06 veebruar, 2015

Frederick Forsyth – Tapmisnimekiri (2014)

Einoh, igati tempokas glamuurpõnevik – ameeriklaste, brittide ja iisraellaste väga vinged ja ülisalajased eriteenistused madistavad erinevate muslimitest terroristidega; nii tehnika kui inimesed, kõik on nö viimane sõna, ja eks terroristidel on niisamuti selline konspiratiivsus, et seda annab lahti muukida. Tegevus leiab aset nii Ameerikas, Inglismaal, Pakistanis kui Somaalias – on vaja kätte saada Jutlustaja nimeline jutlustaja, kes läänemaailma muslimitele suunatud videopöördumistega piitsutab jüngreid ametiisikutest läänlasi tapma. Ja tõepoolest, tema järgijad asuvadki Ameerikas ja Inglismaal ametiisikuid hävitama, mille käigus siis ise niisamuti paradiisi saadakse.

Probleem on tõsine, sest lääne eriteenistused ei saa sellele Jutlustajale kuidagi jälile, kuna teda abistab arvutigeenius, kes suudab kõik jäljed netiavarustesse peita. Jutlustaja on pandud ameeriklaste salajasse tapmisnimekirja, ainult et pole halli aimugi, kellega üldse tegu võiks olla, rääkimata sellet, et kus ta paikneda võiks jne. Teda pannakse jälitama Jälitaja, kes on viinud läbi ameeriklaste salajases eriteenistuses kõiksugu valgustkartvaid operatsioone. Ühel hetkel juhtub nii, et järjekordne Jutlustaja jünger oma tapatöö käigus ühtlasi haavab surmavalt Jälitaja pensionärist isa. Nüüd on Jälitajale asi personaalne! Ta peab Jutlustaja tapma!

Noh, selleks tuleb sukelduda üliturvatud kübermaailma ja arhailisse külaühiskonda, pista rinda somaali piraatide ja angloameerika bürokraatiaga. Droonid põrisevad taevas ja agente leidub kõige hullemaski põrgus. Kuid ometigi võib viimaks idenfitseeritud Jutlustaja pääseda... Aga seda ei tohi juhtuda!

Forsythi tegelased ei jagune üksüheselt mustvalgeks – on muslimid (k.a. läänlastest muslimid), kes on nii head, neutraalsed kui pahad tegelased; ja on läänemaailma inimesed (v.a. läänlastest muslimid), kes võivad olla nii head kui neutraalsed tegelased. Pole siin hinnangut Iraagi või Afganistani sõdadele, need lihtsalt eksisteerivad eriteenistuste õnnestunud või ebaõnnestunud operatsioonide nimekirjas. (Huvitaval kombel jääb usbekkidest mulje kui ühest raevukamast läänevastasest rahvast.) Forsyth annab oma peamistele tegelastele ajaloo ja motiivid tegutsemaks nii nagu nad selle raamatu reaalsuses teevad, aga eks tegemist on tüüpidega, mitte karakteritega. Eks see raamat ole omamoodi toetavaks jõuks läänemaailma tugevuse kuvandile, siin leiavad õigustuse ka need probleemsed juhtumid, mis iseenesest pole seaduslikud, kuid on üldise hüve hüvanguks.

Et siis selline paarisajaleheküljeline adrenaliinisahmakas, pole siin mingit molutamist või argumenteerimist.

Kommentaare ei ole: