29 august, 2014

Indrek Hargla – Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika (2014)

Hargla on veidi martinlikuks läinud ja surmab romaanisarja kesksemaid tegelasi – eelmises osas apteekri naise, nüüd apteekri sõbra (marurahvuslikult võiks olla nördinud, et mõlemal puhul tegemist eestlasega, mitte mõne baltisakslasega!). Aga noh, vähemalt saab kinnitust, et vana Melchior võib järmiseski osas ringi komberdada (ja seda uue särasilmse uurija kaasabil); ei mõju talle need eestlaste surmad nii masendavalt ühti.

Mõrvalugu on veidralt keeruliseks aetud, et on kohe vähe uskumatuvõitu, mis keerdkäike nende tegemiseks ja varjamiseks tehakse (hea seegi, et raamatu algul esitatud kaardile piisab ühest pilguheidust, ei pea sellel näpuga järge ajama). Et siis Tallinna (viivuks avastatud) klatšikroonika ja templirüütlid... pikaajaline vandenõu... keskaegsed puritaanlikud õigusemõistmised... piinlikud saladused... Ja mõrvu sooritanuks osutub hoopiski... Nojah, tekstis on mitmeid jälgi, mis osutuvad millekski muuks.

Tallinna ja vana Melchiori nö harjumuspärase loo kõrval on autor asunud sepistama noore Melchiori lugu, kes satub peale õpinguaega Lübeckisse ning langeb seal ühe femme fatale võrku... ning selle naise nimel jääb noormees omakorda veel suuremasse võrku kinni, mis tekitab küsimuse, et kas ja millal võiks noor apteekrihärra tagasi Tallinna tulla ja kui plekitu renomeega. Sest tuleb välja, et Wakenstede esiisa on olnud seotud ühe väga salapärase gildiga... mille tõttu on tulnud Wakenstede järglastele needus peale! Igal juhul on loonud ühe päris huvitava intriigi, millest noor Melchior peaks mingil moel väljuma (või läheb romaanisari edasi vähe müstilisemaks? Ja Hargla väidaks, et sedasorti gild võis Tallinnaski tegutseda?).

“Kes siis veel oleks pidanud teadma, kui ohtlikud võivad olla vanad saladused, kui mitte mina! Milleks kõigeks inimesed valmis ei ole, kui vanad patud päevavalgele kistakse! Õeluse mürk on nende sees veel mürgisemaks käärinud.” (lk 412)


Ühesõnaga, kui vana Melchior jätkab nö seniste romaanide rutiini, siis noore Melchiori liin võib raamatutesse hoopis teistsuguse maailma mängu tuua (iseasi muidugi, kui ta selja sirgeks lööb ja loobub pakutud ahvatlustest). Ning siis on veel Melchiori tütar, keda raamatu jooksul paar korda mainitakse, kas temastki pigistab autor ainest välja? Eks näis.


28 august, 2014

Chris Roberson – Edison's Frankenstein (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Et siis 19. sajandil aur võitis elektri, ja seda tänu mingile imeainele, mida lõunapooluse jääst leiti: see aitab kergesti auru toota, viska aga ainet kivisöega vette ja korras (noh, mõneti energiaseadustega vastuolus, aga eksole). Ja eks siis need teadatuntud teadlased, kes muidu olid pühendunud elektri võimaluste uurimisele, pidid aurutegelikkusele alla vanduma ja muudele tegevusaladele pühenduma (nt Tesla hakkas kirjutama ulmeromaane, muuhulgas ka elektri kasutusvõimalustest). Aga Edison... tema edasine tegevus kajastub loo pealkirjas. Ja selle imemehe loomiseks vajalikke kehaosi kogub ta üsnagi valgustkartvate meetoditega... jne.


Lugu ise on küll jutustatud vähe teistsugusest vaatenurgast, mis siis läbi mitme peegelduse annab aimu aurumaailma toimimisest Alžeeriast Ameerikani.

27 august, 2014

Robert Reed – Before My Last Breath (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Jah! Maa peal on elanud ufolased, ja seda miljoneid aastaid tagasi. Juhtub nimelt nii, et ühe loodava söekaevanduse juures töötav geoloog avastab kivisöest seninägematud fossiilid (mitte kivistised?). Mitu jalga ja kätt, ning jalg toetub üldse kolmele varbale jne. Ühesõnaga, ufokad mis ufokad. Geoloogil õnnestub avalikkuses leidude vastu huvi äratada ja nii peatada söekaevandamine, ning teadlased asuvad paika uurima. Selgub, et söe sees on veel ufolaste jäänuseid. Selgub, et see on omamoodi matmispaik, ja neid ufokaid on siin tuhandeid – ja mida sügavamale maapõue minna, seda põnevamad eksemplarid välja tulevad. Kõigil neil on kaasas sõrmus, mis siis vanimate kihistusteni jõudes muutuvad üha detailsemaks; selgub, et sõrmusel on kujutatud tähelaeva. Eks tekib küsimusi – miks mikroobid tulnukajäänuseid ei seedinud, kuidas tulnukad siia sattusid, ja millest selline matmise järjepidevus jne.

Nad olid siin ja neile ei tuldud järele, see koht ei huvita tulnukaid.
Aga hapnikutarbijatele Maa sobib.

26 august, 2014

Andrus Kivirähk – Retk läbi Euroopa (2006)

Kui algselt arvasin, et see lugu on kirjutatud miski Euroopa Liidu korraldatud euroautorite rongisõidu järel (kui ma nüüd ei eksi, siis Eesti üheks esindajaks oli Kivirähk?), siis tegelikult on tegemist tekstida, mis kirjutatud Euroopa Liiduga liitumise puhuks ja algselt ilmunud juba 2003. aastal – nagu selgus hiljem netist viiteid otsides. Niipalju siis mälust kui sellisest.

Lugu on siis sellest, kuidas eesti karu, eesti ilves ja eesti hunt teevad reisi Euroopasse (sest piirid on nüüd lahti!), et koduses koopas trummi põristavale karule muretseda inimese sääreluud. Sest targa ilvese sõnul on sääreluudega kõige parem trummi taguda. Karule ei meeldi inimest (õigemini küll eestlast) selle nimel tappa, seepärast tehakse plaan, et mõni maetud inimene üles kaevata (nagu soovitab hunt), ja sobivaimad sääreluud oleksid Pariisi Pere Lachaise' kalmistul puhkava kuulsa Chopini omad (nagu pakub ilves).

Ja kolm eesti kiskjat lähevad Euroopasse ning avastavad, et see on üks klanitud piirkond, kus kiskjatest või suurematest loomadest pole haisugi ning hamba alla saab pista vaid jäneseid, kasse ja rotte. Vähemalt on jäneseid hulgi ja need oma tarkuses peavad end looduse krooniks ning püüavad eesti kiskjatele üheskoos vastu astuda... kõik pikk-kõrvad lüüakse vaevata maha ja pannakse pintslisse. Ja ees terendab Pere Lachaise...


Omal moel võiks kujutleda seda lugu unejutuna mõnele musta huumori vajajale. Viis, kuidas jäneseid ja kasse rapitakse, on õige tõhus; tõeline ugripower pehmete väärtuste kallal. Või siis... õigemini see rahvusromantiline kujutelm müütilisest ugripowerist, mille kallal Kivirähk väheke hambaid teritab. Võiks kergelt arutleda, kas ja kuipalju kajastub siin tekstis “Ussisõnade” romaan (aga seda lugesin muistsetel aegadel (ja nagu esimese lõigu täienduses selgub, on siinne tekst mõned aastad varasem). Eks soovi korral saaks siin kõiksugu targutusi tekitada, ikkagi Kivirähk ja Eesti-Euroopa suhe; illustratsioonidki kui tõlgenduste võimalikud avardajad.

25 august, 2014

Dino Buzzati – Tatarlaste kõrb (1991)

Elada selleks, et töötada, või töötada selleks, et elada? Sellest pole vist siin küsimus. Buzzati räägib üsna lohutu loo vananemisest ja avastamisest, et ohhoo, olen oma elu ära kulutanud, kogedes vaid väikseid rõõme kõigi nende va suurte asemel. Tõsi küll, sirgeselgselt kohust täites, olles halli massi vankumatuks vundamendiks. Leitnant Drogo teenib riiki ja kuningat pärapõrgus, sest keegi peab seda tegema ja äkki... äkki on see vajalik? Äkki võibki naaberriigi sõjavägi Tatarlaste kõrbest tulla? Äkki on lihtsam olla mõnes selges süsteemis asjapulk kui muidu kaootilisemas elumeres seilata või loovida? Äkki Drogo leidis oma introverdi rahu selles pärapõrgu monotoonsuses (ja samas võimaliku kuulsusrikka lahingu ootuses) – mis küll (ekstravertide) ühiskondlike arusaamade järgi on enese raiskamine? Ja sellise introverditsemise tasuks on paratamatult lohutu surm ja unustus? (Et need pagana vaenlased ka just Drogo eluõhtul viimaks pärale jõudsid!) Vang armastab vanglat enam kui elu väljaspool seda? Kas on... kohustuslik elada kapitali kogumise nimel? Geenid sunnivad?


“Sügaval südamepõhjas on ta isegi rahul, et tal õnnestus järske elumuutusi vältida, et ta võib oma vanade harjumuste juurde tagasi pöörduda. Drogo hellitab petlikke lootusi pikka aega kestvast kuulsusrikkast kättemaksust, arvab, et tal on ees veel tohutu palju aega, ning loobub seetõttu võitlusest argipäeva pärast. Tuleb päev, mil kõik arved saavad kuhjaga tasutud, mõtleb ta. Ent vahepeal jõuavad teised talle järele, jooksevad Drogost mööda, jätavad ta hoolimatult seljataha. Nõutult vaatab ta nende kadumist kaugusesse ja tal tekivad uuesti kahtlused: on ta tõesti eksinud? On ta tõesti tavaline inimene, kellele peabki osaks langema keskpärane saatus?” (lk 148)

22 august, 2014

"Lovecraft's Monsters" (2014)


Peale vabariigi aastapäeva oli ka Lovecrafti sünnipäev. Juhuslikult sattusin samal perioodil lugema tema loodud müütose koletistele keskenduvat „Lovecraft’s Monsters” kogumikku. Raamat koosneb erinevate autorite juttudest, millest igaüks konkreetsele elukale keskendunud. Nagu kogumikes ikka, leidub nõrgemaid kui tugevamaid lugusid. HPL'i vaibi tabab kõige truumalt Ligotti jutt, kuid on ka muidu mõnusaid kuid stilistiliselt erinevaid lugusid. Paljud toimuvad miskipärast Innsmouthi baarides. Osad on detektiivilood. Osad kirjeldavad planeeti peale nende koletuslike jumalate saabumist. Mõned on justkui seebikad. On B-kategooria õudusfilmiskripte, on paar luuletust.
   HPL on esimene high ja kõik teised tema ahvijad ja jüngrid tekitavad mulje, nagu suitsetaks kanepi asemel nõgest. Paneb ikka seda esimest laksu igatsema. Kujundus on ilus. Ootan muidu tihti seda HPL'i kaasaegset mantlipärijat, kes suudaks selle õuduse tänapäeva maailmasse ümber seada. Tihti tehakse müütosest kas liiga igav scifi või juustune õudukas. Aga atmosfääri noa või kombitsaga edasi anda ei saa. Päris kobe lugemine muidu.

Aino Pervik – Rändav kassiemme (2012)

Illustratsioonide järgi on ikka kahtlane raamatuid kingituseks osta. Siin raamatus on siis imearmsad ja supernunnud kassipildikesed, aga kui hiljem hakkasin teksti üle vaatama... kohe ei teagi, vast viieaastasele lapsele liialt titekas ja ka lühike.

Lugu siis tiinest tänavakassist, kes vajab sünnituseks kindlat kohta – noh, pesa, ulualust. Viimaks võtab ta enda valdusse tühja kurepesa ning seal toob ilmale Tiisu, Liisu, Miisu ja Kiisu. Aga oh häda, ühel ööl hakkab robinal vihma sadama ja ega kurepesa pole tegelikult kaslastele õige katusealune. Kassiema tassib kiiruga pojad pesast alla ja nad pistavad üheskoos jooksu kuni viimaks leiavad kuivema varjualuse silla all. Hommikul vaatab kassiema oma väikseid kurrnjäuhkjameid ning leiab, et need on juba küllalt suured, et üheskoos rändama (ehk hulkuma) hakata – ning teele nad asusidki. Aga kuhu?


Et siis selline poolkurblik lugu steriliseerimata hulkuvast kassist ja ta (järjekordsest?) pesakonnast. Kas jõuavad nendeni kasside varjupaiga töötajate ja loomaarsti hoolitsevad käed?


21 august, 2014

Bruno Schulz – Kaneelipoed (2014)

Schulzi maailmaloomine on pisut-pisut samas võtmes nagu Tokarczuki kohapärimusproosa. Millegipärast meenus selle raamatu puhul niisamuti Huysmansi lugemiselamus, ehk seepärast, et kui isa hullused välja jätta, on tekst parajalt staatiline. Autorgi kordab mantrana argipäeva iseloomustusena igavust, ükskõiksust, unisust – millele siis samas vastandub langemine ülepakutud reaalsusse ja seal rõõmu või ärevusega sumpamine (no kasvõi raamatu nimilugu). Mõneti utreerides võib öelda, et autor kujutab kadunud maailma, millega tänapäevase linnakogemusega inimesel ei pruugi suurt ühist olla, veidi arusaamatu aguliromantika. Muidugi tuleb olla avatud kogemustele jne – ning kirjanduse üheks olulisimaks ülesandeks peakski olema maailmade loomine. Saan aru, miks selline tekst paneb lugejaid mõnust oigama, ent see pole siiski just minu teetass.


“Päevad möödusid, pärastlõunad venisid pikemaks. Nendega polnud midagi peale hakata. Veel toore, tühja ja kasutu aja üleküllus pikendas õhtuid tühjade videvikega.” (lk 90)



mudlum

20 august, 2014

Neal Asher – Prador Moon (2008)

Raamatus on siis juttu Polity ja Pradori vahelise sõja algusest, vaevaliselt selgub tuleviku meiesugustele, et Pradori laevadel on selline turvis, mis muudab nende kosmoselaevad raskelt hävitatavaks. Ja veel hullem, need monstrumid avastavad inimliha hüva kulinaarsuse. Ning ühtlasi püüavad pradorlased aretada vangivõetud inimesi neile sobilikeks orjadeks – tõsi küll, selles raamatus on vastavate katsetuste tulemuseks katsealuste 100% suremus (ja tõdemus, et inimesed ei tarvitagi lõpnud liigikaaslasi toiduks – milline raiskamine). Paistab, et Asherile meeldib tegevustikku valgustada läbi mitme vaatenurga – nii saavad sõnaõiguse nii Polity tegelased, Pradori vallutajate ninamees kui ka Polity vastu mässaja (kes on ühtlasi pradorlastega mestis, kuigi viimaks saab temagi aru, et pikka pidu pole mässajatel Polity vaenlaste poolt oodata), niisamuti paar kõrvaltegelast.

Raamatu sündmustik areneb selles suunas (sest põnevust peab ometi kruvima), et peale esmakohtumisel raginal puhkenud sõjategevust saavad Polity planeedid tappa – ja seda otseses mõttes, kui pradorlased loobuvad nende allutamisest ja lihtsalt pommitavad planeedid sodiks. Probleem läheb hullemaks, kui paistab, et pradorlased tahavad hõivata politylaste runcible tehnoloogia, mida inimkond kasutab AI-de juhtimisel kosmose megavahemaade läbimiseks – ja nii võiks juhtuda, et vaenlased ilmuksid otse Polity koduõuele (kuigi jah, Pradoril puudub tehisintelligents, mis neid Polity transpordisõlmi töös hoiavad). Niisiis asuvad head tegelased runcible jaamu kaitsma ja pahad tegelased neid omakorda vallutama.

“As he returned towards the station, Immanence ran diagnostics to check his own ship for damage. There was some, but not enough to concern him. Clattering his mandibles in Prador laughter he reckoned this war would be an endless source of pleasure for him.” (lk 44)

Nagu öeldud, on tegemist kronoloogiliselt varaseima Polity romaaniga ja nii on pradorivastane sõjatehnika lahingute käigus alles kujunemas ning Polity AI'd on vägagi hädas pradorlaste tõrjumisega, saati siis võitmisega – ent õnneks on kangelasi, kes aitavad viimasel liinil vastu pidada; muuhulgas Jebel Krong, kellest on juttu ühe teise romaani kangelase lapsepõlves. Omamoodi on huvitav lugeda Asheri nägemust sellest, kuidas üks võõrtsivilisatsioon võiks oma silme läbi inimesi näha – mingil ülimustal moel võiks pradorlaste inimkatsed natuke naljakadki näida (ent see oleks tõesti väga musta huumori näide). Noh, tõesti, kui inimkeha hakkida, siis see kipub elujõudu kaotama.

Eks Pradori puhul tekib küsimus, kui suur osa energiast läheb sisepoliitisele heitlusele, kuidas nad siis jõudu leiavad välisele laienemismissioonile. Või noh, võõrtsivilisatsiooni elujõulisus ei saagi olla meile mõistetav?

19 august, 2014

Belami – Kuupaiste monoloog (2014)

Eesti ulmepõldu äestab üks uus autor, kes on kirjutanud üsna krüptilise mõttega hoiatusjutu, aga millest just täpselt hoiatus seisneb, ei oskagi hetkel öelda. Ehk on tegemist nö siseringi tekstiga, mis asjasse pühendamatule jääbki arusaamatuks? Võimalik, kes teab. Igal juhul, lugu saab lööva sissejuhatuse II peatüki algul:

“On aasta 2030 ning Eestit valitsevad sotsiaaldemokraadid. Kogu suurem elamine on koondunud pealinna ja maaelu on väljasurnud. Eestlus, kui selline, on kadunud, ainult emakeel kõlab veel üksikute suust.” (lk 5)

Tõepoolest, järgnevas tekstis avaneb inimtühi Eesti, mille maanteid kasutatakse transiidiks või turismiks. Aga mitte ainult – ühtlasi tegutseb kuskil täpsustamata kohas uuspaganlik inimohverdamist harrastav Kuu kummardajate kultus, kus tegutsevad imekaunid naised. Nad on võrku püüdnud Roberti, kes saab vabaks tingimusel, et mees toob ohverdamiseks enda asemele kellegi teise patuse. Et sotsiaaldemokraadid on seadusliku korra lodevaks lasknud ning karistused pea sümboolseks muutnud, on Eestis kurjategijaid küllaga. Robert asub võimaliku inimohvri, vägistaja Toomasega tagasiteele sektinaiste juurde. Toomas tahab loobuda senisest halvast elust ning alustada puhta lehena:

“Robert tõdeb, et sõber on tal närvi minemas ja ta aeglustab auto kiirust. “Vaata, asi on nüüd nii, et seal ootab sind üllatus, mõistad?” ütleb Robi, “Seal on nudistide laager paljaste naistega, vähemalt nii mulle räägiti.” Toomast rõõmustab see, sest ta pole viimasest kinnipidamisest politsei poolt kellegagi maganud. Ometi on tal suured plaanid. Ta loodab, et leiab nüüd kellegi, kellega saab uut elu alustada. “Nemad ei tea minu pattudest midagi,” ütleb ta oma semule.” (lk 14)

Kuid Toomas kahtlustab, et kõik pole korras – teel võimalike nudistide juurde kukub sõidu ajal auto kapotile poodud neiu (mehed panevad laiba pakiruumi), inimtühja väikelinna kirikus näeb mees kummalist kirjutist (mehenimed & kuufaasid!), ja üleüldse... mis toimub? Lõpuks jõutakse öisesse randa, eemal on näha saarekest, kus kutsuv lõkkekuma. Nad leiavad paadi, võtavad pakiruumist laiba ja hakkavad saarele sõudma... Ja oh õudust, mis juhtuma hakkab...

“Naine vaatab Toomasele silma, tappev vaikus, kestab veel mõne hetke. “Ütle, miks sinusugune kena neiu sellise asjaga tegeleb?” küsib Toomas oma viimaste sõnadega, ise rögisedes. Juhiks peetav näitsik tõmbab tikust tuld. “Bensiin,” mõtiskleb ohver, “siin on tugev bensiini lehk, milles ma ka ilmselt laman.” Paari sekundi möödudes on Toomase keha leekides. Ta karjub hingematvalt ning palub veel jumalat.” (lk 24)

Hea küll, ei ole siin kirjeldanud kõike raamatukeses juhtuvat, las siis midagi jääb... varjatuks. Raamat lõppeb autoripoolse tõdemusega, et olge ettevaatlikud. Naised? Täiskuu? Sotsiaaldemokraadid? Ma ei julge arvata, mille eest autor õieti hoiatab; aga tõepoolest, tuleb olla ettevaatlik.

Teksti keelelist poolt võinuks ehk väheke kohendada, aga eks see ole maitse asi. Peatükkide numeratsioon on tähenärijalikult võttes natuke nihu, kui VI peatükile järgneb korraga XII ja XIII (samas sisuliselt nagu auku pole, kõik järgneb ühtse joruna). Kuid jällegi, kui autor on tahtnud teksti nii esitada, siis see on tema enda asi.

18 august, 2014

Vladimir Sorokin "Suhkrust Kreml" (2012)


Jäi pooleli, nagu kunagi ta "Sinine pekk". Masendav raamat, see nüridus ja lollus. Ma ei tea, kas Venemaa saab veel enam pekkis olla, kui seal kirjeldatakse. Saan aru, et tegu on sellise düstoopilise satiiriga, aga lugu loo järel sellest läbi närida on masendav. Jõudsin poole peale ja siis lugesin midagi muud. Halvasti pole küll kirjutatud, pigem rusub see atmosfäär ja venelaste halvemate poolte esiletoomine. Lihtsalt masendav, et selline maailm olemas on. Tagurdlik, usklik ja loll. Praeguse Venemaa selle ekstreemseimaks versiooniks puhumine. See, et seal Suurt Vene Müüri ehitavad, see on küll hea idee. Siis ei valgu see must ollus sealt välja teisi inimesi segama. Isegi "Ahvide planeeti" oli rahulikum vaadata, kui seda lugeda. Pikemat mõtisklust ei olegi tahtmist kirjutada, mis siin ikka analüüsida. Kirjutatud hästi, ainult et milleks? Kõik teavad, et Venemaal on olukord pekkis. Sorokini satiir ei lisa midag juurde, lihtsalt ehk natukene irooniat jne.

15 august, 2014

Justin Cronin – Kaksteist II (2014)

Cronini vampiirisaaga jõudis vist oma (esialgse) lõpuni, igatahes finaal keerab õige pateetiliseks (aga see, et siinsel lool on enamvähem õnnelik lõpp, on selge juba esimese raamatu tagasivaadetest). Noh, pahad saavad enamvähem tappa ja järgi jäävad mõned lahtised otsad (mille pealt siis annaks teemat edasi arendada).

Siin raamatus saab siis rohkem selgemaks viiruskimaailma (osaline?) telgitagune või õigemini köögipool – kus siis tegeldakse inimeste kasutamisega viiruskite hüvanguks ja toiduks (seda siis pea sajand hiljem algsest viiruskipuhangust). Mis viib edasi probleemini, et selle masinavärgi toimimiseks on vaja värsket verd juurde – kuna inimestest toitumine ja samas inimeste loomulik iive ei pruugi üldse tasakaalus olla jne (seepärast on vaja kanna alla saada vabade inimeste asualad nagu see Texase vabariik). Nii on siis Iowas üks linn, kus 70000 inimesest on moodustatud ameerikalik variant vampiirigulagist – on võim (need tüübid, kes eelmises raamatus...), on inimeste hulgast valitud jõuorganid-kaasajooksikud ja siis orja- ja veremass. Ja sellest orjalinnakust saabki heade ja pahade jõudude lahingutander, erinevaid teid pidi satuvad sinna just õigel hetkel mitmed eelmistest raamatutest rohkem või vähem tuntud tegelased, kel tuleb siis viimaks rinda pista Kaheteistkümne enesega. See on enam kui ränk kogemus.

“Järgnenud häälitsus oli sootuks teist mõõtu kui selle kuuldavale toonud keha. See oli purupuhtast, vahkvihast sündinud röögatus. See oli möire, mis oleks võinud langetada metsa, tasandada mäe ja planeedi telje paigast nihutada.” (lk 355)


Kõiksugu tekstis esinevatest koledustest hoolimata (või vastupidi?) tundub, et tegemist on pigem noortekaga, tegelased on sellised... korralikult disainitud: ootuspäraselt tähenduslikud, kuid mitte just omanäolised tegelinskid. Ja noh, kõik need imelised (mitte?)juhuslikud kohtumised, mis head võidule veavad, no needki... ilukirjanduslikud kunsttükid. Peaks vist eelnenud 3 raamatut uuesti läbi lugema, saamaks aru, mis juhtus Amy ja Carteri vahel, no mitte ei mäleta eelnenut.

14 august, 2014

Ted Kosmatka, Michael Poore – Blood Dauber (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)


Õpetlik lugu sellest, et kui soovid oma ellu kasvõi lihtsaid hüvesid, ei tasu minna loomaaeda tööle. Palk on vilets ja puurielukad ründavad. Aga mitte sellest pole ainult tekstis juttu: loo peategelane Bell avastab nimelt loomasöödaköögis ühe suure kummalise putukavastse. Jälgides selle järgnevalt selle tundmatu putuka ja ta järglaste käitumist, jõuab mees järeldusele, et putukad sobituvad loodusesse kõige ökonoomsemalt, ja evolutsioon, see toimib putukate puhul eriti hästi.

Nojah, aga muidu on Belli elu õige muserdav. Bioloogiharidusega mees elab naisega treileripargis, raha pole ja abikaasa sellest hädaelust õige ärritunud. Lisaks tekib mehel õige terav konflikt loomaaias ühiskondlikku kasulikku tööd tegeva vabakäiguvangiga, kel on raevu ohjeldamisega mõningaid probleeme ja kes kättemaksuks hävitab Belli eksperimentaalterraariumid. Aga see pole veel kõik...

Päris segane sisukirjeldus, aga iseeneset pole sellest loost suurt midagi kirjutada, on selline thrilleri kanti teos, aga mitte kõige dramaatilisem. Plussiks see, et selle antoloogia vast lihtsaimalt loetav tekst ja seepärast siis... selline postitus (ikka päris mitme teksti läbilugemise puhul ei suudaks hästi lausetki kirja panna, lihtsalt selline ahah-elamus).

13 august, 2014

John C. Wright – Twilight of the Gods (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Nagu loo tutvustusest teada saab, on tekst hoogu saanud Wagneri “Nibelungide sõrmusest”, ja tõepoolest, tegemist on igati üleva sci fi fantasyga, elust suuremate kangelaste eepilised sõnavõtud ja heroilised teod. Tegevus toimub vigastatud hiiglaslikus sõjalaevas, mis on saadetud sugupõlvi tagasi vaenlasega võitlema. Aga et peale aegu tagasi toimunud vaenlase rünnaku on megalaeva süsteemid tuksis, on sõjalaeva meeskonna üha peale kasvavad põlvkonnad jagunenud mitmeteks klannideks, kes siis ajavad taga seda kõige õigemat tõde ja õiglust. Ehk siis tulemuseks hiiglasliku laeva eri tasanditel aset leidev fantasy tander, kus soikunud tehnoloogia kõrval möllavad külmrelvadega tüübid. Kõlab jaburalt? Aga miks mitte, tegemist on mängulise maailmaga, ja väheusutav, et autor seda kõike just väga tõsiselt võtab.

Nagu legendid räägivad, on olemas Võti, mis paneb laevasüsteemid taas tööle (võtme tegi reeturist kapten mõned põlvkonnad tagasi) – ja kui need käivituks, saaks sajandeid tagasi alanud missioon vaenlase hävitamiseks jätkuda; nagu plaanitud. Eks osadel tegelastel tekib paratamatult küsimus, et mille pärast nad õigupoolest peaks võitlema – Maa nimel, mida keegi näinud pole, ja kas sõda üldse toimub enam? Või et, kas nüüdseks on nende laev enam kui tähtsusetu nupuke malelaual ja parem oleks mitte midagi teha – ning võõrad/vaenlased laseks neil niisama olla. Ja noh, eks jutu käigus ilmubki Võti ja omakorda salasõna, mis selle käivitaks...

See mõneti veider ja toredal moel jabur tekst võiks tõlkena päris huvitav olla. Ülev närusus ja ideaalid! Kohusetunne või ellujäämine! Teutooniulme! Götterdämmerung!


““Every child knows the story of the Ring of Last Command,” the Computerman said. “Of how, when the Sixth Barrage destroyed the lights and power of the second hundred decks, and Weapon of the Enemy opened the Great Chasm in the hull, reaching from the stars below almost to the thousandth deck, the first Captain, Valdemar, capitulated to the Enemy, and allowed a Boarding Party to come in from the Void Below the Hull. Decks Three Hundred through Seven Hundred Seventy rebelled, and followed bright Alverin into battle against the traitor Captain. But the Captain was not found, and Ring of Final Command was lost. The ring, they say, can waken the Computers all again, and send the Weapons of the Twilight down into the Void.””

12 august, 2014

Niall Ferguson – Tsivilisatsioon. Kuus läänemaailma võidukat uuendust (2013)

Selles mõttes huvitav raamat, et seda ei müüda poodides ja seepärast ei leidnud netist kaanepiltigi. Aga noh, üks siin tegutsev pank on pidanud heaks selle teose ilmutada, ja tõepoolest, olemas see on (ja milline sektitunne oli seda lugeda!). Raamat on siis sellest, miks on olnud lääne ühiskond viimased viissada aastat planeedil Maa juhtpositsioonil. Ferguson toob välja, et selleks on olnud kuus aspekti, mida ta siis raamatu jooksul kuues peatükis pikemalt käsitleb ja mida saab kokkuvõtlikult tsiteerida.

“1. Konkurents: nii Euroopa ise oli poliitiliselt killustunud kui ka igas monarhias ja vabariigis oli arvukalt konkureerivaid organisatsioonilisi üksusi.
2. Teadusrevolutsioon: kõik suuremad 17. sajandi läbimurded matemaatikas, astronoomias, füüsikas, keemias ja bioloogias tehti Lääne-Euroopas.
3. Õigusriik ja esindusdemokraatia: optimaalne ühiskondliku ja poliitilise elu korraldamise süsteem tekkis ingliskeelses maailmas ning selle aluseks olid eraomandiõigused ja kinnisvaraomanike esindatus valitavates seadusandlikes kogudes.
4. Moodne meditsiin: peaaegu kõik suuremad 19.ja 20. sajandi läbimurded tervishoius, sealhulgas troopiliste haiguste leviku tõkestamise, saavutasid lääneeurooplased ja põhjaameeriklased.
5. Tarbimisühiskond: tööstusrevolutsioon leidis aset seal, kus oli olemas nii tööviljakust suurendav tehnika ja tehnoloogia kui ka nõudmine üha rohkemate, paremate ja odavamate kaupade, esialgu eeskätt puuvillasest materjalist riiete järele.
6. Tööeetika: lääne inimesed olid esimesed maailmas, kes ühendasid ekstensiivse ja intensiivse töötegemise ulatusliku säästmisega, tehes nii võimalikuks püsiva kapitali akumulatsiooni.” (lk 314)

Ühesõnaga, kapitalism on see, mis on andnud oma eripäradega meiesugustele rikkuse ja heaolu (aga eks siingi ole oma energia jäävuse seadus – et midagi saada, pead midagi vastu andma). Ja kui teised mittelääne riigid on viimaks niisamuti kapitalismi mitmeid printsiipe omaks võtnud (nt kommunismi või natsionaalsotsialismi vms asemel), siis on hakanud neilegi majanduslik võimsus saabuma. Mille tulemuseks on omakorda see, et Hiina ja teiste esiletõusu kõrval on läänemaailm (Põhja-Ameerika, Euroopa, Austraalia) oma senist majanduslikku hegemooniat kaotamas. Miks? Ferguson arvab, et läänemaailm on kaotanud eneseusu, läänlased arvavadki, et nende aeg hakkab läbi saama (ühtlasi assotsieerub see kristliku maailmalõpuootusega). Läänemaailm on liialt laisk ja lodev ning koos eneseusuga on läinud religioosne tagapõhi (või siis vastupidi). Ehk siis kristluse kaotamine on olnud viga (noh, kohalikud perekonnaheerosed oleks kindlasti õnnelikud sellest lugedes).

“Üldisemalt võib öelda, et majanduskasvuga näib seotud olevat igasugune religioosne tõsiusklikkus (vastandina formaalsele usukommete täitmisele), eriti kui taeva ja põrgu mõiste ajendavad siinilmas hästi käituma. Enamasti ei tähenda see mitte ainult kõva tööd ja vastastikust usaldust, vaid ka kokkuhoidlikkust, ausust ja avatust võõraste suhtes, mis kõik on majanduslikule käekäigule positiivset mõju avaldavad omadused.” (lk 276)

Euroopast erinevalt on Põhja-Ameerikas religiooniga palju tõsisem suhe, kuid siingi on omad küsimused (kas seda pole liialt kaubastatud või mugandatud).

“Nagu äris, nii on ka religioonis riigi monopol saamatu – isegi kui mõnel juhul riigiusu olemasolu suurendab kirikuliikmete arvu (kui valitsus seda ohtralt toetab ja kiriklikke ametissemääramisi minimaalselt kontrollib). Enamasti on aga nii, et sektidevaheline konkurents vabal religiooniturul soodustab uuenduste kasutuselevõttu, mille eesmärk on suurendada jumalateenistustest ja kiriku liikmeks olekust saadavat rahuldustunnet. Just see on religiooni Ameerikas elus hoidnud.” (lk 286)

Tekib muidugi kiusatus uisapäisa arvata, et raamatu väljaandmist toetanud pank tahakski võimalikke maakeelseid lugejaid/kliente usinamaks ja korralikumaks suunata... aga no vaevalt. Fergusoni teksti lugedes tuleb endale teadvustada, et tegemist pole miski kolonialismi või rassilise üleoleku tunnustamisega – autorgi hoiatab mitmel puhul sellise lõksu eest. Tegemist on protsessi analüüsiga ja vaatega, et kuidas me oleme jõudnud sinna, kus me praegu oleme. Ja mis lähitulevikus edasi saab, seda ei tea muidugi keegi; ajalugu on näidanud, et tulevikus on alati ettearvamatut (jajah, impeeriumid tõusevad ja langevad, aga kuidas täpselt?).


“Masstarbimise ja sellega kaasnenud standardiseerumise lepitamine ohjeldamatu individualismiga oli üks kavalamaid trikke, mille lääne tsivilisatsioon sooritas. Kuid võti mõistmaks, kuidas seda tehti, peitub sellessamas sõnas - “lääne”. Nõukogude Liidule võib ehk andestada suutmatuse leiutada ja levitada värvitelerit ja mikrolaineahju. Kuid mitte kõik tarbimisühiskonda iseloomustanud esemed polnud tehniliselt keerukad. Kõige lihtsamaks tooteks olid tegelikult töömehe püksid, mis leiutati USA läänerannikul. Vahest kogu külma sõja suurim mõistatus ongi see, miks ei suutnud tööliste paradiis toota ainsatki korralikku teksapaari.” (lk 253)

11 august, 2014

Albert E. Cowdrey – Paradiso Lost (The Mammoth Book of Best New SF 23, 2010)

Selline ulmekas, mille sarnaseid võid rahumeeli iga kuu korra lugeda – relvastatud inimesed saadetakse kergelt imelikule missioonile kuhugi veidrasse kohta ja mida kõike nendega teel sinna juhtub, millised suhted ja pinged inimeste vahel kujunevad, mis ootab neid sihtkohas ja kuidas sealne problemaatiline olukord millisel rohkem või vähem nurjatul moel laheneb. Ja kuidas siis inimsuhted taaskord ümber kujunevad. Igati klišee, aga milline töökindel klišee, mängib kenasti lugeja poisilikule küljele, ja eskapistlik rahulolu olemas.

Muidugi, nagu öeldud, ei saa sellist teksti monotoonse järjepidevusega tarbida, sest eksole, korduma hakkab standardolukordade kogemine või nii. Aga noh, kui loed neist Dozois antoloogiatest miskeid suvalisi või ülevõllikeeratud tekste (ja eks probleeme ole inglise keelest arusaamisega), siis üks selline klišeehetk mõjub vägagi teretulnult.

Nojah, lugu siis sellest, kuidas inimsugu on levinud ilmaruumi (tülikamad inimgrupid ongi parem jalust ära saata kaugetele ja ebameeldivatele planeetidele) ja sattunud konflikti võõrrassidega – ning ei olda just kõige võidukamad. Et need kõiksugu inimgrupid on planeetidel liialt laiali (kahuriliha on vaja!), tuleb kaitseperimeetri kindlustamiseks kaugemad planeedid maha jätta. Ühel sellisel on religioosne inimkari, keda siis saadetakse sõjalaevaga evakueerima (sest ka sektiliikmed on inimesed ja ehk ajapikku aru pähe võtnud). Kuid sõjalaeval juhtub nii mõndagi kahtlast ja osadel tegelastel on hoopis omad salaplaanid...

08 august, 2014

Mehis Heinsaar – Kingade elu (Vikerkaar 7/8, 2014)

Kui hiljuti oli Loomingus jutt toolijalgadest, siis seekord saab süüvida kingade sellesinatsesse ellu. Kes või mis läbivad selles jutus (arvatavalt jätkuvat) oma staatilist või sündmusterohket forrestgumplikku elu (peamine, et jalahaisu liialt pole, hingata ei saa (lk 8)!). Ei saa öelda, et Heinsaarel olnuks selle loo puhul puänt oluline, peamine on jutustamismõnu, ja kingaomanikke tabavatest rohkem või vähem traagilistest surmadest hoolimata on kingadel üsna muhe olemine, rõõm ühest mitmekesisest (taaskasutamise) eksistentsist – või noh, aastatega kaasneb arusaam, et igasugu pisiasja pärast ei tasu turri minna? Küllap elu näinud kingad teavad seda paremini...

Oleks huvitav teada, kuidas naudivad lugu (meeste)kinga- või jalafetiši austajad; eks Heinsaare loome austajatele ole see niisamuti üks meeldiv vahepala.

07 august, 2014

Mats Traat – Kassiopeia (1968)

FANTASTILINE KÜSIMUS 
Kui kaugel see maa,
kui kõrgel see linn,
kus raketti kord istus
major-kosmonaut Kristus?
(lk 12)




TULEVIKU AJALEHEARTIKLI SÜŽEE

Tartumaal, kus targad taadid,
Mulgimaal, kus mustad kuued,
muinasjuttu automaadid
vestavad nüüd tuliuued.

Puldis istub Mihkel, Mari,
pilgub roheline tuli.
Õueaeda tuleb kari,
kannul klähvib robot-Suli.

Valged plastmasspastlad jalas,
karjub karjak-operaator -
piima sisse vett, näe, valas
kelm elektriseparaator.
(lk 21)



VEEBRUARI INTERMEEDIUM 
Kõuts peseb püüdlikult põski.
Ta valged vurrud
meenutavad kosmoselaeva antenne. 
Öösel, kui Kremli kellad löövad,
sammub ta katusele kohtama.
Elamispinnast ja Freudist ta ei mõtle. 
Oh, mis kerge elu!
(lk 30)

06 august, 2014

Dino Buzzati – Koer, kes oli näinud Jumalat (2006)


Ilus kirjandus, heldinult sõnastades. Autor kui väetite kaitsja, eriti kurb on muidugi “Draakonitapp”, kus lüüakse maha väike draakoniema (sest draakoni tõurastamine on ülikutele austamisväärt ülesanne) ja draakonilapsukesed (boonus). Et draakoni tapmine pole teadagi lihtne tegevus, tuleb selleks mitu korda jõhkrat leidlikkust näidata. Aga lõpuks on väike draakonipere tapetud. Või “Muna”, kus üksikema kaitseb oma tütart, keda süüdistatakse varguses (ja millise jõu annab ahastav emaarmastus!). Eks mõnda teksti võib pidada nö kafkalikuks (“Seitse korrust”). Tegelased satuvad olukordadesse, mis mässivad nad omatahtsi endasse ja enam polegi sealt väljapääsu, ning olukord areneb oma kibeda lõpuni (kuigi teekond selleni ei pruugi alati olla ebameeldiv – nt kogetakse teenimata õnne (“Võlupintsak”, “Härra direktorile”)). Muidugi, eks inimene on nõrk, nii mõnegi valiku võiks tegemata jätta, mitte lasta kuulsuseihalainel üle pea valguda. Kuid eks esimene kivi visatagu ikka...


“Sellest ajast peale hakkas mõte vaenlasest, kes teda nii päeval kui ööl lakkamatult ootab, Stefanot painama. Isegi linnas juhtus vahel, et ta ärkas äkki keset ööd, süda täis rahutust. Siin oli ta küll väljaspool ohtu, tervelt sada kilomeetrit lahutas teda merekollist. Ometi ta teadis, et mägede, metsade ja lagendike taga ootab teda koll. Oleks ta või maailma otsa pagenud, oleks koll talle ilmselt ka sinna järgnenud.” (“Merekoll”, lk 57)

05 august, 2014

Haruki Murakami – 1Q84. I ja II osa (2013)


Kas raamatus mitmel korral mainitud laptuu mängimine (nt lk 206-207) võib tegelikult olla hoopis pesapall, või õigemini naiste puhul softball ehk pehmepall? Mitte et jaapanlased ei võiks professionaalselt laptuud mängida, küll aga on Jaapanis pesapall tohutult populaarne.

Kuigi Murakami tegelaste maailm on kergelt kiiksuga (aga eks samas avane midagi sellist paljude väikekodanlike kaitsesüsteemide tagant), on see tegelikult päris kurb elu ja teeb ennastki melanhoolseks. Inimesed, kes lihtsalt on, nad saavad aru oma sotsiaalsest tühisusest ja üksindusest. Elus püsimine, toimimine, sisimad unistused ja nende saavutamatus (side kahe inimese vahel, kes kakskümmend aastat tagasi kümme sekundit teineteise käest kinni hoidsid; ning sellest siis igikestev armastus või nii?).

Nojah, selleks aga, et kaks armastajat saaks ühenduda, peab aga 1984. aasta muutuma 1Q84. aastaks. Ehk siis... asi läheb ulmevalda, kuna selle muutuse taga on siia maailma tunneli leidnud Väikesed Inimesed, kuskilt mütoloogilisest eelajast... kes siis hakkavad... midagi tegema (muuhulgas õhunukke, mis sisaldavad inimeste koopiaid). Kuid asjad ei käi vaid nende 10-50 cm pikkuste olendite tahtmiste järgi, tasakaal peab olema.

“Nagu ma sulle juba ennist mainisin, on meie maailma jaoks kõige olulisem see, et hea ja kuri püsiksid omavahel tasakaalus. Need nii-öelda Väikesed Inimesed või siis see mingisugune tahteavaldus, mida nad esindavad, omavad kahtlemata väga palju jõudu. Mida rohkem nad aga seda jõudu kasutavad, seda suuremaks paisub automaatselt ka see jõud, mis neile vastu töötab. Niiviisi õnnestub maailmal enam-vähem tasakaalus püsida. Seesama põhimõte kehtib kõikide maailmade puhul. Ning ka see 1Q84. aasta maailm, kus me viibime, pole selles osas mingi erand. Niipea, kui Väikesed Inimesed hakkasid oma tohutut jõudu rakendama, hakkas üks teine jõud neile vastu töötama. See vastuseisu moment oligi arvatavasti see, mis sind sellesse 1Q84. aastasse tõmbas.” (lk 584)

Tasakaaluks niisiis Tengo ja Aomame, kes kumbki omal moel 1Q84 maailmas Väikeste Inimeste vastu tegutsevad, algul teadmatult, seejärel hakkavad katted nende eest vähehaaval paotuma. Sellele situatsioonile reageerivad omakorda Väikesed Inimesed, kes siis kipuvad tulevaste keskealiste elu segi pöörama. Ühesõnaga, tegelasi tabab tunne, mis võib peale tulla igal enesest hea arvamusega inimesel – sa ei saa enam kindlalt aru, millise reaalsusega sul võib tegemist olla, mis on see, kus sa tegelikult oled.

“Aeg-ajalt ei saanud Aomame enam aru, kus ta viibib. Kas see on ikka päris reaalsus, küsis ta eneselt. Ent isegi kui see polnud reaalsus, siis tal polnud õrna aimugi, kust ta seda reaalsust otsima peaks. Seega polnud tal valikut, tuli suhtuda praegusesse olukorda kui ainuvõimalikku reaalsusesse ning kogu oma jõud mängu panna, et sellest kuidagi üle olla. Ma ei karda surma, kinnitas ta endale veel kord. Ma kardan hoopis seda, et reaalsus võib mu üle trumbata või hoopis maha jätta.” (lk 445)

Või millepärast peab muidu lihtsal tööpõhimõttel seisev maailm nii veidralt või ka kahjulikult enese vastu toimida (äkki seepärast, et mitte lõhki minna?).

“Metroojaama poole kõndides mõtles Aomame selle üle, kui kummaline on ikka maailm. Kui Perenaisel on õigus ja me oleme tõesti vaid kullerid, kelle ülesandeks on kõigest geene edasi kanda, miks siis meie seast nii paljude elutee nii keeruline on? Geenid saaksid ju ka siis edukalt edasi kantud, kui me elaksime lihtsat elu ega vaevaks oma pead üleliigsete mõtetega, vaid pühendaksime kogu oma energia elus püsimisele ja paljunemisele. Kas see, kui inimestel tuleb kõndida mööda katkendlikku ja vahel lausa veidra kujuga eluteed, on geenidele kuidagi kasulik?
Mees, kes naudib alles lapseeas tüdrukute vägistamist; supervormis geist ihukaitsja; usklikud, kes eelistavad vereülekandele surma; kuuendat kuud rase naine, kes tapab end unerohtudega; naine, kes tapab nõelatorkega vägivaldseid mehi; naised, kes vihkavad mehi; mehed, kes vihkavad naisi. Mis kasu küll geenid sellest saavad, et säherdused inimesed olemas on? Kas sellised veidrad episoodid on nende jaoks pelk meelelahutus või on neil mingi kõrgem eesmärk?” (lk 311)

Aomame ja Tengo vajuvad maailma, mis toimib veidi teisiti, aga mis sellest kõigest saab, selgub ehk raamatu kolmandas osas. Nagu öeldud, on Murakami loodud maailm kergelt pervers, rinnad ja munandid saavad mitmes kategoorias läbi kaalutud. Huvitav oleks muidugi kuulda, kuidas võtavad naislugejad vastu Aomame kehalisi kogemusi. Tengo unistused noorest Aomamest või Fukaeriga kogetu... noojah. Mitte et tahaks miski moralist olla, aga nagu ulmebaasi avakirjutises öeldakse, natuke piinlik on.

Et siis raamat üksildastele või muidu introvertidele. Nurga taga võib avaneda hoopis midagi muud. Kas see sind ka õnnelikumaks teeb... kes teab. Või jah, mis on elu, jne vms.

sehkendamine (viiteid mujale)

04 august, 2014

Romain Puértolas – Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni Ikea kappi (2014)


Humoorikavõitu lugu ühest india fakiirist, kes saabus lennukiga Pariisi Ikeast naelvoodit ostma ja järgneva üheksa päeva jooksul satub ta segaduste käigus hoopis illegaalse immigrandi pähe kaootilisele reisimarsruudile London-Pariis-Barcelona-Rooma-Tripoli (seda nii kapis, kohvris või ka õhupalligondliga). Selle imepärase seikluse käigus mõistab indialane, et parem oleks ikka hea inimesena elada ning teisi inimesi mitte ninapidi vedada (sest võib juhtuda, et need võivad kätte maksta). Tasuks selle mõistmise eest rahakohver, nuga kõhus ja prantslannast armastatu.

Lugu pole vaid seiklustest, kuhu indialane vastutahtmist satub, siin avaneb ka heaoluühiskonna mõneti tumedam pool ehk siis illegaalsed immigrandid, kes Euroopast paremat elamist otsivad. Aga noh, kes neid siin niiväga ootavad (välja arvatud madalapalgaliste tööde pakkujad), nii ka siis indialane näeb selle reisitööstuse toimimist nii Euroopas kui Liibüas. Ega autor pakugi omapoolset lahendust sellele pagulasteemale, lihtsalt registreerib ja inimlikustab seda poolt, miks inimesed siia kipuvad, millised probleemid selleks teekonnaks sunnivad ja mida kogetakse. Ka immigrant on inimene.

Ei oskagi täpselt öelda, miks see humoorikas raamat erilist meeleliigutust ei tekitanud (nagu varem sama tõlkija poolt vahendatud Beigbederi teoste puhul. Kuigi peategelane pole tühipaljas kelm (ikkagi üsna halb lapsepõlv) ja niiöelda areneb teose jooksul, jäävad ta juhtumised ja üsnagi eluohtlikud piiriületused kuidagi, ma ei tea, kaasaelamist mitteäratavaks. Arvatavalt läks vint kuidagi üle siis, kui Roomas satub teda päästma Marceau, et nagu liialt muinasjutuline või nii. Jajah, tuntud inimestel on mõjujõudu jne, aga see kirjastusleping läks vähe jaburaks.

Et siis jant heaoluühiskonnast, kuhu satub teisest kultuurist inimene, kellega juhtunu siis osutab ühiskonna mõnele probleemile või naeruväärsele aspektile.

01 august, 2014

Daniel Woodrell – Külm halastus (2014)

Tõeliselt tume romaan Ameerika nüüdisaja kolkaelust. Isa kaob sügisel, lubades millalgi tagasi tulles tuua kotitäie raha ja nänni ning jätab endast maha vaimselt haige naise, 16-aastase tütre ja kaks nooremat poega. Nojah, sarnaselt teistele Ozarksi kandi meestele pole isa olnud mingi musterkodanik (kuid see-eest kohalike poolt väga hinnatud metaamfetamiini valmistaja) ning mõned kuud peale kadumist selgub, et mees peab peagi kohtuistungile ilmuma, aga kui ta sinna ei tule, siis kaotab pere isa sõlmitud kautsjonileppe tõttu oma maja ja maa. Tütar asub kiiruga ümbruskonnast isa jälgi otsima, aga põrkub vastu kohalike vastumeelsuse müüri. Keegi ei taha, et asja urgitsetaks ning asi lõppeb tütrele karmi füüsilise töötlusega.

Kohtuistung toimub, isa sinna ei ilmu, ning talu õuele ilmub kautsjoniametnik, kes teatab, et kuu jooksul peab tüdruk vendade ja segase emaga sealt kaduma – kui muidugi isa ühel või teisel kombel välja ei ilmu. (Naaber on valmis üht poega enda kasvatada võtta, sest noh, tegelt ongi naaber poisile isaks.) Tüdruk hakkab seepeale asju kokku tõmbama, põletab varasemate põlvkondade mälestusesemeid ja riideid, niisamuti plaanib maha müüa väärtusliku metsamaa, mida suguvõsa senini pole lasknud aastakümnete jooksul puutuda. Aga siis... tulevad neiu hiljutised peksjad ja aitavad täbara olukorra nö positiivselt lahendada.

Kõlab kui happy end? Noh, sel juhul selline päris muserdunud happy end. Woodrelli kirjeldatud Ozarksi kant on tänapäevaseks eluks ikka väga nadi kant – tõsi küll, seal on olemas nii televisiooni vaatamise võimalus kui ka alkohol, kanep ja metaamfetamiin (kohalikud nö talumehed ongi pigem spetsialiseerinud metaamfetamiini tootmisele). Kinnine ühiskond, kus inimestel on erinevad sugulussidemed ja pikk ajalugu. Kes kellele tappa andis, kes kelle tappis, kes keda pani. Vägivaldne sootsium oma aureeglitega, adrenaliinist ragisev meesteühiskond, kus naistel roll lastekasvatajatena või lõbuobjektidena (muidugi, on ka matriarhe). Natuke nagu Metsik Lääs, aga 21. sajandi tingimustes.

Loo peategelane Ree on üks kange neiu, hoolitseb ema ja vendade eest, püüab poistele õpetada eluks vajalikke oskusi (sest ta ise plaanib sõjaväkke astuda, et Ozarksist minema saada), ning üritab oma vastikult bad ass'idelt sugulastelt isa kadumise kohta selgust leida (tõsi küll, selle eest tabab teda vägagi karm karistus – aga kohalikele avaldab muljet, et neiu ellu jäi ja sirget selga edasi hoidis). Nagu teised temavanused, jäi talgi kool pooleli – erinevalt teistest neidudest mitte seepärast, et vaja mingi jõmmi tekitatud titte kantseldada.

Ühesõnaga, miskit idealistlikku ruraalset rahulolu siit tekstist välja ei pigista. Maakoht on karm ja inimesed on karmid. Võiks muidugi õhata, et põhjamaiselt kaunis ja karm maa... aga milleks.

Omaette ooper on tõlke teostamisega, natuke veider on, et tõlkija seletused paiknevad tekstis (nt koha- või hüüdnimede seletused, muud selgitavad märkused), mitte nt joonealuste märkustena; võiks öelda, et sellised tõlkijapoolsed lisandused autori teksti sees võtavad ilukirjanduslikku vunki vähemaks. Õnn seegi, et Woodrell ise pole omapoolselt kasutanud ümarsulgusid.