04 märts, 2015

Hannu Rajaniemi – Invisible Planets; Peter Watts – Hotshot (Reach for Infinity, 2014)

Rajaniemi on ehk Soome suurim panus tänapäeva angloameerika ulmeilma? Või noh, on ta üldse soome autor kui selline, pigem inglise keeles kirjutav soomlane? Või, või noh, on selline küsimus mingi kadedus, et sugulasrahval on selline tõusev täht suures ulmeilmas?

Tekst lähtub Calvino romaanist “Nähtamatud linnad” (mida ma pole lugenud rohkem kui paar peatükki), kus siis seekord jutustab väike AI laeva AI'le planeetidest, mida ta on kogenud. (Või see AI on üks ja sama?) Sarnaselt Calvinole on need kõik väga poeetiliselt või müütiliselt kirjeldatud, ja laeva AI'l tekib kahtlus enda eksisteerimises. Aga noh, kõige tähtsam on see silmale nähtamatu jne.

- - -

Antoloogia viimane lugu on selline... mulle loetamatu hard SF. Tehakse roboteid (või ikkagi inimesi?), mis peaksid saadetama määramata valgusaastate kaugusele, kus nende ülesandeks oleks asutada miski asustuspunkt, mida siis järgmised väljarändajad võiksid kasutada – sadade, tuhandete või miljonite aastate pärast. Kui inimkonnaga ka juhtuks midagi, siis mingi aja pärast peaksid inimesed jõudma taas sellisele tasemele, et Maalt välja rännata – ja milline rõõmus üllatus siis oleks, kui kuskil tundmatus kauguses ootaks midagi... tuttavat.

Loo peategelane Sunday on selline käänulise isiksusega robot (?), mis tahab mõista seda, et kui neile õpetatakse, et nad (tema ja ta kaaslased, mis selleks reisiks aastate jooksul ette valmistatakse) on vabad oma otsustes (muuhulgas võivad keelduda sellisele aastatuhandete retkele minemast), siis kas see tegelikult on nii või on nad programmeeritud tegema nii nagu ette nähtud (et ka kahtlemine missiooni või oma olemasolu mõttekuses on osa programmist).

Nagu öeldud, jäi asi mulle hämaraks ja oli vähe tüütult suuresõnaliselt kirjutatud, seega see kokkuvõte loost on selline nagu see on – aukliku mõistmisega.

Kommentaare ei ole: