05 märts, 2015

John Varley – Millennium (2014)

Lugu siis sellest, kuidas tulevikust pärit inimesed (ffwd 50 tuhat aastat?) sekkuvad ajamasina abil kaasaja ellu. Nimelt nad toovad õnnetustes/katastroofides/lahingutes hukka saavaid inimesi oma aega (tingimusel, et katastroofis saavad kõik nö hukka ja pole ühtki tunnistajat nende tegutsemisele) ja külmutavad seal edaspidiseks kasutamiseks. Hukkujate asemele pannakse asendajad (lipsas kõrvust mööda, et kust need pärit), kelle jäänuseid siis katastroofikohtades kokku korjatakse (tehnika on siiski nii tasemel, et tehakse nö valekoopiaid arvatavaist hukkunuist). Tuleviku arvele lähevad ka teadmata kadunud. Hukule määratud inimesi ei korjata vaid meie kaasajast (s.o. 1980ndad) vaid ka teistest ajastustest.

Nüüd ehk kerkib mõnevõrra proosaline küsimus, et milleks selline altruistlik (või mitte) teguviis – nimelt on meie mõistes tulevik niivõrd räsitud paik, et seal hakkab elu lõppema. Selles on süüdi aastatuhandeid tagasi 20. sajandil levima hakanud mõtteviis, et vaja oleks toota nii tuuma- kui biorelvi, või veel hullem – geneetilisi relvi. Ja järgneva aja jooksul ei jäänud need relvad kasutamata (tuleviku omad räägivad ühtekokku 19 tuumasõjast, mis Maad tabanud).

Ajamasinaga tegutsemine sisaldab paratamatult ohte ja käesoleva romaani sündmustik näitabki seda, kuidas ajas manipuleerimine tekitab muudatusi (ajaparodoksid!) ja millised saatuslikud mõjud on sel nö tulevikule. Eks siis muidugi tekib küsimus, kas peale ajaparodokside teket on enam võimalik midagi üldse päästa.

“Ajarännak on nii ohtlik asi, et sellega võrreldes on vesinikupommid täiesti turvalised kingitused lastele ja nõrgamõistuslikele. Mis on kõige halvem, mis tuumapommiga juhtuda võib? Väga tavaline asi: paar miljonit inimest saab surma. Ajarännakuga võime aga hävitada terve maailmaruumi, vähemalt teooria ütleb niimoodi. Keegi pole tahtnud seda järele proovida.” (lk 72)

Romaan üpriski kinni 80ndate reaaliates, nii on ka tulevik mõneti kaheksakümnendate hõnguline. Iseasi muidugi, kas Varleyl oligi eesmärgiks tehnilist tulevärki korraldada. Peategelased olevik-tuleviku Louise ja olevik-mineviku Bill on üsna sarnaselt nö karused jutustajad, autor pole ka ehk suuremat vaeva näinud tegelaste psühholoogia kallal. Aga noh, eks peamine olegi selle mõnevõrra iroonilise loo jutustamisel. Ei tuumarelvadele!

Nojah, mainimata jäi, et käesolev romaan saab hoo sisse kahe reisilennuki kokkupõrkest – ühelt poolt uurivad kaasaegsed Billi juhtimisel, miks see juhtus, teiselt poolt napsavad tulevikulased endale elusmassi. Kuna operatsioonil juhtuvad mitmed äpardused, leiavad uurijad veidraid detaile, mis ei tohiks kuidagi eksisteerida. Aga sellest ma rohkem ei pajata.

Kommentaare ei ole: