Eero Lattu – Kaitstud Eesti (2014)

Fantaasia sellest, mis võinuks juhtuda, kui 1939. aastal poleks Eesti Vabariik sõlminud Nõukogude Liiduga baasidelepingut. Jah, siingi raamatus olid Eesti valitsejad läbirääkimiste käigus valmis lubama kuni 7000 nõukogude sõdurit baasidesse, aga mitte rohkem – see olnuks Eestile suveräänsuse kaotamine. Kahe riigi läbirääkimised ei jõua kuhugi, Eesti valitsus püüabki selle käigus võimaluste piires venitada (ja Stalin omakorda vastu survestada), et mingilgi moel võimalikuks agressiooniks oma valmisolekut parandada.

Sest mujal on olukord hull – Poola on langenud, Leedu on sõlmimas Nõukogude Liiduga kokkulepet Vilniuse saamise eest (mille tõttu siis hiljem lubati vastutasuks nõukogude baase), Lätit ähvardatakse samamoodi, ning ühtlasi on nõukogude valitsus ette võtmas Soomet. Saksamaal teadagi värske leping Nõukogude Liiduga, nemad ei pilguta silmagi selles suhtes, mis toimub Poolast põhjapool. Teistel Euroopa suurjõududel tähtsamad probleemid ning Rootsi muidugi neutraalne.

Läbirääkimised ei jõua kuhugi, peagi korraldavad nõukogudelased paar jõhkrat piiriintsidenti, milles süüdistatakse eesti diversante. Jaanilinna ja Petseri taha on koondatud vähemalt sada tuhat nõukogude sõjaväelast koos hirmuäratava koguse rasketehnikaga. Eesti korraldab kordusõppuste nime all varjatud mobilisatsiooni ning valmistab rahvast ette võimalikuks konfliktiks. Rahvas on kindlameelne – Vabadussõjas raskelt kättevõidetud vabaduse eest tuleb seista. Niisamuti on sõjaväelased meeldivalt üllatunud, et eesti poliitikud ei löö lõpuks vedelaks. Ent abi pole kuskilt oodata – on küll vastastikuse abi leping Lätiga (autor kirjutab, et Läti oli tollal militaarselt võimsam kui Eesti – kas päriselt oligi nii?), soomlastega on vaid suusõnaline jutt, et vajadusel lukustada Soome laht. Leedu on Vilniuse üle rõõmus, ja meie kandi suurriik Poola... Poolat pole.

“Ei olnud mingit kahtlust, et president hoiatas rahvast läheneva õnnetuse eest. Kõne tõstis isamaaliselt mõtlevate meeste, ja neid ei olnud teps mitte vähe, eneseuhkust piisavalt, et kodustele võrdlemisi sõjakalt öelda:
“Tulgu ainult, eks me vaata, kes keda!”
Vähemasti oli nüüd teada, et riigimehed ähvarduste ees araks ei löönud.
Naised seevastu ohkasid raske südamega ja toimetasid oma igapäevaseid asju vaikides edasi.” (lk 138)

Oktoobris katkevad kõnelused lõplikult ning Kremli varasemad jõulised ähvardused saavad tõeks.

“Sõda algas 14. oktoobri hommikul. Komarovka kordonis oli vaevalt koitnud, kui valgeneva taeva ja sünktumeda metsaviiru taustal nähti eredaid sähvatusi ja kohe seejärel kostus piirivalvurite kõrvu suurtükkide kanonaad, mis katkematult jätkus. Kogupaukude mürin üha tihenes.” (lk 165)

Nõukogude vägede kaks pealetungisuunda kohtavad südi vastupanu. Mingil moel toimib Tallinna õhutõrje, mingil moel õnnestub üle piiri voolavaid tanke hävitada-rikkuda. Samaaegselt ründab Nõukogude Liit ka Lätit (suuresti abiks Leedus paiknevad lennuväljad, mis Vilniuse vastu saadud). Soome peab nüüd omakorda baaside asjus läbirääkimisi (Kremli omad toovad neile hoiatavaks näiteks Eesti-Läti saatuse; neil on vaja piiri Leningradist kaugemale nihutada ja muidugi Soome lahe üle kontrolli saada), kuniks novembris needki katkevad ja sealgi tungivad nõukogude väed peale lavastatud intsidenti üle piiri – Eestit ja Lätit see mõneti aitab, nüüd peavad nõukogudelased ka soomlastega jändama. Vähemalt on viimaks võimalik Eesti ja Soome vaheline sõjaline koostöö ja nii üritatakse Soome laht nõukogude laevastikule lukku panna. Ent jama on see, et eesti vägede kangelaslikust ja oskuslikust vastupanust ning nõukogude vägede ohtrast hävitamisest hoolimata tuleb üha sisemaale taganeda ja Eesti sõjaväel terendamas meestepuudus (kuskil oli Laidoneri poolt võrdlus, et Vabadussõjas langes keskmiselt 8 meest päevas, siis selles konfliktis 114? Võin hetkel numbritega eksida, pole raamatut enam käepärast)...

Ja raamatu lõpus teeb autor ootamatu pöörde fantastikasse (või paranormaalsusse?) ning lahendab selle sõjalise konflikti päris jaburalt ja kirvehoobiga. See on tõesti... ootamatu. (Ei hakka raamatu sündmustikku spoilerdama, aga kas see lõpus sisse toodud tegelane reaalselt omas tol ajastul mingisugust mõjuvõimu?) Ehk polnud autoril südant julma lõpuni välja minna? Soov säästa eestlastest lugejaid? Kui muidu püsib tekst mingil moel usutavuse piirides, siis lõpp läheb juba Tõivelemb Vallaku fantaasia kanti.

Eks omaette nähtuseks ole ka raamatus valitsev paatos, tegelased räägivad ilukõneliselt nagu teatrilaval, kõik on Eesti vabadusest kantud ja muidu heroilised. Pole märkigi ühestki kahtlejast või äraandjast, eks rohi rohelisem ja taevas sinisem, tollane elukorraldus kui asjalik ja isamaaline idüll. Rahvusromantism 21. sajandil? Tegelaskonnas on nii Eesti kõrgemad võimukandjad kui erinevad mobiliseeritud; pilgu saab heita ka Kremli südamesse ja nõukogude sõjaväelaste peas toimuvasse. Ja väheke ka soomlaste vaatepunkti.

Ühesõnaga, intrigeeriv raamat oma selgete kirjanduslike puudustega – see veider lõpplahendus (kuidas siis võinuks maailmasõda edasi kulgeda? Ei kujuta ette, et Eesti jäänuks edasiste sündmuste käigus natside või enamlaste poolt okupeerimata) ja tegelaste ühekülgsus. Aga noh, sellisest rahvuslikust konfliktist polegi lihtne kirjutada (näiteks kasvõi lähitulevikuainelised Kivisivi või Reichardti romaanid).