem seisukoht Casloniaga kauplemiseks? Kas reliikviatest loobumine annaks võimaluse nö tegeliku inimsoo sünniks (a la tee tööd ja siis tuleb armastus)? Kesseli loos on mitmeid ebakohti, mis viitaksid justkui sellele, et ega peategelane ei pruugi kõige õigemaid otsuseid teha; ja selline ambivalentsus on muidugi tore. Ja tore on ka see autori loodud päris pöörane ulmeilm.

22 juuli, 2014

Ian Mortimer – Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale (2014)

Üpris õdus lugemine sellisest rekonstruktsioonist, milline võis olla elu 14. sajandi Inglismaal. Kärmelt öeldes – kole. Natuke pikemalt järele mõeldes... ikka päris kole. Seda küll muidugi tänapäevasest vaatepunktist võttes, selge see, et katku- või näljavabadel aegadel leidus tollaste inimeste elus vähe lõbusamaid hetki (seda siis neil asualadel, mis ei paiknenud Šotimaa või Walesi lähistel).

“Olgu öeldud, et peamine põhjus, miks tasuks vältida elu keskaegsel Inglismaal, ei ole mitte vägivald, lame huumor, kehvad teed, klassisüsteemis peituv ebaõiglus, suhtumine religiooni ja hereesiasse ega ka äärmine seksism. Selleks on hoopis haigused.
/-/ Olgugi et elu keskajal on kõige üldisemas mõttes tervisele kahjulik, võib nii mõndagi keskaegset meditsiinilist arusaama veel iseäranis ebatervislikuks pidada. Peagi hakkab teile paistma, et keskaegne meditsiin on veider segu hämaratest rituaalidest, sektantlikest uskumustest, kodustest raviprotseduuridestja veidrast taidlemisest.” (lk 225, 226)

Raamatu vast ühed masendavamaid leheküljed kirjeldavad keskaegset tõlgendust Galenoselt põhineval arusaamal naiste rahuldamisest ja vägistamisest (lk 70-72). See on kohe niivõrd... vale, et sellest ei taha rohkem siin mainida. Eks siit tekib omasoodu küsimus, et milline tuntud religioon meeste ja naiste vahelist võrdsust üldse normaalseks peab või mida on andnud kümne küünega kümnete sajandite taguste pühakirjade austamine (muidugi, nagu Mortimer näitab, leidsid tollasedki usumehed kõiksugu kavalusi oma elu paremaks muutmisel (nt lihasöömine lk 221-223)).

“Üldiselt öeldakse, et keskaegsed mehed on õitseeas 20-aastaselt, küpses eas 30-aastaselt ning 40. eluaastates hakkavad nad juba vanaks jääma. See tähendab, et mehed peavad võtma vastutuse suhteliselt noores eas. Mõnes linnas võivad vandekohtunikeks olla kodanikud, kes on kõigest 12 aastat vanad. /-/ Keskajal eeldatakse, et poisid asuvad tööle seitsmeaastaselt ja varguse eest võib neid niisama noorelt ka üles puua. Abielluda võivad nad 14-aastaselt ja sõjaväes teenida 15-aastaselt.
/-/
Mis puutub naistesse, siis tuleb eluperioodid “õitseiga”, “küps iga” ja “vananemine” kuue või seitsme aasta võrra varasemaks tõsta. Naine on õitseeas 17-aastaselt, küpses eas 25-aastaselt ja vana 30. eluaastate keskpaigas. /-/ Poisid ja tüdrukud kihlatakse lapseeas, abielu peetakse tütarlapse jaoks sobivaks 12-aastaselt, ehkki kooselu algab tavaliselt 14-aastaselt. /-/ Enamik tütarlastest on 16. eluaastaks abielus ja 20. eluaastate keskel juba viis või kuus last ilmale toonud, ehkki kaks või kolm neist on juba surnud.” (lk 51-52)

Kuidas hoolitseda selle eest, et inglise nö pärisorjad jätkaksid maaharimist:

“Kui lesk pole mõni kuu pärast esimese abikaasa surma abiellunud ja isanda ma võib selle tagajärjel hooletusse jääda, kästakse lesel valida endale abikaasa enne järgmist kohtupäeva – harilikult kolme nädala jooksul. Kui naine seda ei tee, valib mõisavalitseja talle ise sobiliku mehe. Kui osapooled keelduvad abiellumast, tehakse neile trahvi, ja kui nad ikka keelduvad, pannakse nad seniks vangi, kuni nõusolek käes.” (lk 64)

Õgardina on üsna valus lugeda, kuidas keskajal oli inimestel päeva jooksul kokku kaks söögikorda – tõusti päikesega, aga esmalt söödi praeguses mõistes lõunaoote ajal ja teist korda nö õhtuoote paiku. Noh, omamoodi tõepoolest tasakaalus, aga ikkagi... oeh. Rääkimata sellest, milline masendav lobi oli lihtrahval kättesaadav (jällegi, seda siis, kui polnud nälja-aastad).

Eks enamasti on raamatus juttu vähe jõukamast või eriskummalisemast rahvast, seega ei saa öelda, et tegemist “keskaja keskmise inimese” rekonstruktsiooniga (rääkimata sellest, et uurimise all Inglismaa eluolu); mõneti ehk võikski olla põnevam lugeda talupoegade (sest linnades elas ehk seitsmendik rahvast) nö masendavast eluolust (muidugi, kas sellest järjest jaksaks üle kahekümne lehekülje lugeda). Kui väheke mööda mõelda, siis “Jää ja tule laul” on ikka üpris tsiviliseeritud (või seksikam) maailm... võrreldes 14. sajandi Inglismaaga.

Muidugi oleks kena siinses postituses teha “oh” ja “ah” igasuguse tollase värgi kohta, mis nüüdses vaatevinklist valus ja tobe tundub, aga noh, milleks.


21 juuli, 2014

Ian McDonald – Vishnu at the Cat Circus (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Järjekordne lugu Cyberabadi tsüklist ehk siis 21. sajandi India, mis on segu kübertehnoloogiast ja kohalikest ajaloolistest traditsioonidest. Kui eelmised kaks lugu, mida olen lugenud, käsitlevad üksikuid juhtumeid selles pöörases indialikus tulevikusegaduses, siis seekordne lugu on palju laiahaardelisem, saades alguse 2025. aastast ja jõuab kuhugi 22. sajandi künnisele (dateerimine on natuke raskendatud seoses peategelase füsioloogilise kasvamise eripäraga).

Lugu algab siis sellest, kuidas India on jagunenud mitmeks riigiks, mis omavahel sõdivad (vesi, vesi, vesi – Himaalaja jäämütsid on üles sulanud). Tehnikaareng on muidugi selline, et sõjatandritel möllavad mechad ja küberrünnakud; ja eks murrangulist tehnikat jagu tsiviilsfäärigi – näiteks on võimalik katseklaasilapsi nö modifitseerida. Ja nii teevad vanemad Vishnu, kellest peaks saama omaduste poolest pea pooljumalik braahman, üliintelligentne ja kahekordse elueaga, kellele ükski haigus külge ei hakka jne. Kahekordne eluiga tähendab ühtlasi seda, et laps areneb füüsiliselt kaks korda aeglasemalt – üliintelligents töötab küll juba peale sündimist, aga kuna kehaline areng ei võimalda kõne moodustamist, siis Vishnu uitab kaks korda kauem oma imikuilmas koos kübervidinatega (millised kõiksugu vidinad siin loos esinevad, on pisut raske kirjeldada – ikkagi tulevikuvärk!). Vishnul on ka nö normaalne vend Shiva, vendade läbisaamine on pehmelt öeldes okkaline, ning peale seda, kui Shiva proovib väikevenda tappa, peavad vanemad paremaks vendade pärast eraldi kodudesse kolida.

Vishnu kasvab aegamisi ja ta pannakse temasuguste superinimeste kooli – kus siis välimuselt justkui väikesed lapsed, aga juba passiealised jne. Noorte eriline staatus tekitab vanemates muidugi soovi neid ristata abielu abil, et seeläbi veel paremaid järeltulijaid saada; ning Vishnu paaritataksegi ühe kooliõega – mõlemad passiealised, aga väljanägemiselt alles nagu kaheksa-aastased. Noored sellest tehingust ei vaimustu ja Vishnu laseb end salaja kastreerida. Ühel hetkel hüppab noormees poliitilise karjääri reele ja saab Delhis omamoodi halliks kardinaliks... kuniks kohtub oma tehnogurust venna Shivaga, kes tegeleb õige hämarate nanoarvutite loomisega, mis teeksid inimelust hoopis midagi muud. Ja sellest vendade vastuolulisest vastasseisust räägib edasine lugu.

Nagu öeldud, on McDonaldi loo haare õige lai, see 60 leheküljeline tekst on nagu kokkupressitud ulmerushdie – muidugi, kas Indiast kirjutades saabki vaid väljenduda ekstaatiliselt ja lugejaga vesteldes? Küllap vist. Igal juhul, päris pöörane segu kõiksugu ulmelistest tehnoloogiatest ja India argireaalsustest – on jumalik ülemklass oma taevastes kõrgustes, uuele avatud keskklass ja siis pööbel, kes vireleb oma iidses reaalsuses. Ning Višnu ja Šiva ja teised müüdid.


“In India we leave the heroics to those with the resources to play that game: the gods and the semigods of the Ramayana and the Maharabharata. Let them cross the universes in three steps and battle demon armies. Leave us the important stuff like making money, protesting our families, surviving. It's what we've done through history, through invasion and princely war, through Aryans and Mughals and British: put our heads down, carried on and little by little survived, seduced, assimilated and in the end conquered. It is what will bring us through this dark Age of Kali. India endures. India is her people and we are all only, ultimately the heroes of our own lives. There is only one hero's journey and that leads from the birth-slap to the burning-ghat.” (lk 672-673)

18 juuli, 2014

Jan Kaus – Tallinna kaart (2014)

Raamat on saanud juba paaris blogis mingil moel sugeda, ja tõepoolest, see isikliku kohapärimuse projekt jääb kirjanduslikult vähe kuivaks tarbimiskogemuseks. Nojah, raamatu pluss on see, et tunniga loeb tekstid läbi ja mainitud kohad on enamvähem teadatuntud; kuid ikka tekib tunne, et teos on vast enam nauditavam autori tuttavatele, kes suudavad neid miniatuure suurema sisseelamisega lugeda kui muidu tavalugejana.

Tekstid jagunevad umbes kolmeks – on mälupildid lapse- ja noorpõlvest, autori hiljutised assotsiatsioonid ja siis kirjanduslikumad katsetused. Ja kõikjal kõrgub mentaalne Tallinn, see kodulinn oma heade ja veadega. Argine, hall ja armas autorile. Tekstide vagurus on üsna ühetaoline ning vast mõne raputava draama puudumine tekitab lugemisel ehk rahulolematust – või ei hakanud need Kausi vaiksed sisedraamad minu jaoks tööle (nüristunud ja labastunud maitse jne).

Et siis jah, mälupilte ja fantaasiaid ühe Tallinna autori omailmast.

17 juuli, 2014

Saul Bellow – Augie Marchi seiklused (2013)


Romaan on nii kirjutatud, et seda Marchi eluteed võikski lõputult käiata – pole finaali, tuuled raputavad Marchi ikka siia ja sinna ning oodatud rahumaa libiseb üha eest. Tekst on omal moel Kerouaci laadis road movie, aga palju ilukirjanduslikum (kõik need viited pühakirjadele jne) ja sisult mastaapsem. Lapsepõlvest keskea lähistele, Chicagost Mehhiko kaudu Euroopasse, juudi kogukonnast internatsionaalsusse.

Tegemist on ehk niisamuti kelmiromaaniga – peategelasele lihtsalt avanevad mitmed võimalused, mis õnnestumise korral aitaksid vee peal püsida; kõik need Suure Depressiooni aegsed jamad ja raskused jne. Ning naised ja südamemurdumised, Bellow naistegelased pole mingid interjöörikaunistused, Mimi ja Thea ja Stella... kõvast puust jändrikud oma veidrustega. Tundub, et autor kasutas kirjutamisel mitut stiili, igatahes see Theaga kohtumine tõi Marchi sisearutlustesse nagu kerge hullumeelsuse sisse – või noh, autoripoolne vabam väljendumine?

Igal juhul, mastaapne romaan nn väikse inimese rabelemisest pinnal püsimiseks ja oma koha otsimiseks selles kindlusetus maailmas. Ja kui petlikud on fassaadid.


“Ta nägi välja, nagu oleks ta šerifi juurest seaduserikkujate poolele üle jooksnud või keegi, kes on kassitoidu asemel inimliha sööma hakanud. Tundus, nagu võiks ta lähedalt lehata nagu joodik, kuid ilmselt oli ta nägu seda karva siiski raevu, mitte joodud viski mõjul.” (lk 430)

16 juuli, 2014

Chalice – V2rske kartul (2013)

Autor on luulepõllul rassijana puändimees, niisiis üldiselt kuluvad pikemad või lühemad luuletused puändi raadamiseks, vahel see õnnestub, vahel mitte. Mitmed tekstid on niivõrd ajakajalikud, et igasugu popkultuuri seikade mäletamiseks tuleb usinalt mälu rehitseda. Eks Chalice ole niisamuti vähe ulakas allapoole vööd naljadega, aga noh, maitseasi.

PEREKOND DRAAKONID 
kusagil kaugel m2gedes
triblas yksildane v2ike draakon
vapra ryytli rymbaga
tema ema ja isa
olid juba tykk aega
sygaval koopas
isadraakon sylgas tuld
emadraakon neelas
(lk 24)



KRIITIKA

kui keegi kuulab niiskete silmadega
mingit sitta musa
ja ytleb et ta ei kujutaks
selleta oma elu ettegi
siis m6tlen ikka
et see helilooming
on kindlasti p22stnud palju elusid
aga seda k6ik on ju ka tulet6rjealarm

(lk 55)

15 juuli, 2014

Maureen F. McHugh – Useless Things (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

McHugh jutt on Sterlingu laadis ning käsitleb Ameerika lähitulevikku – nullindatel alanud majanduskriis on täiega edasi arenenud ja Ameerika alad vaevlevad ressurssipuuduses. New Mexicos (mis nüüdseks iseseisvunud?) elav üksik keskealine naine püüab selles ilmatumas nägurluses elus püsida, tehes tellimustöödena inimsarnaseid nukke (vee- ja energiapuudusest hoolimata net tegutseb edasi). Läbi New Mexico rändavad majanduspõgenikud põhja poole, ning üks neist põgenikest röövib naise äraolekul ta kodu. Materiaalsetest kaotustest hoolimata ei anna vapper naine alla ja hakkab lisateenistusena tegema dildosid (millede tegemise ta varem tellimistest hoolimata ära põlgas). Ja ühtlasi muretseb relva, et kodu võimalike sissemurdjate eest kaitsta. Noh, ongi enamvähem kõik.

Võiks öelda, et üpris mittemidagiütlev lugu, kuigi jah, täis eluvõitlust ja muidu kurb jne. Hiljuti lugesin McHughi “Lincolni rongi” teist korda läbi, aga no ikka ei tekitanud see mingeid emotsioone, ometi selline auhinnatud lugu ja puha. Ahjaa, majanduskriisi elust on McHugh hiljemgi kirjutanud (täiesti unustanud, et juba kahel korral teinud autori tekstidest mingilaadse postituse).

14 juuli, 2014

Charles Sheffield – Georgia mu südames (Pilet Utoopiasse, 2007)

Teadusajalugu ja tulnukad? Muidugi, vabalt, alati, nii peabki. Lugu siis sellest, kuidas arvutiteadlasest teadusloohuviline avastab Uus-Meremaa kolkatalus, et keegi on seal 1850ndatel Charles Babbage'i eeskujul arvuti kokku pannud – ja see kokkupanek õnnestus! Ja milleks seda arvutit kasutati? Et arvutada välja, millisel Vaikse ookeani saarel võiks paikneda tulnukate koloonia. Tulnukaid oli aga vaja seepärast, et kuulupärast oli neil enneolematud tervendamisvõimed, nagu sellest jutustasid poolvennast ja poolõest paarile maooridest pärismaalased. Arvutitegijast paarist jäid maha kolm kaustikut – ühes märkmed arvutist, teises kirjavahetuse koopiad ja kolmandas mitmesugused arvujadad.

Ja rohkem teadusloohuviline ja appi kutsutud arvutinohikust semu välja uurida ei õnnestu – kuni peale igasuguste ameerika teadusasutuste superarvutite käiamist leitud arvujadadega võis selguda, kuhu õde-venda Uus-Meremaalt edasi suunduda võisid, ehk siis tulnukate kolooniasse. Uurijad otsustavad sinna saarele edasisi jälgi otsima minna (ikkagi võimalik arhiarvuti ja tulnukad!), kuid selgub, et nende uurimisi oli jälgitud ja nad pole ainsad, kes saarele suundumas...

11 juuli, 2014

Veiko Märka – Kuidas seletada piiblit surnud jumalale (2014)

Poliitkorrektsust ja head maitset siit luulekogust suurt ei leia, aga eks see olegi autori eesmärk – kompida vastuvõtja piire, või midagi sellist. Neid krõbedamaid lööklauseid ei hakka siin postituses tsiteerima, sest miks peaks. Riikide tunnuslaused (lk 30-37) on sellised, mida ei saagi hästi kontekstist välja rebida, eks Märkale ongi iseloomulik see, et suuline ettekanne annab pigem enam aimu teksti tähendusest (no iseasi, mida teha väga päevakajaliste tekstidega – et nagu ei kipu mäletama võimalikku tausta, millele autor otseselt toetub).
Raamatu kujundus on Märka omakirjastuslikele väljaannetele omaselt halb, niisamuti kraabib kurjasti silma kirjašrift.

hüppa üle oma varju
ja sa mõistad
kui mõttetu see oli
(lk 6)


muretaigna
arengustrateegia:
kerkin õnnetusehunnikuks
(lk 10)


regionaalpoliitiline tõdemus:
kes maale matsiks
kes linna litsiks
(lk 18)



SOOME-UGRI TÕDEMUS

kolm on seltskond
neli on rahvas
(lk 24)


heaoluühiskonna
suurim probleem:
tahaks tarbida
aga ei viitsi
(lk 47)



A.H. TAMMSAARE “TÕDE JA ÕIGUS”
(lühikokkuvõte)

1. köide: töö teeb lolliks
2. köide: haridus teeb lolliks
3. köide: mässamine teeb lolliks
4. köide: abielu teeb lolliks
5. köide: kuidas lollina edasi elada
(lk 74)


minu kodumaa
Eesti Vabariik
Okupatsioonide Muuseum
(lk 82)

10 juuli, 2014

Jaan Kaplinski – Uute kivide kasvamine (1977)

Natuke lennuluulet. Ära, ikka ära.

Luiged
kõrgel
riivates
tolle teise
ruumi
müütilist
päikesepinda 
iga
kevade
üks kord
kõik
kevaded 
mustade
valgete
pindade kohal 
läbi
avatud taeva
maa ja
taeva
piiri vahelt 
lahvandustest
ohtudest
meile
meist üle
meist mööda
iga kord
iga kevade
iga öö
(lk 36)




Minul on pilliroost tiivad
olen öösiti lendav järv
mu põhjas on märjad liivad
mu peal on sinine värv

teen pimedas tiivad valla
ja tõused üles siit
ja vaadates ülalt alla
taas tean neid sõnu ja viit

taas tean seda lahkumisvalu
kui palju meid oli koos
meid linde ja lendavaid kalu
ses lendavas pilliroos

said kaladest tähekujud
ja lindudest linnuteed
ja sõnadest pujud ja pajud
kahel pool koduteed

kust mina iial ei lähe
kuigi meel on minekuhell
vee alt jäi kumama pähe
järve uppunud kell

ta oli peidus mus endas
ta oli mu enda hääl
mis öösiti ära lendas
pilliroost tiivade pääl

(lk 102)

09 juuli, 2014

Kate Wilhelm – Igavesti Sinu, Anna (Pilet Utoopiasse, 2007)

Armukolmnurk ajasrändamise tingimustes. Kõlab intrigeerivalt, aga lähemal vaatlemisel... üks jääb alati kaotajaks, seda eriti puhul, kui ta teab ajas rulluvate sündmuste tulemust (võiks muidugi Mlodinowi kombel lohutada, et see ei ole lihtsalt võimalik).

Niisiis, käekirjaeksperdi poole pöördub ühe firma esindaja, et aidata lahendada üks äärmiselt delikaatne olukord – nimelt on vaja leida tähtsad paberid, mis on antud ühe hiljuti hukkunud teadlase poolt tundmatu naise kätte. Annast pole teada muud kui mõned armastuskirjad, mida ta on teadlasele saatnud; aga needki kirjad on keegi millegipärast tsenseerinud jne. Ühesõnaga, juhtum on põnev, aga ei jõua mitte kuhugi. See, mida ekspert Anna ja teadlase käekirjadest välja loeb, ei ühti üleüldse sellega, mida firma oma hukkunud teadlasest teab. Ning Annast tehtud profiil ei aita mingite tulemusteni, mistõttu firma lõpetab eksperdiga lepingu – kuid see jääb asja omal käel edasi uurima. Sest noh, ei anna see kirjade Anna talle rahu.

Eks lõpuks selgub see, mis selgub. Võiks meeleliigutusest lahinal pisaraid valada, aga kuidagi hetkel ei sobi.

08 juuli, 2014

Jack Vance – Kuukoi (Aphra, 2005)

Näide kultuuride konfliktist ehk lugu sellest, kuidas jääda ellu ühiskonnas, mis on võõra jaoks äärmiselt keeruka suhtlussüsteemiga ja muidugi vaenulik võõraste vastu (sest nad ei tunne etiketti!). Sirene inimesed kannavad erinevaid maske vastavalt staatusele ja tujule ning suhtlemiseks kasutavad erinevaid nö muusikariistu – jällegi vastavalt suheldava staatusele ja sellega, mida soovivad väljendada. Ning et selgeks saada sellise suhtlemise nüansse, tuleks seal Sirene'l aastaid elada. Vähemalt.

Loo peategelasel sellist suhtlemisosavust pole, sest ta on seal planeedil vaevalt paar kuud konsuliks olnud (eelmine konsul löödi maha suhtlemisoskuste nappuse pärast) ning kohalikud suhtuvad temasse heal juhul varjatud halvakspanuga. Kuid ühel hetkel saab värske konsul teate planeedile saabuvast äärmiselt ohtlikust kurjategijast, kes siis tuleb kiiresti kinni võtta või elimineerida. See konsulil ei õnnestu, sest kurjategijal on olemas aastatetagune kogemus Sirene'l elamisega ja pealegi kohalikud ei huvitu abistamisest. Jälgede ajamisel tekitab konsul omakorda niivõrd palju halba verd, et tekib nukker küsimus, kas tal üldse õnnestub pageda kohalike vältimatu kättemaksu eest.

Et siis päris tore lugu ellujäämisest ühiskonnas, kuhu võõraid ei soovita. Sest need on vastikult kultuuritud.

07 juuli, 2014

Robert Bloch – Modell (Aphra, 2005)

Vapustavalt ilusad modellid on teadagi unustamatu ja meeltülendav vaatepilt jne. Aga mis siis, kui... kui... kui on tegemist.... et see vapustav ilu pärineb mujalt kui inimgenoomist? Ja et rinnad ja vulva on pisut teistsuguse kasutusega kui muidu heterokire puhul harjunud oleme?

Lugu siis sellest, kuidas reklaamibüroo teeb kahenädalasel Kariibi mere kruiisireisil erinevatel saartel reklaamideks mitmeid fotosessioone, ning selle kahe nädala jooksul püüab asja koordineeriv reklaamimees oimetult ilusat modelli rajalt maha võtta, kuid paraku ei võta naine üleüldse vedu või nii. Kuniks viimasel kruiisiõhtul lööb mees käega... ja siis naine nõustub temaga magama (õigemini nõuab seda) – et last saada, milline mõte äratab mehes õuduse. Kuid see õudus on veel pisiasi, nagu selgub armuakti alustamiseks vajalike toimingute käigus.

Elagu kastratsioonihirmud! (Kuigi ühes ulmebaasi tekstis on juttu, et tegemist halluka ajal teostatud kastratsiooniga ja ei midagi üleloomulikku. Kah võimalik.)

04 juuli, 2014

Suzy McKee Charnas – Tissid (Aphra, 2005)

Rindadest siin tõepoolest natuke juttu tuleb, ja seda siis murdeealise neiu puhul – keda siis koolis narritakse, kuna tal klassiõdede hulgas esimesed sellised esileküündivused. Aga taga hullemaks, ühel hommikul algab niisamuti menstruatsioon, ja oh seda vastikust, mis kehaga kaasneb nooreks naisel saamisel. Kuid see pole veel kõik – nimelt... menstruatsioon algab täiskuu ajal ja järgneval ööl muutub tüdruk... libahundiks! Tõepoolest! Milline rabav üllatus! Positiivne on see, et libahundistumisega lõppeb igakuine verejooks. Negatiivne on see, et... suurt midagi negatiivset tegelt polegi, leiab rahulolev kangelanna. Milline öine vabadus ja kui maitsvaid eineid saab mahamurtud koertest!

Et tüdruk on siiski murdeealine libahunt, pole tal väärtushinnangud veel välja kujunenud, ning ta asub peamisele koolikiusajale kätte maksma... Einoh, verine ja omamoodi lõbus lugu, puberteet pole naljaasi. Ent kui oled libahunt, siis see on kergendav asjaolu – mitte küll seaduse silmis. Hea, et meesautor pole sellist teksti kirjutanud, muidu vist pööritaks kangesti silmi.

03 juuli, 2014

Kim Newman – Übermensch! (Aphra, 2005)



Üpriski virgutav fantaasia sellest, kui natsidel olnuks oma (koomiksi)kangelane, kes sarnaselt Supermanile pärit teiselt planeedilt jne (või noh, kui Ameerikasse maandumise asemel oleks Superman näiteks kukkunud kahekümnendate natsieelsesse Saksamaale – ning nimeks saanud “Übermensch”). Täiskasvanumana kolmekümnendatel lendaks ringi ja muud üleloomulikud võimed, osaleb võimude mahitatud pogrommides ja muidu Hitleri propagandaüritustel (ja supermanivabal ajal niisiis nohiklik ajakirjanik). Aga noh, muidu milline vaimustav vaatepilt – taevast langeb alla mantliga terasmees, haakrist uhkelt rinnal, ja annab koletutele kurjategijatele valu.


Kuid samas Übermensch Teises maailmasõjas ei osalenud, sest põletusahjude lehk mattis hinge (lk 47); ning ta alistus Eisenhowerile ja oli seejärel 45 aastat Spandau vanglas – tõsi küll, talle pakuti vabadust vastutasuks selle eest, kui ta kukutanuks Mao või Saddam Husseini, või hakanud omamoodi karlssonlikuks ilmastikusatelliidiks – aga ei, Übermensch jäi vanglasse. Kuni viimaks natsikütt Avram pakub talle teistsugust vabadust, koputades kangelase Achilleuse kannale. Krüptoniit.

Omal moel naljakas supermani paroodia natside ja juutide kaasosalusel.

02 juuli, 2014

Bruce Sterling – Black Swan (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Hiljuti oli üks president Sarkozy, kes oli vist üsna auahne tüüp. Sterling on kirjutanud loo Euroopa erinevatest alternatiivsetest arengutest, kus muuhulgas figureerib ühe kurjajuurena seesama Sarkozy ja tema tollane abikaasa. Tegevus toimub Itaalias, kus üks veebiajakirjanik püüab elatist teenida infotehnoloogiast kirjutades – tal on salapärane allikas Massimo, kes söödab ajakirjanikule vägagi magusaid infokilde, kuni viimaks tuleb tõeline pomm, ütlematult uskumatute võimetega kiip, mille ajakirjanik peaks itaallaste Olivettile kätte andma (misjärel tõuseks Itaalia maailmavõimuks jne). Jne jne, ühesõnaga, selgub, et see salapärane Massimo liigub alternatiivmaailmade vahet (või noh, õigemini loob neid); kuna kaheksakümnendatel toimus suur tehnoloogine hüpe, mille tulemuseks siis võimalus, ee, maailmades olla.

Ja nii visandab Sterling erinevaid (tumedaid) stsenaariume, mis võinuks maailma tabada erinevatel juhtudel – kliimakatastroof või tuumaõnnetus või helge tarbimisühiskonna täielik ammendumine (maailmu on vähemalt 32). Noh, täiesti ajakajaline jutt, mis ehk mõne aasta pärast ei ütle suurt midagi.

“But times do change. Nations change, industries change. Industries change the times.
Massimo had just shown me something that changes industries. A distruptive innovation. A breaker of the rules.” (lk 76)

ulmekirjanduse baas 

Justin Stanchfield – Beyond the Wall (The Mammoth Book of Best New SF 21, 2008)


Inimkond on siis kosmosesse laiali vajunud ja avastab kõiksugu asju. Muuhulgas Saturni ühelt kuult hiiglasliku müüri, mis lähemal uurimisel näib olevat tehislikku päritolu. Kes/mis selle ehitas, mis võib peituda müüri taga? Igati põnevad küsimused, mida hakkavad lahendama selle loo kangelased, kes on saadetud seda müüri uurima. Üllatusena avastavad nad müüri kõrvalt sarnase tähelaeva, mida nemadki transpordiks kasutavad... ja see tähelaev oleks justkui nüüd maandunud! Kuid kohapeal selgub, et lood on hoopis teistmoodi – teine tähelaev on juba mõned aastad Saturni kuul külmunud. Ja ainus õnnetu sõitja, kes sealt leitakse, on esialgsetel andmetel sama inimene, kes praegu uurijate tähelaeval tüürinaiseks. Eks sellele järgneb siis üsna psühhedeelne kogemus.

Ühesõnaga, üleloomulik värk ja mis kõik veel, dramaatikat niisamuti. Pole just teetass.


“Saturn and its entourage of moons was a harsh place, harsher still since the Wall had been discovered. Nothing brought out the worst in people – and nations – than the promise of alien technology waiting to be salvaged a billion kilometers from Earth.” (lk 246)

01 juuli, 2014

Stalker 2014 hääletusnimekiri

Hääletamiseks tuleb reastada igas kategoorias kolm paremat.
Ei ole kohustust hääletada kõigis kategooriates – kui mingis kategoorias ei suuda kolme paremat leida, siis võib need kategooriad vahele jätta.
Paremusjärjestused tuleb saata meiliaadressil stalker@ulme.ee .

Hääletus lõpeb 10. juuli 2014 (kell 24.00)!

Selline teave niisiis kopeeritud ametlikult teadaandelt.

Parim tõlkeromaan
Joe Abercrombie «Enne nende poomist»
Joe Abercrombie «Raud ise»
Alan Baker «Djatlovi kuru»
J. G. Ballard «Crash»
Dan Brown «Inferno»
P. C. Cast, Kristin Cast «Vabastatud»
Cassandra Clare «Surmav arsenal I: Luude linn»
Cassandra Clare «Surmav arsenal II: Tuhast linn»
Cassandra Clare «Surmav arsenal II: Klaaslinn»
Justin Cronin «Teekond»
Blake Crouch «Wayward Pines»
Becca Fitzpatrick «Vaikus»
Neil Gaiman «Ja tee lõpus on ookean»
Kami Garcia, Margaret Stohl «Ilus kaos»
Lisi Harrison «Hundid söönud, lambad terved»
Robin Hobb «Võlulaev»
Simon Holt «Hirmuilm»
Erin Hunter «Tuli ja jää»
Lauren Kate «Piin»
Celine Kiernan «Tihedad varjud»
Stephen King «Lemmikloomasurnuaid»
Isaac Marion «Soojad kehad»
Richelle Mead «Verevanne»
Jo Nesbø «Doktor Proktori puuksupulber»
Christopher Paolini «Pärand, ehk Hingede Kamber»
Aleksei Pehhov «Varjude tuisk»
Terry Pratchett, Stephen Baxter «Pikkmaa»
Beth Revis «Läbi universumi»
Ransom Riggs «Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele»
Veronica Roth «Lahkulööja»
Jorma Rotko «Julm on meri, jumala supp»
Angie Sage «Rawikunst»
John Scalzi «Vanamehe sõda»
Michael Scott «Võlur»
Kristy Spencer, Tabita Lee Spencer «Deemonite suvi: Lubadus»
Maggie Stiefvater «Kaarnapoisid»
Joss Stirling «Usu endasse, Crystal»
Joss Stirling «Viin Su endaga, Phoenix»
Mats Strandberg, Sara B. Elfgren «Tuli»
Charles Stross «Vürstkaupmehed I: Pereäri»
Charles Stross «Vürstkaupmehed II: Peidus perekond»
Charles Stross «Vürstkaupmehed III: Tulundusühistu klann»
Jonathan Stroud «Saalomoni sõrmus»
Laini Taylor «Tütar suitsust ja luust»
Olga Tokarczuk «Päeva maja, öömaja»
Timur Vermes «Ta on tagasi»

Parim antoloogia või kogumik
Veiko Belials «Kogu maailma valgus»
Mehis Heinsaar «Ülikond»
Armin Kõomägi «Minu Mustamäe»
H. P. Lovecraft «Vari aja sügavusest»
Juan José Millás «Asjad kutsuvad meid»
Arvi Nikkarev (koost) «Kaaren: Vene ulme antoloogia»
Charles Stross «Külmem sõda»
Raul Sulbi (koost) «Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond»
Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana, Ove Hillep (koost) «Tuumahiid: Ulmeajakirja Reaktor parimad lood aastail 2011–2012»

Parim tõlkelühiromaan või -jutustus
Catherine Asaro «Virmalised nelja lhäälel» (antoloogia «Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond»)
Aleksandr Beljajev «Viimane inimene Atlantisest»
Oleg Divov «Meie töötame raha eest» (antoloogia «Kaaren»)
Aleksei Kalugin «Serjožik» (antoloogia «Kaaren»)
Stephen King «Hingamismeetod» (autorikogu «Isemoodi aastaajad»)
Svjatoslav Loginov «Quest» (antoloogia «Kaaren»)
H. P. Lovecraft «Vari aja sügavusest» (autorikogu «Vari aja sügavusest»)
H. P. Lovecraft «Värv maailmaruumist» (autorikogu «Vari aja sügavusest»)
Boriss Rudenko «Ei mingit probleemi!» (antoloogia «Kaaren»)
Andrzej Sapkowski «Jääkild» («Reaktor» nr 26 (november))
Bruce Sterling «Putka» («Reaktor» nr 23 (august))
Andrei Stoljarov «Kaaren» (antoloogia «Kaaren»)
Charles Stross «Külmem sõda» (autorikogu «Külmem sõda»)
Charles Stross «Raketikeelutsoon» (autorikogu «Külmem sõda»)

Parim tõlkelühijutt
Jeff Carlson «Uneliivamehe tõus» («Algernon» aprill)
Maria Galina «Lodusaared» (antoloogia «Kaaren»)
Maria Galina «Teejuht» (antoloogia «Kaaren»)
Bruce Golden «Darlene viis faasi» («Algernon» aprill)
Robert E. Howard «Väike rahvas» («Algernon» oktoober)
Stephen Kotowych «Kladistika» («Algernon» august)
Jean-Pierre Laigle «Avaldamata peatükk Jules Verne'i «20 000 ljööst vee all»» («Algernon» oktoober)
David Langford «Uus lootus surnutele» («Reaktor» nr 27 (detsember))
Svjatoslav Loginov «Rotipüüdja Hans» («Reaktor» nr 20 (mai) & antoloogia «Kaaren»)
Michael W. Lucht «Pärast seitsmendat eksperimenti» («Reaktor» nr 22 (juuli))
Juan José Millás «Onu Emilio» (autorikogu «Asjad kutsuvad meid» & «Algernon» oktoober)
Juan José Millás «Tondijutt» (autorikogu «Asjad kutsuvad meid» & «Algernon» oktoober)
Juan José Millás «Uks» (autorikogu «Asjad kutsuvad meid» & «Algernon» oktoober)
Cat Rambo «Viis viisi armuda planeedil Portselan» («Algernon» aprill)
Boriss Rudenko «Semiliranda kingid» (antoloogia «Kaaren» & «Algernon»)
Charles Stross «Kollane lumi» («Reaktor» nr 24 (september))

Parim eesti autori romaan
Gregor Elm «Karvane Metseesel»
Indrek Hargla «Süvahavva: Esimene suvi»
Airika Harrik «Elu pärast surma»
Peeter Helme «Sofia»
Kaie Ilves «Vanaisa maja»
Holger Kaints «Kõrvalepõige»
Kätlin Kaldmaa «Islandil ei ole liblikaid»
( : )kivisildnik, Aarne Anmann «Visa hing Kilingi-Nõmmelt: Legendi sünd»
Robert Kurvitz «Püha ja õudne lõhn»
Ülo Mattheus «Tema salajane palve»
Kristi Rebane «½ e. terve»
Reeli Reinaus «Poisid Mustalt Hobuselt»
Reeli Reinaus «Praktiline nõiakunst»
Egert Rohtla «Rovin Vox: Teekond läbi bluusipõrgu»
Aarne Ruben «Karl Kiilaspea pärijad»
Kalju Saaber «Kohtume Islandi väraval»
Tiit Tarlap «Aegade julm laul»
Tõnu Trubetsky, Tõnu Trubetsky (noorem), Tom Claude Trubetsky ««Hukkunud Alpinisti» hotelli müsteerium»
Maniakkide Tänav «Mehitamata inimesed»
Maniakkide Tänav «Õnne ja õnnetuse valitseja»

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Veiko Belials «Hoia end, kullake, hoia end kurjast...» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials - J. J. Metsavana «Kuldse päikse all me elame...» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Lew R. Berg «Musta Roosi vennaskond» (antoloogia «Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond»)
Manfred Kalmsten «Põgeneda rottidelinnast...» (antoloogia «Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond»)
Martin Kirotar «Uus algus» («Reaktor» nr 24 (september))
Lida Lillo «Lend Illusiooni» (e-raamatukogu)
Bix Pokupoeg «Neeljad» («Reaktor» nr 21 (juuni))
Remi Sarakael «Pahupidi rotid» («Algernon» august)
Peeter Sauter «Snark» («Looming» nr 6)
Osvald Soobel «Väikses majas raudtee ääres» («Reaktor» nr 19 (aprill))
Ilmar Tomusk «Mauno saladuslik kadumine: Väga kriminaalne lugu»
Maniakkide Tänav «Au ei olegi vaja» (antoloogia «Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond»)
Siim Veskimees «Asteriuse kodutee» (antoloogia «Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond»)

Parim eesti autori lühijutt
( : )kivisildnik «( : )trellid sauna akende ees» («Reaktor» nr 22 (juuli))
Helena Alexandra Altroff «Defectis» (antoloogia «Täheaeg 12: Musta Roosi vennaskond»)
Reidar Andreson «Ärkamine» («Reaktor» nr 18 (märts))
Triinu Avans «Elav maailm» («Reaktor» nr 16 (jaanuar))
Veiko Belials «Aeg liigestest on lahti...» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Esimene laine, viimane laine» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Hirm ja valu» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Janitšaride sõda» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Kardinad» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Kes minevikku ei mäleta...» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Kes valvab tuult, ei saa külvata» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Kogu maailma valgus» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Kohvi, söör?» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Liiga X» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Lohetapja» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Marss: keskpäev» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Mees, kes päästis Maa» (autorikogu «Kogu maailma valgus» & «Algernon» august)
Veiko Belials «Nokturn kahele klahvile» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Oleks võinud ju ka hullemini minna» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Qaletaqa – inimeste valvur» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Taandaja» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials «Õiguse raamid» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Veiko Belials - J. J. Metsavana «Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel» (autorikogu «Kogu maailma valgus»)
Lew R. Berg «Kokkupõrge» («Algernon» august)
Cathleen Q. Brookland «Kahetine» («Algernon» aprill)
Tõnis Hallaste «Töllitud Sigutt» («Reaktor» nr 16 (jaanuar))
Indrek Hargla «Õed» («Reaktor» nr 26 (november))
Mehis Heinsaar «Jõu tagasitulek» (autorikogu «Ülikond»)
Mehis Heinsaar «Kus sa nii kaua oled, Jakob?» (autorikogu «Ülikond»)
Mehis Heinsaar «Mis möödas, see on läinud, mis tuleb, alles ees» («Vikerkaar» nr 12)
Mehis Heinsaar «Seiklus metsas» (autorikogu «Ülikond»)
Mehis Heinsaar «Taim peas» (autorikogu «Ülikond»)
Peeter Helme «Peatus Kuiveres» (antoloogia «Öö: 18 tumedat lugu eesti autoritelt»)
Peeter Helme «Saemehe töö» («Looming» nr 3)
Merle Jääger «Suur nagu pakuk-lind» («Regina» nr 2)
Jüri Kolk «Kuu» («Vikerkaar» nr 12)
Krafinna «Kirsipuu valvur» («Reaktor» nr 23 (august))
Krafinna «Trellitatud aeg» («Reaktor» nr 22 (juuli))
Madis Kõiv «Vikat» (autorikogu «Uudisjutte tegelikust ning võimalikest maailmadest»
Tiina Laanem «Magnet» (antoloogia «Mullast oled sa võetud: Maajuttude kogumik»)
Lee Leithammel «Jõulutuled» («Reaktor» nr 27 (detsember))
Ingrid Margus «Igavesti täna» (antoloogia «Öö: 18 tumedat lugu eesti autoritelt»)
Triinu Meres «Nahk» («Reaktor» nr 17 (veebruar))
J. J. Metsavana «Ajukaabe» («Reaktor» nr 20 (mai))
J. J. Metsavana «Põrand laes» («Reaktor» nr 17 (veebruar))
J. J. Metsavana «Süsteemirike» («Reaktor» nr 18 (märts))
J. J. Metsavana «Ükski laip ei ärka ellu» («Reaktor» nr 16 (jaanuar))
Juhan Nurme «Kirp» (autorikogu «Armastuse ootus»)
Juhan Nurme «Maja» (autorikogu «Armastuse ootus»)
Juhan Nurme «Pea» (autorikogu «Armastuse ootus»)
Juhan Nurme «Savikunstnik» (autorikogu «Armastuse ootus»)
Juhan Nurme «Tervendaja» (autorikogu «Armastuse ootus»)
Juhan Nurme «Tulnuka raportid planeedilt Maa» (autorikogu «Armastuse ootus»)
Juhan Nurme «Voodi» (autorikogu «Armastuse ootus»)
Diana Ostrat «Namarie» («Reaktor» nr 27 (detsember))
Paadikapten, Tõnis Hallaste «Vampiiritapja Ants» («Reaktor» nr 16 (jaanuar))
Piiu Pilt «Plumps» («Reaktor» nr 19 (aprill))
Bix Pokupoeg «Mamma» («Reaktor» nr 17 (veebruar))
Artur Räpp «Negatiivne viik» («Reaktor» nr 26 (november))
Leila Tael-Mikešin «Kuutolm kord katab sind» («Reaktor» nr 22 (juuli))
Leila Tael-Mikešin «Polkovnik Sergei Sergejevitši näärid» («Reaktor» nr 21 (juuni))
Katariina Tammert «Hing nr 4257» («Regina» nr 4)
Raivo Tammus «Kooljad» («Reaktor» nr 20 (mai))
Ahvide Tarzan «Mees, kes teadis kalasõnu» («Algernon» aprill)
Maniakkide Tänav «Haualkäik» («Reaktor» nr 25 (oktoober))
Maniakkide Tänav «Hüvasti teras» («Reaktor» nr 22 (juuli))
Toomas Verrev «Õgard Olle» (antoloogia «Öö: 18 tumedat lugu eesti autoritelt»)
Siim Veskimees «Ajakapsel avanes» («Algernon» aprill)
Siim Veskimees «Püha graal» («Algernon» august)
Siim Veskimees «Trellid saunaakende ees» («Reaktor» nr 22 (juuli))
Heinrich Weinberg «Järgmisel suvel on meil hobuseid tarvis» («Reaktor» nr 24 (september))