Lugu lähituleviku maailmast, kus
naftaga on lood kehvasti ja kliimasoojenemise peatamiseks on ärimehed
välja pakkunud kaht konkureerivat viisi, millega üleliigset CO2
“püüda” - üks viis on püüda seda hiiglasliku tornikompleksi
abil otse taevast (vastav püüdur-ehitis on kaugelt üle kilomeetri
kõrge), teine viis on seda maandada geneetiliselt muudetud metsaga
(mis kasvab imekiiresti). Probleem siis selles, et Maa võimalikud
“uued kopsud” asuvad kumbki kõrvuti Siberi hiiglaslikel aladel.
Ja et tegemist eelkõige ärilise ettevõtmisega, siis see
metsakasvataja on sundinud selle CO2 koguva torni töö peatada.
Aga mitte päriselt, nagu selgub...
Tornimees on nimelt saanud inspiratsiooni Permi ajastu lõpetanud
ökokatastroofist, mille abil saaks need uued geenimuundatud puud
hävitada. Noh, selle käigus hävineksid niisamuti muud puud ja
eluvormid – ja nii jääks CO2 püüdmiseks käiku vaid tema
tornisüsteemid. Ökoagent Gennady, kes on palgatud tornimehe poolt
torni taaskäivitama, seisab raske valiku ees...
Omamoodi päris tore lähituleviku
ökothriller. Maailm seisab katastroofi lävel, Venemaa loodusvarad
on maha müüdud ja igasugu tuumatehnoloogiaga tehakse kahtlaseid
mahhinatsioone. Aga Gennady, tema päästab maailma järjekordsest
ökokatastroofist. Noh, vähemalt on lool minekut ja intriigi.
“Achille Marceau wanted to replace 4% of the world's coal-powered generating plants with solar updraft towers. With no fuel requirements at all, these towers would produce electricity while simultaneously removing CO2 from the air. All together they'd suck gigaton of carbon out of the atmosphere every year. Ignoring the electricity sales, at today's prices the carbon sales alone would be worth $40 billion a year. That was $24 million per year from this tower alone.” (lk 91)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar