16 jaanuar, 2015

Terry Pratchett – Öövahtkond (2007)

Teistsuguses võtmes Pratchetti romaan kui muidu, seda võiks mööndustega nimetada tragikoomiliseks (või pratchettnoiriks?). Ja kui alles arvasin, et Pratchettist pole mingit karakteriloojat, siis seekord moodustub Vimesist lausa kolmandikkarakter või vähe rohkemgi. Lugu siis sellest, kuidas Sibyl on sünnitamas ja samal ajal satub Vimes ametikohustuste käigus jõhkra seikluse otsa – seekord püütakse psühhopaadist mõrvarit Carcerit. Ainult et kinnipidamise käigus saavad võitluse ajal Vimes ja Carcer võlujõuga pihta (seep see on kui võlurite kinnisvaral jännata), mille tulemusel paiskuvad nad ajas 25 aastat tagasi... aega, kui Ankh Morpork oli käärimas tollase patriitsi vastu ja Öövahtkond oli üks hädine kamp (kuigi mitte nii hädine, kui nt vahtide-raamatus).

Kuna Vimesiga sattus minevikku ka see psühhopaat Carcer, siis võib juhtuda, et selle tegevus võib muuta minevikku niivõrd palju, et tulevikus polekski enam Sibylit jne jne. Niisamuti paistab, et minevikus tegutsev noor Vimes võib kujuneda Coloni-suguseks võmmiks... Eks asjale lisab vürtsi see, et tol ajal tegutseb Palgamõrtsukate Gildi õpilasena noor Vetinari, kes oma tädi õhutusel urgitseb omakorda tollastes Ankh Morporki võimukoridorides. Ja linn ise on tollal inimkeskne, pole trolle, päkapikke ega libasurnuid. Mainimist leiab prügikuningas Harry tegevus.

Toonilt on see tekst tavalisest plärtsuvast laadist hoopis malbem, või suisa täiskasvanulikum. Igal juhul mõneti ootamatu kirjutamislaadi muutus autori poolt (no see jääb küll erandiks).

Kommentaare ei ole: