26 jaanuar, 2015

Ellen Klages – Amicae Aeternum (Reach for Infinity, 2014)

Aasta on vist 2065 ja neli tuhat õnnelikku maalast on välja valitud erakordsele ekspeditsoonile, rännuteeks viis valgusaastat Maast eemale ja reisu kestuseks nii... paarsada aastat. Loo peategelase tüdruk Corry teadlastest vanemad on ühed neist õnnelikest, kes sellele inimkonnale nii olulisele reisile valitud. Tütar aga... nii väga õnnelik pole.

Tegemist pole tema unistusega, ennekõike masendab Corryt see, et ta jääb ilma oma tulevikust – ta ei saa peale keskkooli kodust ära kolida (sest laevalt ei saa maha), ta ei kohta kunagi uusi ja põnevaid inimesi (sest laeval ei vahetu reisijad), ta ei näe kunagi taevast (sest üüratust suurusest hoolimata on kosmoselaev vägagi kinnine ruum), ei saa normaalset burgerit (sest toidukraami meisterdatakse laborites) ja jäämata jäävad muud rõõmud, mis muidu ootaksid Corryt Maal elades. Tüdruk peab laeval vaid õppima ja paljunema, et tema lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed ja lapselapselapselapsed hoiaksid tulevikus seda kosmoselaeva töös sihtpunktini jõudmiseks ja seal (autor ei täpsusta reisisuunda) edasi tegutsemiseks. Ühesõnaga, kui nii võtta, siis see tulevikupioneerindus polegi nii tore eluviis.

Aga, Corryl on sõbranna Anna, kes jääb Maale. Ja Anna, tema näeb asjas ka positiivsemat külge, ning võimalust enese jäädvustamiseks tulevastes kosmosegeneratsioonides – muidu ootaks Annat tavalise anonüümse maalase saatuse unustusse mattujana. Ja tütarlapsed leiavad, et Anna mõte/tegu on tore (friends forever!). Tütarlaste värk.

Nojah, on selline hingestatud tekst, mis teeb loo arenedes mitu keerdu – aeglane sissejuhatus, (viimaks) ärgas konflikt ja seejärel lahendus. Ei saa ju ometi jõuda järeldusele, et selline kosmoseränd ongi osalistele natuke närune ettevõte – kuigi kui sellele Anna pakutud lahendusele mõelda, siis see seisab ikka päris savijalgadel. Väheke emovärk või nii.

Muidugi on võimalik sellest loost ka teistmoodi kirjutada.

Täispikkuses on see loetav siit.

Kommentaare ei ole: